Kui suudad unistada, suudad ka teostada!

63 tunniga Kongost Kongosse

8. septembril, kui Eestis hakkas suvi lõppema, lapsed olid juba nädalajagu koolis käinud ja päike näitas ennast järjest harvemini, algas kolme Eesti vabatahtliku jaoks uus suvi. Kelle jaoks kolmeks, kelle jaoks kuueks, kelle jaoks aga üheksaks kuuks. Mina olen neist see viimane...

Sel pühapäevasel varahommikul, kellaajal, mida tavaliselt eestlase kellal isegi olemas ei ole, istusime kõik lennukile ja võtsime kursi Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Muide, Eestis on olemas samanimeline küla. Ja lihtsalt selleks, et teekond oleks täielik, alustasin oma teekonda sellest külast. 63 tundi kulus. Tõsi, vahepeatus Accras röövis sellest lõviosa...

Noil päevil sai sellest juba poolteist kuud. Tuleb tunnistada, et on tekkinud kahtlusi, kas ööpäev Ghanas kestab ikka 24 tundi. Kuidagi kiiresti liigub aeg. Esimesed kuus nädalat on kuhugi kadunud… 

Tõsi, eks ole juba üht-teist tehtud ka. Koolitusel öeldi, et “esimesed kaks nädalat ei tee te nagunii midagi, elate sisse ja vaatate, kuidas asjad toimivad”. Vale puha! Nii kui lennukilt maha astusime, hakkas toimuma! Vabatahtlikud, olge ettevaatlikud, ärge uskuge kõike, mida teile räägitakse! 

Take us to somewhere nice, please!

Tegelikult ei lennanud me kohe Kongosse, sest Mondo oli nii lahke ja lubas meil kaks ööd pealinnas Accras peatuda, et enne Põhja-Ghanasse sukeldumist kopsud ookeaniõhku täis laadida. Istusime niisiis lennujaamas taksosse ja palusime “Take us to somewhere nice”. Tehtud! 

Olgu öeldud, et koha sisu oli igati nime väärt. Olgugi, et tee, mis läbi pimeda linna sinna viis, tekitas kahtlusi. Hiljem saime aru, et taksojuht kasutas lihtsalt kõiki teadaolevaid shortcute.

Et aga ikkagi kõik ausalt ära rääkida, tuleb mainida, et lennujaamas oli esimene asi, mis meiega tehti, kehatemperatuuri mõõtmine. Õnneks toimus see moodsalt termokaameraga, mitte vanal heal viisil… Seejärel tuli päris pikalt passikontrolli sabas seista, sest mingil maagilisel kombel õnnestus Murphyl meid kõige aeglasemasse sappa sokutada. Murphy rollis olid seekord mundris härrad. Ja saba vahetamine kõne alla ei tulnud, selle eest hoolitsesid järgmised mundris härrad…

Laiv lennujaamas

Õnneks mängis terve selle aja lennujaama paviljonis elav muusika – keset saali olid end üles seadnud kohalikud muusikud, kes jala mõnusalt tatsuma panid. Nii võib oodata küll. Ja seda me saime – algul letti pääsemist, seejärel pagasilindi ääres… Aga tegelikult see meid ei morjendanud, sest vaatamata pikale päevale oli tuju hea ja elevus suur.

Lennujaamast väljudes oli väljas igatahes juba pime. Ja pimedaks läheb siin Eestimaa suvest tulnu ja valgete öödega harjunu jaoks ootamatult vara. Ja järsku. Juba kella 6-7 paiku õhtul on kottpime ja laias laastus on siin vist aasta ringi nii. Hommikul jälle teistpidi. Nii et umbes pool aega valge ja pool pime. Ju harjume ära.

Loomulikult ei raatsinud reisisellid esimesel õhtul kohe vara magama minna. End hotelli sisse seadnud, oli ikka vaja mööda linna kolama minna. Rahvas tänavatel, treppide peal ja katuste all sättis juba unele. Pilditegemine seal eriti kõne alla ei tulnud. Vargsi siiski püüdsime, aga saime ka kohe hõigete osaliseks…

Õhtusöök tänaval

Igal reisisellil aga läheb mõnikord kõht tühjaks. Ja tühja kõhu vastu aitab, teadagi, söömine. Päris avalikke söögikohti küll ei leidnud, küll aga võib vedamise korral sattuda mõnda tänavaäärsesse majapidamisse, kus just õues süüa tehakse. Endale ja naabritele, nagu tundus. Ja viisakate inimestena seadsime endki ühe paja juurde… Kõht sai kosutust, nagu ka pererahva rahakott. Järgmisel õhtul kordasime sama juba kogu seltskonnaga. Toimis. Aga selles osas, kuidas elu siin käib, on meil ikka palju õppida. 

“Somewhere nice” oli tore, nagu nimigi. Isegi bassein oli olemas. Ja pärast pikka reisipäeva väike värskendus… Puhas rõõm!

Elevil vabatahtlikepere hommikulauas

Peatuspaigas liitus kolme eestlasega Ian Iirimaalt. Teel täpselt samasse kohta, Kongo külla. Seltsis ikka segasem. 

Reisi teine päev möödus niisiis pealinnas. Ja küll sinna ikka mahtus! Alustades SIM-kaartide ostmisest, mis ei läinud sugugi nii ladusalt, kui võiks arvata, kuigi süsteem põhineb ettemakstud kõnedel ja internetil. Jätkates erinevate seiklustega siin ja seal, olgu nendeks siis ookeanirannal ratsutamine, Kwame Nkrumah memoriaalpargis bändiproovis käeproovimine,  turuputkas Mosese&Co-ga trummimine või ookeanikaldal sigade, lehmade ja muude olevustega rannabaaris chillimine. Lõpetades valesse bussi istumisega Accra bussijaama kaoses. 

Ookeanikaldal pealinna südames

Inimesed, muide, on siin uskumatult abivalmis. Isegi, kui nad aidata ei oska. Või just eriti siis. Siis saadavad nad Su tavaliselt lihtsalt suvalises suunas teele, peaasi, et ei peaks ütlema, et ei tea. Seiklusteks pole aga muud vajagi.

Kolmandal päeval ootas meid taas Accra lennujaam. Selgus, et Uberi kaudu “suurt” autot tellides ei maksa oodata enamat kui suvaline väikese keskklassi Kia. Mis nelja reisijat koos nende pagasiga kohe kindlasti ei mahuta, see sai kohe selgeks. Kahele siiski paras. Ja ei olnudki muud, kui tuli teine auto veel tellida.

Lend ise möödus viperusteta, aga kindlasti tasub korraks peatuda Tamale lennujaamas tekkinud naljakal olukorral, mis tegelikult võib mõnes olukorras ka veidi kurvemalt lõppeda. Nimelt sattusime olukorda, kus meile tellitud auto väidetavalt tulla ei saanud, ja paluti otsida teine transport. Mida me ka tegime. Ja lennujaamas läksime kaasa esimeste meestega, kes teadsid minu nime. Kõik ju klappis. Ja siis ilmus järsku järgmine mees, kes samuti mind nimepidi kõnetas. Selgus, et esimene seltskond oli ikkagi see, kes algul ei saanud meid sõidutama tulla, aga kellele, nagu viimasel hetkel selgus, oli meil vaja midagi üle anda. Ja ilmselt mõtlesid mehed käigu pealt välja uue plaani meid siiski ära viia. Ja teine mees oli see, kelle ise olime endale tellinud. Nii et – võõraste onudega ei tohi kaasa minna! Õnneks oli seekord tegu naljaka olukorraga, aga tõsi, võinuksime enne kaasaminekut ikkagi veenduda, et tegu on autoga, kelle olime endale vastu tellinud. Õppetund missugune! Ja loomulikult osutus ka siin tellitud “suur” auto suvaliseks väikeautoks, kuhu poolgi pagasit sisse ei mahtunud… Õnneks liikus samas suunas veelgi autosid, nii et osa pagasit sai teise autosse… Ja ka autosse mahtunud pagas tuli vahepeal korraks välja tõsta, et teel ilmselt ülekoormuse all lõhkenud rehvi vahetada… Oeh… Igatahes… Kohale me jõudsime. 63 tundi, mäletate! 

Kodutänav

Blogi püsilugejad ilmselt juba teavad, millistes tingimustes vabatahtlikud siin elavad. Väga kiiduväärsetes, seda muidugi kohalikus mõistes. Kõik eluks vajalik on olemas, toad on ruumikad ja puhtad, igas oma dušš ja tualett, enamasti levib ka mobiilne internet. No mida Sa, hing, veel ihkad…

Peamiseks liiklusvahendiks siinkandis paistab olevat mootorratas. Tundub, et juba pooleks aastaks tulles tasub endale kohapeal oma isiklik soetada. Minu 9 kuu puhul tundus see juba endastmõistetav, ja nii see tehtud saigi. Rahaliselt igati mõistlik, sest ka uus ratas on siin Euroopa mõistes odav, aga aja kokkuhoid, mis oma liiklusvahendiga kaasneb, on meeletu. Rääkimata vabadusest minna ja tulla ka neid teid pidi, kuhu ühissõidukid ei pääse.

Tsikkel on siin asendamatu

Külaelust, ilmast, söögist ja kõigest igapäevase elu juurde kuuluvast on minu eelkäijad ja kaasaegsed juba pikalt ja laialt kirjutanud, niisiis sellel kõigel pikemalt ei peatugi. Mis aga esimestel õhtutel kohe kõrva jäi, olid loodushääled – ritsikad, konnad, linnud… Muusikat kui palju! Minu lemmikud on konnad, kes kõlavad kui erinevad kõlapulgad… Ja nii valjusti!

Muusikat saab siin loodetavasti palju olema! On ju Aafrika kultuuripärand absoluutselt mõõtmatu, ja minu südames juba ammu tiksunud Lääne-Aafrika rütmid mürtsuvad nüüd lähemal kui kunagi varem.  Tõsi, Ghana trummikultuur on pisut teine kui minu poolt siiani harrastatu, aga ega üks lisaharu mööda külge maha jookse ja küll küllale liiga tee! Juba paari esimese nädala jooksul soetasin endale djembe ja palusin kohalikul kologomeistril Azontol endale kologo valmistada. Selline kahe keelega kitarr, valmistatud kalebassist, kitsenahast, puidust ja paarist tamiilijupist. Ja kitarriõpetajagi olemas – Nyaabila Monkey Showboy. Just nii ta end nimetab!

Kologotunnis

Muide, lõppeval nädalal andis Nyaabila välja oma videotega CD-plaadi. Kongo külas oli ka esitluskontsert. Kes käis, teab. Toimunut sõnades edasi anda ei ole kahjuks lihtsalt võimalik. Olgu öeldud, et pöörase peo käigus päevakangelane ise sekunditki pilli ei mänginud, küll aga tantsis ohjeldamatult oma muusika saatel. Ja ka ühtki videot ei näidatud. Küll aga kõlas ohtralt konserv-muusikat ja tehti tublisti “lips-and-hands-out-of-synci”. Igati huvitav kogemus!

Kontsert kodukülas

Nüüd on vaja veel isiklik trummiõpetaja leida ja mõne trummigrupiga liituda! Ikka selleks, et töö kõrval oleks ka muid tegemisi, mis silma säramas hoiavad!

Kogukond on valgete inimestega juba harjunud, on neid külas ju enam-vähem kogu aeg liikumas, ja nii juba aastaid. Sellegipoolest saadab valge inimese liikumist pidev heatahtlik solmii-hõikumine.  Suhtumine on igati positiivne, kõige juurde käib lai naeratus ja lõbus vadin. Eriti, kui neilt nende oma keeles küsida, kuidas läheb, ja samale küsimusele vastata inglise-nabdi segakeeles “la fine”.

Mis aga kahjuks negatiivse poole pealt silma torkab, on prügi. Seda on palju. Kõikjal, kuhu vaatad. Plastik. Lõputu kilekotiralli. Iga ostuga käib kaasas vähemalt kaks, enamasti aga kolm ja enam kilekotti. Mis lõpuks maanduvad, kuhu aga juhtub. Vett ostetakse poole liitri kaupa kilekotis, mis pigistatakse suhu tühjaks ja kott – nagu ikka – lendab... Nagu Silja juba varem on kirjutanud, on siin ka koristustalguid tehtud ja juba on puhtam kui varem. Ei taha mõeldagi, mis siin siis enne võis toimuda… Kindlasti tahaks järgmisel kevadel Silja poolt juba alustatut jätkata. Eks aeg näitab. Õnneks on ka Isa Leo selles osas aktiivne. 

Siinoldud pooleteise kuu sisse on mahtunud palju. Nii rõõmustavat kui ehmatavat. Nii oodatut kui harjumist nõudvat. Nii linna- kui maaeluga seonduvat. Mida siis veel välja tuua…

Vaated on praegu, vihmahooajal, kohati üsna kodused, rohelised. Nagu polekski Aafrikas. Sest koolipõlvest on meeles, et Aafrikas pole muud kui kõrb ja liiv. Aga näed, praegu loodus lopsakas nagu kodus. Tõsi, selle ajaga, mis mina siin olen, jõuan ära näha ka selle teise äärmuse…

Kirikus tuleb käia. Keegi muidugi ei sunni, aga kui ei lähe, tuletatakse pärast meelde. Kui lähed, tuletatakse ikka. Aga siis juba teise tooniga. Oleme siin ses mõttes nagu peo peal. Või luubi all.

Kivil istub väike konn

"Eesti keel on väga ilus keel",
kordavad lapsed püüdlikult

Aafrika lastele eestikeelseid laule õpetasime. Tõeliselt vahva kogemus! Need laulud kõlasid juba Vikerraadios ka, nii et ärksam raadiokuulaja vast juba teab.

Krokodille kõditasime. Kahtlase väärtusega atraktsioon tundub, aga eks kõik taha elada. Suuremat krokodillide väärkohtlemist siiski ei paistnud, pigem selline väike ärakasutamine. Ja krokodillidel on ilmselt kogu aeg kõht täis.

Pablo pubi seinale maalisime Aafrika figuure. Kohalikul sõbral Pablol on nimelt pubi, kus mõnikord käime. Ja Silja kuulsus ulatub siin kõikjale. Ka pubide seintele figuuride maalimise alal. Tema eestvedamisel see toimuski.

Kes oleks osanud arvata...

Kolmapäeviti käime iirlasest kirikuõpetaja Isa Leo juures pubiõhtutel. Kohustuslik kõigile vabatahtlikele siin ja ümbruskonnas. Mis tähendab, et siin koguneb mõnikord lausa kahekohaline arv solmiisid korraga. Igati vahva aeg-ajalt teisigi saatusekaaslasi kohata.

Lemmikpaik väljasistumiseks on aga tegelikult Mango base. Imearmas kohake kahe suure mangopuu all, kus saab ka kõige kuumemal päeval mõnusalt puu all varjus istuda. Süüa ei pakuta, küll aga jahedat jooki. Kahjuks on kohake küll veidi välja arendamata, kuigi potentsiaali on. 

Underneath a mango tree...

Veidi valgust ei teeks paha näiteks - õhtuti on puude all täiesti kottpime. Mõtted mõlguvad, mine tea, äkki saame siingi veidi kaasa lüüa.

Paaril kohalikul festivalil oleme ka käinud. Tõsi, meie arusaamine festivalidest ei kattu päriselt kohaliku arusaamaga, sest selleks võidakse siin nimetada ka väikest kohalikku kontserti. Mis võib ka vabalt ära jääda, kuigi rahvas juba kohale tulnud. Kogetud. Aga kui satud õigel ajal õigesse kohta, on elamus garanteeritud. Eriti minusugusele trummihullule.

Kohalik festival Bongos

Mole rahvuspargis käisime ära ja elevanti nägime. Mole jõel kanuuga sõitsime. Mognori ökokülas tegime tuuri. Veidi kohalikku huumorit sai ka sekka. Nimelt broneerisime meestele kohad Mole Motelli kaheksakohalises ühikatoas, kuhu me aga õhtul sisse ei saanud, sest esimesena kohale jõudnud kodanik Emmanuel ei suvatsenud ust avada ja teist võtit motelli administraatoril ei olnud. Pärast veerandtunniseid tulutuid läbirääkimisi Emmanueliga saime broneeritu asemel lõpuks oluliselt parema kvaliteediga eraldi toa. Kõik on hea, mis hästi lõpeb, ütleks eestlane selle peale. Pealegi oli motellil bassein ja öine suplus leevendas kõik…

Mole jõel kanuuga sõitmas

Juttu on palju, elamusi veel rohkem, seletama ja pilte jagama võiks jäädagi. Ja kõik see on muidugi marutore, aga tegelikult tulime siia ikkagi ennekõike igaüks oma tööd tegema. Ah et mis tööd? Et jälle kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et sõprade tegemisi jälgides tekkis minus juba ammu pisike unistus kunagi pikemaks ajaks Aafrikasse vabatahtlikuks tulla, et ühest küljest maailmaparandamisse oma väike panus anda, teisalt aga ka ennast proovile panna. Sest seda enesearengut, mida see kõik kaasa toob, on ilmselt raske üle hinnata.

 

Püüan siis kokku võtta, mida siin täpsemalt teen ja kuidas see kõik nii kaugele jõudnud on.

1.aprillil märkasin Mondo FB-seinal üleskutset tulla Ghanasse Kongo külla appi arvutiklassi rajama. Ametinimetuseks ICT Teacher. Sügavaid arvutioskusi või erialast haridust õnneks ei eeldatud, vaja oli pealehakkamist ja elementaarseid teadmisi, mida kohalikule kogukonnale edasi anda. Need on mul olemas, Aafrika ammu südames ja mugavustsoonist väljumine ka enam eriti ei hirmuta, niisiis sündis kiirelt ka otsus väljakutse vastu võtta ja kandideerida. Tõsi, kuupäeva arvestades riskisin nalja ohvriks langemisega. Selgus, et nali see siiski ei olnud. Õnneks.  

Värske vabatahtlik värskes ICT-keskuses

Järgnesid vestlused, intervjuud, kohtumised, kohati päris suureks väljakutseks olnud koolitus Itaalias, kodusem koolitus Eestis, vabatahtlikutööks sobivaks tunnistamine ja voila! - siin ma olen - vabatahtlikuna Aafrikas! Ehk siis – kui suudad unistada ja sõnastada, suudad ka teostada! 

Sissejuhatav nädal Kongos ja selle ümbruses oli väga aktiivne. Olgugi, et vaim oli valmis vaatlemiseks, sisseelamiseks, tutvumiseks… 

Meid viidi kõikvõimalikesse kohtadesse, ametiasutustesse, näpuotsaga sekka ka looduslikke vaatamisväärsusi ja tulevase tööga mitteseotud kohti. Kuumad ilmad ja pikad päevad panid meid kohe alguses korralikult proovile, ent selle testi läbisime siiski õnneks kõik jäävate kahjustusteta. Sest päikesepõletus siiski kaob üsna kiirelt.

Remonditud ICT-keskuse hoone

Nende tuuride käigus saime aimu, mis meid ees ootab. Ja järgnevatel päevadel said kõik tasapisi ka oma tööasjadega järjele. Mind isiklikult ootas ees värskelt renoveeritud arvutikeskus, peenema nimega ICT Center – eraldiseisev maja suuremat sorti klassiga ja kahe väiksema kabinetiga. Klass lõhnab praegugi veel värske remondi järele, sest kõik, mida uuendada sai, on uuendatud. Kabinetid, tõsi, vajavad veel järeleaitamist

Kindlasti ei saa nimesid mainimata mööda minna Mosesest – mehest, kellest sai minu mentor, kolleeg ja hea sõber. Ja kellest saab minu järeltulija ICT-keskuses. Temata oleks minu sisseelamine ja vähemalt algusjärgus asjaajamine oluliselt keerulisem olnud.

Mina ja Moses

Eelmine vabatahtlik Silja, kes enne mind siin toimetas ja pärast minu saabumist peagi kodumaale tagasi lendas, on ära teinud midagi vägevat – piiratud võimaluste juures sai tema käe all täiesti uue hingamise vana ja väsinud tühjalt seisnud hoone. Tehtud tööd on üsna võimatu üle hinnata – see, mis ta on suutnud siin korda saata, on imepärane. Mul ei olnud saabudes vaja muud teha kui kruvida fassaadile mõned veel kinnitamata liistud, akendele uued riivid ja asuda avamisürituseks valmistuma. Kindlasti tuli see ära teha enne, kui Silja lahkub, mis tähendab, et meil olid selleks loetud päevad. Millest enamustel ei olnud majas elektrit. Õnneks suutsid kohalikud elektrimehed selle viimasel hetkel siiski taastada, majas süttisid tuled ja hakkas pöörlema ventilaator. Imeline! Keskus on avamiseks valmis!

Pidulik hetk

Avamispäeval olid kohale tulnud mitmed ametnikud, kelle haldusalasse keskuse tegutsemine jääb, eesotsas Ghana Education Service kohaliku haru direktori Timothy Naasal Yuonuoga, haridusametniku Francis Sapaati ja loomulikult KocDA, vabatahtlikke vastu võtva organisatsiooni juhi (et mitte öelda kehastuse) Victor More’iga. Samuti oli kohal klassitäis õpilasi, kes põlevate silmadega arvutite poole kiikasid.

Õnnistamine

Maja ei saa siin avada ilma õnnistuseta, see on selge. Selleks oli kohale kutsutud Isa Martin, kelle kindla käe all sai maja nii väljast- kui seestpoolt õnnistatud. Eesti rahvapärimusega paralleele tõmmates võiks vist öelda, et see on hetk, kus majast saab olend ja elutu materjalihunnik saab endale hinge. Nüüd ei ole vaja muud, kui anda endast parim, et vastse ICT-keskuse hing laulaks, ihu õitseks ja vilju saaks palju.

Tõele au andes tuleb öelda, et vahetult enne avamist kadus külast elekter, nii et näidistund jäi seekord ära. Suurem osa arvutitest saab küll mingi aja ilma elektrita hakkama, aga projektor paraku mitte ja nii piirdusime rääkimise ja näitamisega. 

Tõsi, nii mõnigi väiksem töö jäi veel ka avamisjärgsesse aega – ventilaatorite regulaatorid, pistikupesad laudade juurde, et europistikutega varustatud arvuteid ka kuidagi laadida saaks, samuti kabineti valgustus ja ventilaator. Ilma viimaseta on siin kohati üsna mõeldamatu toimetada. Ja see on alles algus – õige kuumus on alles ees! Osa neist töödest on ka tänaseks tehtud, osa kohe-kohe realiseerumas, osa oma aega ootamas.

Internetti otsimas

Niisiis – keskus on ametlikult avatud. Tõsi, päris regulaarselt veel uksed lahti ei ole, aga kaugel seegi hetk enam. Mis ja kuidas edasi? Ees seisab väljakutse panna arvutikeskus maksimaalselt efektiivselt tööle, et sellest oleks kogukonnale võimalikult palju kasu. Arvutid selleks on olemas, need olid juba varem eestlaste poolt annetatud ja Kongosse saadetud, nii et tehniline valmisolek on sama hästi kui olemas.

Hetkel otsime veel parimat lahendust püsiva internetiühenduse tagamiseks. Selle ümber on juba omajagu tantsu olnud. Õnneks õpib siin üsna kiirelt ära, et mõnikord (et mitte öelda - alati) on targem lihtsalt naerda, kui saad teada, et internetimees kuulis telefonis valesti ja läks Kongo asemel Bongosse. Järgmisel nädalal läheb ta siis tõenäoliselt Tongosse, sest kõik need kolm kohta on tõepoolest pooletunnise sõidu raadiuses. Täpselt nagu lasteraamatus. Pahandamine on täiesti liigne, naer üsna adekvaatne reaktsioon.  Aga sedagi heatahtlikult.

Koolides tekitab meie ilmumine
alati suurt elevust

Nagu eespool juba kirjeldatud, on keskuse suureks väljakutseks ka elektriga varustatus – see nimelt tuleb ja läheb siin täpselt nii, nagu juhtub. Vahelduvvool selle igas tähenduses – kord on, kord ei ole. Arvutitele see, teadagi, ei meeldi. Lahendused on olemas, küsimus on nende teostatavuses ja maksumuses.

Presentation JHS arvutipark

Olen külastanud ka mõningaid lähedalasuvaid koole. Hiljuti käisime koos Ianiga vaatamas meist mitte väga kaugel asuva Presentation Junior High Schooli arvutiklasse. Just mitmuses - nii vana kui uut. Ja tuleb tunnistada, et nähtu avaldas muljet. Ghana riigi ja Mondo abiga on koolil kokku ligi paarkümmend sülearvutit, mille abil on täiesti võimalik arvutiõpet läbi viia. Vana klass see-eest oli üsna nutune – paar hädapärast töötavat lauaarvutit, millest muud suuremat kasu pole kui see, et lastele saab päris arvutit näidata. 

Presentation JHS uus arvutiklass

Presentationi klassi kasutab veel mõni lähedalasuv kool, mille õpilastel meie juurde käimine üsna keerukas oleks. Meie jääme teenindama oma lähima ümbruse koole, samuti kohaliku kogukonna huve.  Lisaks arvutiõppele on juba õhus ka võimalus koos Kongo Junior High Schooliga robootikatundide/-päevade korraldamine, et koolile riigi poolt eraldatud 5 robotit maksimaalselt kasutust leiaks. Need nimelt vajavad programmeerimiseks arvuteid ja õpetamiseks dataprojektorit, mida koolil ei ole, meil aga on.

Juba novembris lendab siia Eesti vabatahtlik  Siisi Saetalu Ugandast, et saaksime siin koos läbi viia digitaalkompetentside kursuse kohalikele arvutiõpetajatele (kelle õpilased suures osas seni arvuteid vaid pildilt näinud), ja mõnedele aktiivsematele kogukonnaliikmetele, kes juba arvutitega sina peal, et nood siis saaksid oma töös omakorda järgmisi õpetada. Ikka lootuses, et iga selline tilgake midagi muudab.

Õpetajd ja kogukonnaliikmed

Koos haridusametiga valisime välja need 13 kooli, kes jäävad meie keskuse „haardeulatusse“ nii selle kursuse kui edasise töö osas, samuti leidsime juba ka need aktiivsemad kogukonnaliikmed.  

Lõppeva nädala tipphetkeks oligi kahtlemata kõigi nende õpetajate ja ülejäänud kutsututega kohtumine, et ka nendega, kellega ma veel isiklikult kohtunud ei olnud, tutvuda, ja arutada kursusega seonduvat.

Sissejuhatav kohtumine arvutiõpetajatega

Kohtumise käigus palusin kõigil ka Siisi poolt ette valmistatud küsimustikule vastata, et kutsutute arvutialaste teadmiste tasemest aimu saada. Üht eriti toredat osa sellest tahaks jagada. Ankeedi viimane küsimus oli,  kas on midagi, mida vastaja tahaks oma arvutialaste teadmiste kohta veel öelda, ja kõige vahvam vastus kõlas nii - „Mulle väga meeldivad värvid, eriti sinine, sest mulle meeldib olla värviline“. Kas pole armas?

Vabatahtlikud, Maari ja KocDA esindus

Ja täpselt nii, piiskhaaval, annamegi siin kõik oma parima, et kohalik kogukond tervikuna saaks tugevamaks, haritumaks ja jõukamaks. Kes meie, küsite? Vabatahtlikke on siin hetkel kuus, neist neli Eestist, üks Iirimaalt ja üks Hispaaniast. Ja aeg-ajalt käib külalisi ka. Möödunud nädala veetis meiega näiteks Maari Eestist, kes käis lõppevat projekti hindamas ja meie tegemistega tutvumas.

Samuti on teada, et paarikümne kilomeetri raadiuses on veel vähemalt kuus vabatahtlikku  Saksamaalt. Igal meist on siin oma asi ajada ja kõigil on abiks kohalikud mentorid, sõbrad, tuttavad, kogukonnaliikmed, eelmised ja praegused vabatahtlikud üle maailma, pered ja sõbrad kodumaal ja mujalgi, samuti saatvad ja vastuvõtvad organisatsioonid, riigid, ühendused. Ja seda ei olegi nii vähe…

Täna öösel vastu homset keeratakse Eestis ja mujal Euroopas kella. Meie siin ei keera. Aga kirikusse läheme hommikul ikka, pühapäev ju…