See you soon, Ghana!

-

Korvipunuja Victoria

Olin Ghanas täpselt aasta. Jõudsin koju tagasi 5ndal oktoobril. Kohtusin üle pika aja taas pere ja sõpradega, naasin tagasi tööle ja kõik näis loksuvat paika. Siis aga otsustas Eesti ilm kliimapagulasele näidata oma tõelist palet. Oma rolli mängisid kindlasti ka kavalad viirused ja bakterid. Ühesõnaga, hetkel istun kodus ja põen kopsupõletikku. Praeguseks olen niipalju toibunud, et leian klaviatuurilt tähed üles, et  panna kirja oma viimased Kongo külas toimunud tegevused. Üks tark naine ütles mulle, et ma vaataks Aafrikat ja Euroopat nagu kahte eraldiseisvat maali. Suunangi oma mõtted soojale mandrile, istun suletekkide kuhja all ja vaatan päikeselist pilti Ghanast. Euroopa lõuend olgu targu selja taga ja täna ma talle rohkem tähelepanu ei pööra.

Viimased kuud väikeses Kongo külakeses läksid linnulennul. Ühes eelnevas blogis ma juba mainisin, et Mondo toetas rahasüstiga küla serval asuvat maja, millest pidi saama tulevane IT keskus. Mul on niikuinii remonditegemine veres olnud ja nii ma siis käisin õnnelikult koos ametnikega rahapatakas näpus värve ja laudu ostmas. Hoidsin silma kogu aeg peal ja lõin ise ka käed külge, eriti kui värvimisega tegu oli. Tubli paari kuuga oli majake valmis. Enne minu äratulemist sai IT keskus vastu võetud, sisse õnnistatud ja uuele IT alal töötavale vabatahtlik Janekile üle antud. Haridusamet otsustas mind minu suureks üllatuseks premeerida hiigelsuure aukirja ja smockiga (traditsiooniline rahvariie) 

Pilte maja valmimisest saab näha siin: IT keskus

Nipetnäpet sai tehtud veel. Eesti annetaja ostis Ghana naistele kitsi, jagasime ja fotografeerisime (pildid) kogu sündmuse. Siis laekus raha Mondo toetuslastele, keda on 130. Neile jagasime kraami kätte ja tegime pildid. Kogu info tuli ka andmebaasi kanda. Vabatahtlik Ian Iirimaalt, kes jääb toetuslastega tegelema, oli suureks abiks. Ianiga käisime veel Dasabligo koolis lasteaialaste tantsimist ja laulmist filmimas. Siis tegin kiiresti ka mõned sisekujundused, nii misjonäride pubisse, kui  ka sheamajja – maja, kus valmistatakse pähklitest sheavõid, just pähklitest, mitte sigadest, mida on päris tihti arvatud. Keegi isegi küsis, et oli siis tõesti selleks vaja Aafrikasse minna, et seavõid teha…nojah.
Susanne uue värvi saanud sheavõi pakkimisruumis
Iiri pubi värskelt värvitud härjapõlvlased

Viimane pühapäevane kirikuskäik Mosesega

Täna (27.10) on Eestis selline torm, puud lendavad lapiti ja elekter on  paljudes piirkondades kutu. Täitsa Ghana tunne. Vaatan oma kujutletavat Ghana maali ja mõtlen oma sealsetele sõpradele. Tekkis telepaatiline ühendus, ka nemad mõtlesid mulle. Sain palju toredaid tervitusi. Ghana on ilus maa imeliste inimestega. Olen tänulik Mondo Janikale, kes julgustas mind minema. Ma õppisin selle ühe aastaga nii palju, et ma vist pole terve elu jooksul nii kiiresti ja nii palju tarkust saanud ning väljakutseid ületanud. Ikka on need nö elutarkuse perioodid umbes seitsme aastase intervalliga olnud. Ghana, ma sinuga hüvasti ei jäta, ma tulen tagasi!

Seniks kõike head praegu seal viibivatele armsatele vabatahtlikele Margele, Piretile, Geale, Anale, Ianile ja Janekile. Janek on osaliselt üle võtnud minu töö ja jääb sinna kõige pikemaks ajaks ehk üheksaks kuuks. Marget näen ma üsna pea. Tema on esimene, kes naaseb, juba novembris. Ja siis me muljetame 😏







Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more