Kuu täis emotsioone, melu ja trummipõrinat

Reis Ghanasse oli üpris sujuv ning probleeme eriti ei esinenudki. Esimesed kaks ööd sai veedetud pealinnas Accras, et tutvuda ja harjuda natuke Aafrika eluolustikuga. Minu reisikaaslasteks oli kaks eestlast Piret ja Janek ning hiljem liitus meiega iirlane Ian. Kuna aega oli vähe, otsustasime natuke pealinna uudistada ja külastasime Kwame Nkrumah Memorial Parki. Pargis toimus bändiproov ning me pidime sellest ka osa võtma! Kaerajaan ja Aafrika muusika lähevad kokku küll. 

Jalutades läbi slum’i, leidsime rannaääre ning nautisime terve päeva ookeani tuule ja vee mõnusid. Ükshetk olime ümbritsetud kohalikest elunautijatest: põssadest, kitsedest, lehmadest, kanadest, koertest ja kassidest ning kõigele lisaks ilmus välja ka hobune. Ega siis muud kui naudime seda kirjut seltskonda. Elu keset loomaaeda on siin Aafrikas tavaline. Muidugi ükskõik kuhu sa ka ei lähe, ümberringi on palju räpasust ja prügi.

10.septembril saabusime me oma kodukülla Kongosse. Mind pani imestama, kui roheline siin on ja kui lopsakas on loodus. Ei tundu üldse nagu Aafrika, pigem väga väga soe Eesti. Paraku nii see ei jää ning detsembri paiku pidi siin muutuma kõik pruuniks – elame näeme. Me ei ole väga ringi reisinud, küll aga nautinud kohalikke võlusid. Külastasime krokodille (isegi saba saime käes hoida), vana orjalaagrit, kullakaevandust, suuri kive – mida saab hästi kasutada trummisarnase pillina, väikeseid mägesid.

Meie elamiskoha tagaaed

Esimene nädal oli sisseelamiseks, kus tutvustati meile kohalikku elu, kohtusime tähtsate isikutega, näidati koolihooneid, paari kliinikut. Külastasime korvipunujaid ning shea-või tegijad ning meid võeti vastu suure laulu- ja tantsupeoga. Siin on traditsiooniks, et korvipunujad ja shea-või naised panevad vabatahtlikele kohalikud nimed – ega meiegi siis ilma jäänud. Minu nimeks sai Napoah, mis pidi tähendama kuninganna ema. Paaril korral on mind selle nimega ikka kutsutud, aga põhiline nimi on ikka Solemi (valge).

Kuidas siinne suhtlus käib kohalikega? 

Nooremad üldjuhul oskavad inglise keelt ja vajadusel on abiks tõlkimisel, kuid ülejäänutega käib suhtlus läbi naeratuse, kehakeele ja paari kohaliku sõnaga. 






Iga vestlus käib nii:

Mina: Toma-Toma (tere, jõudu tööle)

Kohalik: Naa/Nambaa

Mina: Layela (kuidas läheb)

Kohalik: La soma (hästi), la layela (kuidas sinul läheb)

Mina: La soma/la fine

Ja sellest piisab. Kohalikud on väga õnnelikud, kui oskad kasvõi niipaljugi rääkida.

Kuu aja jooksul on meil tekkinud ka väikesed traditsioonid. Nimelt teisipäeviti ja neljapäeviti on muusikaõhtud, kus Janek õpib kohaliku muusikuga kolongo mängimist, vahepeal liitub keegi trummiga, mõni lisab ka oma lauluhääle. Ülejäänud naudivad ja löövad tantsu. Nädalas korra toimub ka filmiõhtu, juhul kui elektrit on. Igal kolmapäeval on traditsiooniks külastada iiri päritoluga isa Leod, istuda tema pubis ja nautida head vestlust ja muusikat.

Elu kliinikus

Näide arsti käekirjast, mille lugemisega ma siiani
vaeva näen

Suurema osa oma ajast veedan ma Ayamfooya kliinikus, mis kuulub privaatsektorisse ning mida külastab väga suur osa selle regiooni inimestest. Esimesed kaks nädalat tööl oli üpris kaootiline, ei saanud kuidagi pihta, milline on sealne töökorraldus. Nüüdseks olen harjunud ning kõik ei tundugi nii õudne, kui alguses. Kliinikuga tutvumisel oli mul kohe selge, et eelmine vabatahtlik Raymond on õdesid hästi õpetanud haavahoolduses ning sidumises, mistõttu ma seda valdkonda hetkel ei puuduta. Küll aga esineb probleeme töös patsientidega, kes jäävad mitmeks päevaks haiglaravile ja vajavad jälgimist. Lisaks on probleeme ka dokumentatsioonis ning korralduste arusaamises, õdede töökohustustes ning aja planeerimises. Eks vaatab, kas suudan leida mingeid lahendusi, mis ka neile meelejärgi on. 

Põhilised haigused, mida kliinikus hetkel ravitakse, on malaaria, tüüfus, kopsupõletik ning bronhiit. Kuna on vihmaperiood, siis moodustab üle poole patsientidest malaariahaiged, eriti just lapsed. Tavaliselt kestab ravi 2 päeva ning see on üsnagi edukas. Kergema malaaria puhul antakse tablette, kuid raskema ja komplitseerituma malaaria korral manustatakse veeni iga 12 tunni tagant (3x kokku) ravimit nimega Artesunate.

Kliinik ise on väga kompaktne. On olemas injection room (pannakse kanüüle ja tehakse ühekordseid süste), treatment room (seotakse haavandeid), OPD (mõõdetakse patsientide elulisi näitajaid), opereerimistuba, 3 konsulteerimisruumi, haigla ala (kus on 14 voodit), eraldi ämmaemandate konsulteerimisruum, sünnitajate jaoks 3 voodikohta ning sünnitustuba. Lisaks veel väga uhke laoruum, kuhu niisama õdesid ei lasta.

Kõike ei tasu kohe ära visata, kui katki läheb

Mis mind hämmastas siin on see, kui erinev on valge inimese nahk ja veenid mustanahalise omast. Mustanahalise nahk on üpris kõva, pead ikka veidi jõudu kasutama, kui tahad süsti teha. Alguses arvasin, et meditsiinilised instrumendid on veidi kehvemad kui ma harjunud olen, kuid juba katsudes tunned, kui erinev see naha struktuur on. Naistelt veene leida on üpris raske, põhiliselt ainult käelaba ja võib-olla käeõndlast, meeste omi on lihtsam leida. Lapsed! Oh kui palju näevad ka kohalikud õed vaeva, et lastelt veene kätte saada. Siin ei saa sa kanüüli panna pea peale, sest lihtsalt pole tunda ega näha mitte miskit. Veenid on ka hästi pinnapealsed, kui ettevaatlikult ei paigalda, lähevad need koheselt katki. Eks minu ego on saanud palju kannatada, sest pidasin ennast suhteliselt heaks kanüülipanijaks, kuid siin esineb sellega probleeme.

Juba esimesel tööpäeval (mis pidi olema eelkõige tutvumispäev) sain näha huvitavaid patsiente ja oma käed ka kohe külge panna. Esiteks sain siduda kaugele arenenud jalahaavandit, mis ilmselgelt ei parane eales, kuid enda üllatuseks on seda väga hästi hooldatud. Teiseks sain elustada ühte infarktihaiget naisterahvast, kes oli just kliinikusse saabunud ja kollabeerus konsulteerimisruumis. Minu jaoks oli absurd see, et arst palus mul elustamise ajal olla ettevaatlik ning patsiendi roideid mitte katki teha. Siinviibimise ajal olen teinud mitmeid pilte erinevatest haavadest ning on ka erinevaid lugusid haigusjuhtudest, nii et kui keegi soovib rohkem teada, võib mulle kirjutada.

Kliiniku personal on ülimalt tore ja võtsid mind koheselt omaks. Kuna arst ei ole kohalik, käib enamus suhtlus inglise keeles, küll aga vahepeal on ka nende inglise keelest mul raske aru saada! Kuigi ma olen töötanud sisehaigustega, näitab arst mulle pidevalt röntgenpilte ja küsib, kas pildil on miskit valesti. Võib-olla 6 kuu pärast võib minust pooleldi radioloog saada! 😊 Eelmisel nädalal liitus meiega uus vabatahtlik hispaanlane Ana, kellega on meil plaanis koostööd ka teha. 

Esimene päev selle kuu aja jooksul, kus oli vaid 3 patsienti
ja hulgaliselt vaba aega. Õe nimi on Cecilia

On palju asju, millest veel kirjutada, aga midagi peab ka järgmiseks korraks jääma. Nägudeni!