Zua ema

Nädal möödus kokkuvõtete tegemise tähe all.

Kuna sel nädalal ma enam praktilisi kunstitunde ei andnud, sain aega pühendada sõpruskoolide blogipostituste kirjutamisele, fotode valimisele ja videode viimistlemisele. Praeguseks valminud postitusi saab näha siin: https://foodforthoughtmondo.wordpress.com

Esmaspäeval külastasin uuesti Girl's Model Schooli, tegin seal pilte ja vestlesin õpetajate ning õpilastega.

Teisipäeval käisin Zua koolis, väga hea meel oli jälle toredaid kolleege näha. Andsin üle koolitusdiplomid ja sõpruskoolide diplomid. Vaatasime koos lastega nende projektide videoid. Elevust oli väga palju. Kolleeg Marcus rääkis, et kui temaga koos külas matustel käisime, siis andis küla pealik mulle uue nime: Zuama' (Zua ema). See on siis minu teine kohalik nimi lisaks Talata'le (teisipäeval sündinud). Ma ei näe küll põhjust, kuidas ma nii uhke nime ära teeninud olen, aga väga armas ja soe tunne on ikkagi.

Külastasime veel Kong-Gorugit, Dasabligo, Kongo ja Presentationi koole. Andsin üle toetuslaste nimekirjad, sõpruskoolide projektides osalemise diplomid ja Mondo mälupulgad projekti fotode ja videodega.

Sel nädalal valmisid lõpuks toetuslastele mõeldud koolivormid ja laupäeval alustasime pakkide kokku panemist. KoCDA kontor näeb hetkel välja nagu oleks seal kirjatarvete vabrik plahvatanud. Laupäeva hommikust saati jagas Victor Endise Mondo õpilase Jonathani abiga vihikuid, pastakaid, pliiatseid ja muid asju koolikottidesse. Lisaks õppevahenditele on Victor toetusrahast ära maksnud kõigi õpilaste selle aasta eksamitasud. Kuna õpilased saavad toetust vastavalt enda soovile (iga laps andis teada, milliseid vahendeid ta vaja läheb ja kui palju), maksame osadele õpilastele toetusest ülejääva summa sularahas. Kuna lapsi on üle 120 pusisin summade välja arvutamiseks kiirelt exceli tabeli kokku (Aitäh headele excelivõluritele Jaanile ja Kaikole!). Uue nädala alguses saame pakke laiali jagama hakata.

Laupäeva pärastlõunaks olime Victoriga kutsutud Kong-Daborin Primary Schooli 10 tegutsemisaasta tähistamisele. Kui seda Victorile 10 minutit enne ürituse ametlikku algust meelde tuletasin, tuli välja, et ta oli ära unustanud. Umbes poole tunni pärast jõudsime siis kohale ja loomulikult läks koosviibimise alguseni oma pool tundi veel. Üritus koosnes peamiselt kõnedest. Väga pikkadest nabtikeelsetest kõnedest. Mis siis kindluse mõttes inglise keeles teist korda veel esitati. Mõningase ehmatusega avastasin kava nähes, et Mondo esindajale on ka 10-minutine kõne planeeritud. Õnneks oli Victor sellest teadlik ja rääkis ise. Mina seisin kõrval ja üritasin aru saada mis hetkel ja millise külapealiku ees kükitama/põlvitama peab ja üldse proovisin oma kõige asjalikumat nägu teha. Peale kõnede esitati üritusel veel luuletusi, mängiti pealikele trumme ja koguti koolile korjanduse korras raha.

Pühapäeva pärastlõunal käisin sheavõi majas. Naised korraldasid eduka tööaasta lõppemise puhul väikese koosviibimise. Kongo pealik ja teised auväärsed külavanemad olid ka kohal. Peeti (väga mõistliku pikkusega) kõnesid, premeeriti parimaid töötajaid (kuus naist said autasuks kangast) ja ametliku osa lõppedes veedeti koos süües, juues ja tantsides aega. Naised olid selleks puhuks ilusad uued firmasärgid tellinud. Suur rõõm on nii tegusate ja asjalike inimestega aega veeta.

Mõni sõna ka üldisest olukorrast riigis :) Terve minu siinoldud aja on käinud valimisralli. 7. detsembril valitakse nii parlament kui president ja märke sellest on igal sammul näha ja kuulda. Plakatid on kõikjal ja miitinguid ning teavitusüritusi toimub ka peaaegu igapäevaselt. Siinsed miitingud seisnevad küll peamiselt hästi valju muusika mängimises ja tänaval tantsimises. Müra tekitamine tundub üldse olevat valituks saamise puhul oluline kriteerium. Olgu selleks müraks siis poplaulud reklaamitavast poliitikust, mis autode külge kinnitatud megafonidest üürgavad, või lihtsalt üksik partei lipuga mees tänaval meeleheitlikult vilet puhumas.

Kuna minu siinoleku aeg on nii lühike, olen teadlikult kogu poliitikateema enda jaoks välja lülitanud. Seetõttu pole mul aimugi, kes on siinsel poliitkamaastikul kes.

Mõned ilmingud jäävad aga isegi mulle silma. Näiteks eelmisel nädalavahetusel juhtus midagi uskumatut: Kongo-Bolga maanteel tehti teetöid! Teerullid ja kopad ja igasugune kaadervärk oli kohal. Pidin suurest imestusest mootorratta pealt maha kukkuma :) Nagu siin juba vist varem ka maininud olen, on meid lähima linna, Bolgatangaga, ühendav tee kohutavas seisus. Ja seda mitte ainult minusarnaste euroopa hellikute jaoks, vaid siin Ghanas ringi sõites annab ka teist sama viletsat teed otsida. Enamus teest on tihedalt löökaukudega kaetud kruus, mis vihmaga libedaks mudaks muutub ja kuival ajal niimoodi tolmab, et ümberringi midagi näha pole. Olukord on umbes sama olnud vist 2012. aastast saati.

Miks siis nüüd järsku teed parandama asuti? Tuleb välja, et president külastas esmaspäeval meist järgmist suuremat linna, Bawkud (kuhu ta lennukiga koha viidi), tagasi pidi ta aga autoga sõitma ja selle puhul siis tehtigi nägu, et midagi ikka justkui toimub. Tee künti üles ja litsuti teerullidega uuesti siledaks. Nüüd on president piirkonnas läinud ja töömehed koos temaga. Kohalikud prognoosivad, et hiljemalt kuu aja pärast on tee olukord hullem kui enne “parandamist”.

Selline pikk jutt siis nii igavast teemast nagu teetööd. Napid kaks nädalat on mul veel Kongos jäänud ja kuigi rabelemist tuleb kõvasti, tundub et kõik hädavajalikud asjad saavad siiski enne minekut joonde.