Mondo's volunteers in Ghana

Korvipunuja Victoria Olin Ghanas täpselt aasta. Jõudsin koju tagasi 5ndal oktoobril. Kohtusin üle pika aja taas pere ja sõpradega, naasin tagasi tööle ja kõik näis loksuvat paika. Siis aga otsustas Eesti ilm kliimapagulasele näidata oma tõelist palet. Oma rolli mängisid kindlasti ka kavalad viirused ja bakterid. Ühesõnaga, hetkel istun kodus ja põen kopsupõletikku. Praeguseks olen niipalju toibunud, et leian klaviatuurilt tähed üles, et  panna kirja oma viimased Kongo külas toimunud tegevused. Üks tark naine ütles mulle, et ma vaataks Aafrikat ja Euroopat nagu kahte eraldiseisvat maali. Suunangi oma mõtted soojale mandrile, istun suletekkide kuhja all ja vaatan päikeselist pilti Ghanast. Euroopa lõuend olgu targu selja taga ja täna ma talle rohkem tähelepanu ei pööra. Viimased kuud väikeses Kongo külakeses läksid linnulennul. Ühes eelnevas blogis ma juba mainisin, et Mondo toetas rahasüstiga küla serval asuvat maja, millest pidi saama tulevane IT keskus. Mul on niikuinii ...

63 tunniga Kongost Kongosse 8. septembril, kui Eestis hakkas suvi lõppema, lapsed olid juba nädalajagu koolis käinud ja päike näitas ennast järjest harvemini, algas kolme Eesti vabatahtliku jaoks uus suvi. Kelle jaoks kolmeks, kelle jaoks kuueks, kelle jaoks aga üheksaks kuuks. Mina olen neist see viimane... Sel pühapäevasel varahommikul, kellaajal, mida tavaliselt eestlase kellal isegi olemas ei ole, istusime kõik lennukile ja võtsime kursi Aafrikasse, Ghanasse, Kongo külla. Muide, Eestis on olemas samanimeline küla. Ja lihtsalt selleks, et teekond oleks täielik, alustasin oma teekonda sellest külast.  63 tundi kulus. Tõsi, vahepeatus Accras röövis sellest lõviosa... Noil päevil sai sellest juba poolteist kuud. Tuleb tunnistada, et on tekkinud kahtlusi, kas ööpäev Ghanas kestab ikka 24 tundi. Kuidagi kiiresti liigub aeg. Esimesed kuus nädalat on kuhugi kadunud…  Tõsi, eks ole juba üht-teist tehtud ka. Koolitusel öeldi, et “esimesed kaks nädalat ei tee te nag...

Kongo Village - Home for the next 6 months It has been a little over one month since arriving in Ghana and starting as a Mondo and EU Aid Volunteer. Let’s cover some basics before getting into the nitty gritty: The spiders are big, the food is spicy, the mosquitoes have an unhealthy attraction to me, and there is a very adorable kitten that keeps stealing our bread. But I love it. It’s always a pleasure to come across a people so sincerely welcoming and inclusive, even more so when you meet those people in a place so naturally beautiful as this.  The weather is hot and humid, but, despite my poor Irish skin being burned more often than not, it is also quite manageable. Somewhat unexpectedly, according to the locals, we are still in the rainy season. Over the past few years the lines between the wet and dry seasons have become more blurred and less predictable. It has big knock-on effects for the local economy which is heavily reliant on farming. Farmers have become unsure a...

Reis Ghanasse oli üpris sujuv ning probleeme eriti ei esinenudki. Esimesed kaks ööd sai veedetud pealinnas Accras, et tutvuda ja harjuda natuke Aafrika eluolustikuga. Minu reisikaaslasteks oli kaks eestlast Piret ja Janek ning hiljem liitus meiega iirlane Ian. Kuna aega oli vähe, otsustasime natuke pealinna uudistada ja külastasime Kwame Nkrumah Memorial Parki. Pargis toimus bändiproov ning me pidime sellest ka osa võtma! Kaerajaan ja Aafrika muusika lähevad kokku küll.  Jalutades läbi slum’i , leidsime rannaääre ning nautisime terve päeva ookeani tuule ja vee mõnusid. Ükshetk olime ümbritsetud kohalikest elunautijatest: põssadest, kitsedest, lehmadest, kanadest, koertest ja kassidest ning kõigele lisaks ilmus välja ka hobune. Ega siis muud kui naudime seda kirjut seltskonda. Elu keset loomaaeda on siin Aafrikas tavaline. Muidugi ükskõik kuhu sa ka ei lähe, ümberringi on palju räpasust ja prügi.