Viimane (?) vihm

- November 07, 2016

Nädal möödus nagu üks silmapilk. Peamiselt tegelesin Zopeliga kooli kunstitundide, sõpruskooli projektide ja tarkusefondi noortega kohtumisega.

Kolmapäeval tegime Zopeliga kooli 5. ja 6. klassidega savitöid. Kuna vihma pole ammu sadanud, olid kõik saviaugud ära kuivanud. Leidsime 5. klassi tüdrukutega põllu pealt ühe puu alt suure sipelgate kokkutassitud savihunniku. Lapsed toksisid sealt puupulkadega suuri kamakaid lahti ja jahvatasid need kiviga peeneks pulbriks, millest saime veega segades juba kerge vaevaga hea savi. Tegime sellest erinevate võtetega anumaid ja siis loomade skulptuure. Valmistatud kujud seadsid lapsed erinevateks installatsioonideks. Üks grupp tegi savannimaastiku ning teine maja ja köögi.

Samal päeval võtsin osa ka Zopeliga kooli lapsevanemate koosolekust. Või vähemasti viibisin seal kohal. Koosolek oli otsast lõpuni nabdi keeles, niiet aru ei saanud ma eriti millestki. Hiljem kuulsin, et räägiti olulistest ja toredatest ettevõtmistest nagu kooli ümber tuule tõkkeks puude istutamine või uue klassiruumi ehitamine. Praegu jagavad kooli 1. ja lasteaia 2. klass sama ruumi, kuid koosolekul otsustati et juba tuleva nädala neljapäeval kogunevad lapsevanemad, et uue klassiruumi ehitusega alustada. Kuna mul pooleteise tunni jooksul suurt midagi muud teha ei olnud, jälgisin inimesi. Siin on koosolekukultuur teistsugune: inimesed on vahetuma reaktsiooniga. Näiteks kui teema kippus liiga pikale venima või igavaks minema, jäi suurem osa ruumist südamerahus tukkuma ja kui jutt raha või millegi praktilise peale läks, virguti jälle ja osaleti aktiivselt arutelus. Meil oleks selline massiline avalikult magamine koosoleku ajal üsna ebaviisakas, aga siin täitsa normaalne- ilm on palav, inimesed teevad päevad läbi füüsilist tööd ja seega tuleb enda energiat mõistlikult kasutada :)

Zopeliga kooli Metsiku looduse projektina koostasime 4. klassi õpilastega muinasjuturaamatu. Selleks palusime alguses õpetaja Reginaga õpilastel jutustada lugusid, mis oleks kuidagimoodi looduse või loomadega seotud. Jutte tuli PALJU! Peaaegu igal lapsel klassis oli oma muinasjutt või mõistatus jutustada. Kahtlen, kas eesti lapsed enam peast niimoodi lugusid jutustada oskavad. Tundub vähemalt, et telekate ja arvutimaailma tõttu on jutuvestmine ajaviitena Eestis praktiliselt kadunud. Siin on ka paljudes kodudes telekad, kuid tundub, et sellele vaatamata veedavad pered ka lugusid rääkides omakeskis aega. Lõpuks valisid õpilased kuuldud lugudest välja loo kanast ja kullist, kes olid sõbrad ja kellele meeldis trummi mängida. Pikemalt kirjutan sellest varsti sõpruskoolide blogisse. Õpetaja abiga tõlkisime loo inglise keelde ja jagasime selle osad lehekülgede vahel. Kõik õpilased osalesid raamatu kujundamises. Osad joonistasid illustratsioone, osad lehekülgede äärekaunistusi, osad kirjutasid tekste ja osad kujundasid kaant. Kokku tuli raamat üsna eklektiline, aga minu meelest päris armas. Mis kõige tähtsam: õpilased ise olid tulemuse üle väga uhked.

Ka ilmal oli selleks nädalaks üks üllatus varuks. Olin juba üsna kindel, et sel aastal enam rohkem vihmasid ei tule. Kohalike jaoks on see suur probleem, sest maapähklid on paljudel põldudel veel üles võtmata. Enamuses kohtadest kuivab maa nii tugevaks koorikuks, et pähkleid on võimalik koristada ainult peale vihma, kui muld pehmem on. Seega oli kõigil hea meel kui neljapäeval peale lämmatavalt kuuma päeva pärastlõunal äkki sadama hakkas. Välja arvatud minul. Sest sadu algas vahetult enne meie loovustundi. Osad lapsed tulid mulle maja juurde küsima, et mis nüüd saab ja otsustasime koos, et vist on parem sel nädalal ikka tund ära jätta.

Reede olin eraldanud Yakoti Primarys ja Junior High Schoolis sõpruskoolide projektide ellu viimiseks. Nagu ikka käis ka seekord projektiga väike kommunikatsioonierror kaasas. Mina arvasin, et hakkame üht asja tegema, aga direktoritel olid vahepeal teised plaanid tekkinud :) Orienteerusin siis kiirelt ümber ja tegin suht tühja koha pealt hoopis taaskasutuse ja plastiku teemalise töötoa, nagu koolid soovisid. Projektis osalesid õpilased kolmest Junior High Schooli ja kolmest Upper Primary klassist. Õnneks oli mul kodus omajagu kilest veekotte varutud ja üks näidistöö ka pooleneisti valmis heegeldatud. Alustasime lühikese aruteluga sellest, miks plastikust jäätmed üldse probleemiks on ja kuidas õpilased ise seda probleemi lahendada saavad. Rääkisime prügi vähendamise, taaskasutamise ja ümbertöötlemise tähtsusest. Siis jagasime klassi gruppideks, osad õpilased läksid kooli ümbrusest plastikprügi otsima, osad asusid juba olemasolevaid materjale ribadeks lõikuma ja osad ribadest punuma ja heegeldama. Õpilased punusid nööre ja tegid heegeldamist harjutades erineva kuju ja suurusega proovitükke. Töötoa kõige toredam ja praktilisem idee tuli ühel noormehel, kes otsustas kileribadest jalgpalliväravale võrgu punuda. Seega tuli konarlikule algusele vaatamata lõpuks igati tore ja tulemuslik projektipäev.

See on ka hea, et tervis on mul jälle tiptop korras ja selle pärast keegi muretsema ei pea :)