Kuu aega Aafrikat
Kongo külla jõume paar päeva hiljem. Mind üllatab rohelus, kohas kus järgmised 3 kuud elan, keset loodust, mägesid, kitsi, kanasid, baobabi puid - hea aeg siin olla.
Peale tutvustavat nädalat Kongos ja Bolgas asume tööle. Mina ja punujad naised, kes võtavad mind kiirelt omaks. Saan ka kohaliku nime Yembod. Midagi tohutult sooja on nendes naistes ja ma tunnen et tahan olla üks nende seast. Esimene töönädal on tohutult jälgimist, mõtlemist ja joonistamist mida ja kuidas disainida. Lambikuplid on toode mida nad pole varem teinud ja pean palju pilte näitama ja selgitama, miks eurooplased neid kasutavad. Siin maal on ainult sinise valgusega pirnid juhtme otsas ei midagi muud. Aga nad on väga uudishimulikud naised.
Monica, kes on üks paremaid tegijaid punujate naiste hulgas, on tõeliselt hakkamist täis ja koostöövalmis. Kurdab, et on olemasolevatest mustritest tüdinud ja tahab et ma joonistaks uusi. Neile väga meeldib vaadata, kuidas ma oma mõtteid visualiseerin.
Kohalik Nabdi keel on selline mõnus, pehme, avatud, vokaalne - toma toma, naa, nambaa, zanne ja minu lemmiksõna ee mis tähendab jaa jääb kiiresti külge ning teadmine, et kui sa ei saa aru siis naerata. Suur avastus minu jaoks on see, et kohalikud higistavad rohkem kui meie valged ja ometi kannavad kõik ilusaid riideid kui tulevad kodust välja ning väga tavapärane on kanda pükse seeliku, kleidi all. Kodus muidugi on vahel ka lihtsalt riidehõlst ümber. Palav on ju.
Naised on siin tublid. Kõik on nende õlul: lapsed, töö, kodune majapidamine, saagikoristus. Mehed siin maal süüa ei tee. Siin on tomatipõllud, piprapõllud, maisipõllud, hirsipõllud jne. Ja nad jaksavad kõike korraga kanda - lapsed seljas, kandamid peas ja kättegi mahub veel midagi. Peakandami all käib lihtsalt puuvillane rätt. Proovisin ka, esimese korraga ei saanud hakkama. Nii tore et nad oma lõunasööki minuga jagavad, saan proovida uusi maitseid, enamasti väga teravaid. Liha süüakse siin vähe. On kas riis, jam, nuudlid nö supiga, kuigi menüüs on nii kitse, eesli, sea, koera kui kanaliha. Kuna praegu on tomatihooaeg, siis sööme palju tomatit, vähemasti meie eurooplased. Kohalikud toorest tomatit ei söö.
Uus kogemus on seegi, et tunnen, et armastan neid naisi kellega koos töötan. Nad on nii püüdlikud ja soojad. Kõik on siin loomulik keset loodust ning mina oma olemise ja reaktsioonidega olen nende jaoks naljakas. Meie koostöö edeneb visalt. Kuu aja möödudes saame juba paremini üksteisest aru. Punumiskõrre värvimisprotsess on tõeline nõiategu - suur katel, elav tuli, värvipulber, silmamõõt, tunnetus, puupulgaga sedamine, vaatamine kas on paras. Hakkan tasapisi ka mõistma kuidas vorme ja mustreid tekitada. Osad naistest on väga loomingulised ja ettevõtlikud ning ma usun nendesse olenemata sellest, et selline vaba tuulepäisus on neile omane. Elu keerleb siin paljuski raha ümber, mida on siin väga vähe, aga nende elurõõm nakkav ja hea sõna motiveerib vägagi.
Eilne tööpäev oli tore. Ma olin esimest korda nädalavahetuse eemal olnud, kui tööle jõudsin võtsid naised mind vastu nagu lapsed - rõõmustades, vastu joostes ja kallistades ning hüüdes Yembod, Yembod. Aafrika on täis armastust igas mõttes.
Comments
Post a Comment