Maarjamaalt tagasi Marylandi
4. mail täitus lootus veelkord Aafrika looduslikku sauna
minna. Amsterdamist Accrasse lennates üllatas tõsiselt lennukis puhuv külm
tuul. Tuli padi pähe ja tekk kõhu peale panna, et tuuletõmbusest mitte külmetada. Aga ma polnud ka kunagi
suure lennuki viimases reas istunud, täpsemalt kohal 45D. Stjuuardess pakkus
võimalust mujale istuda, aga kellegi sülle polnud tahtmist potsatada. Pealegi tegelesid
ka mu naabrid sama probleemiga. 15-tunnine bussisõit Bolgatangasse pakkus see-eest
naudingut. Nimelt on vahepeal Ghana teedele
ilmunud tuttuued punased KIA bussid, mille külgedele maalitud V.I.P. Mõnel isegi VVIP. Igal oma õhupuhuja
nupp kasutada. Kui kogemata valgel ajal kohtvalgusti nuppu vajutada, kuuled
valjukast häälekat noomitust – mis sa seda nuppu puutud, kas sa ei näe, et Päike paistab. Tegelikult olin mina peale bussijuhi üks vähestest,
ainus, kes seda nägi, sest enamik oli kardinad akende ette tõmmanud. Kumassist
läbi sõites elavnesid mu naabrid märgatavalt. Vaatasin ka aknast välja –keset linna suures lehtrikujulises orus askeldas täiesti
paljas mees. Teist korda muutusid mehed häälekaks, kui mu ees istunud mees
hakkas inglise keelt rääkima, ja
poliitikast. Veidi aja pärast ütles mu ees istunud mees viisakalt, et loobub. Kohe
lõppes ka lärm. Mõistlikud inimesed.
Esimese öö maikuuses
Kongo külas veetsin vabas õhus. Kell 3 öösel jõudsin oma Marylandi uude elupaika
(sinna, kus elas novembris –detsembris sinist trombooni mänginud David), võtsin
tooli ja nautisin hommikuni sooja
kevadist vihma. Lootusega, et sama Eestimaalgi võimalikuks saab
Mart Kuurme
Comments
Post a Comment