Nädal möödus nagu üks silmapilk. Peamiselt tegelesin Zopeliga
kooli kunstitundide, sõpruskooli projektide ja tarkusefondi noortega
kohtumisega.
Kolmapäeval tegime
Zopeliga kooli 5. ja 6. klassidega savitöid. Kuna vihma pole ammu
sadanud, olid kõik saviaugud ära kuivanud. Leidsime 5. klassi
tüdrukutega põllu pealt ühe puu alt suure sipelgate kokkutassitud
savihunniku. Lapsed toksisid sealt puupulkadega suuri kamakaid lahti
ja jahvatasid need kiviga peeneks pulbriks, millest saime veega
segades juba kerge vaevaga hea savi. Tegime sellest erinevate
võtetega anumaid ja siis loomade skulptuure. Valmistatud kujud
seadsid lapsed erinevateks installatsioonideks. Üks grupp tegi
savannimaastiku ning teine maja ja köögi.
Samal päeval võtsin
osa ka Zopeliga kooli lapsevanemate koosolekust. Või vähemasti
viibisin seal kohal. Koosolek oli otsast lõpuni nabdi keeles, niiet
aru ei saanud ma eriti millestki. Hiljem kuulsin, et räägiti
olulistest ja toredatest ettevõtmistest nagu kooli ümber tuule
tõkkeks puude istutamine või uue klassiruumi ehitamine. Praegu
jagavad kooli 1. ja lasteaia 2. klass sama ruumi, kuid koosolekul
otsustati et juba tuleva nädala neljapäeval kogunevad lapsevanemad,
et uue klassiruumi ehitusega alustada. Kuna mul pooleteise tunni
jooksul suurt midagi muud teha ei olnud, jälgisin inimesi. Siin on
koosolekukultuur teistsugune: inimesed on vahetuma reaktsiooniga.
Näiteks kui teema kippus liiga pikale venima või igavaks minema,
jäi suurem osa ruumist südamerahus tukkuma ja kui jutt raha või
millegi praktilise peale läks, virguti jälle ja osaleti aktiivselt
arutelus. Meil oleks selline massiline avalikult magamine koosoleku
ajal üsna ebaviisakas, aga siin täitsa normaalne- ilm on palav,
inimesed teevad päevad läbi füüsilist tööd ja seega tuleb enda
energiat mõistlikult kasutada :)
Zopeliga kooli
Metsiku looduse projektina koostasime 4. klassi õpilastega
muinasjuturaamatu. Selleks palusime alguses õpetaja Reginaga
õpilastel jutustada lugusid, mis oleks kuidagimoodi looduse või
loomadega seotud. Jutte tuli PALJU! Peaaegu igal lapsel klassis oli
oma muinasjutt või mõistatus jutustada. Kahtlen, kas eesti lapsed
enam peast niimoodi lugusid jutustada oskavad. Tundub vähemalt, et
telekate ja arvutimaailma tõttu on jutuvestmine ajaviitena Eestis
praktiliselt kadunud. Siin on ka paljudes kodudes telekad, kuid
tundub, et sellele vaatamata veedavad pered ka lugusid rääkides
omakeskis aega. Lõpuks valisid õpilased kuuldud lugudest välja loo
kanast ja kullist, kes olid sõbrad ja kellele meeldis trummi
mängida. Pikemalt kirjutan sellest varsti sõpruskoolide blogisse.
Õpetaja abiga tõlkisime loo inglise keelde ja jagasime selle osad
lehekülgede vahel. Kõik õpilased osalesid raamatu kujundamises.
Osad joonistasid illustratsioone, osad lehekülgede äärekaunistusi,
osad kirjutasid tekste ja osad kujundasid kaant. Kokku tuli raamat
üsna eklektiline, aga minu meelest päris armas. Mis kõige tähtsam:
õpilased ise olid tulemuse üle väga uhked.
Ka ilmal oli selleks
nädalaks üks üllatus varuks. Olin juba üsna kindel, et sel aastal
enam rohkem vihmasid ei tule. Kohalike jaoks on see suur probleem,
sest maapähklid on paljudel põldudel veel üles võtmata. Enamuses
kohtadest kuivab maa nii tugevaks koorikuks, et pähkleid on võimalik
koristada ainult peale vihma, kui muld pehmem on. Seega oli kõigil
hea meel kui neljapäeval peale lämmatavalt kuuma päeva
pärastlõunal äkki sadama hakkas. Välja arvatud minul. Sest sadu
algas vahetult enne meie loovustundi. Osad lapsed tulid mulle maja
juurde küsima, et mis nüüd saab ja otsustasime koos, et vist on
parem sel nädalal ikka tund ära jätta.
Reede olin eraldanud
Yakoti Primarys ja Junior High Schoolis sõpruskoolide projektide
ellu viimiseks. Nagu ikka käis ka seekord projektiga väike
kommunikatsioonierror kaasas. Mina arvasin, et hakkame üht asja
tegema, aga direktoritel olid vahepeal teised plaanid tekkinud :)
Orienteerusin siis kiirelt ümber ja tegin suht tühja koha pealt
hoopis taaskasutuse ja plastiku teemalise töötoa, nagu koolid
soovisid. Projektis osalesid õpilased kolmest Junior High Schooli ja
kolmest Upper Primary klassist. Õnneks oli mul kodus omajagu kilest
veekotte varutud ja üks näidistöö ka pooleneisti valmis
heegeldatud. Alustasime lühikese aruteluga sellest, miks plastikust
jäätmed üldse probleemiks on ja kuidas õpilased ise seda
probleemi lahendada saavad. Rääkisime prügi vähendamise,
taaskasutamise ja ümbertöötlemise tähtsusest. Siis jagasime
klassi gruppideks, osad õpilased läksid kooli ümbrusest
plastikprügi otsima, osad asusid juba olemasolevaid materjale
ribadeks lõikuma ja osad ribadest punuma ja heegeldama. Õpilased
punusid nööre ja tegid heegeldamist harjutades erineva kuju ja
suurusega proovitükke. Töötoa kõige toredam ja praktilisem idee
tuli ühel noormehel, kes otsustas kileribadest jalgpalliväravale
võrgu punuda. Seega tuli konarlikule algusele vaatamata lõpuks
igati tore ja tulemuslik projektipäev.
See on ka hea, et tervis on mul jälle tiptop korras ja selle pärast keegi muretsema ei pea :)
|
Zopeliga 4. klass muinasjuturaamatut kujundamas |
|
Zopeliga 4. klass ja õpetaja Regina |
|
Zopeliga 4. klassi muinasjuturaamat "Kull ja kana" |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Savitund Zopeliga koolis |
|
Zopeliga kooli lapsevanemate koosolek |
|
Origami tund Zopeligas |
|
Taaskasutuse töötuba Yakotis |
|
Taaskasutuse töötuba Yakotis |
|
Taaskasutuse töötuba Yakotis |
|
Taaskasutuse töötuba Yakotis |
Comments
Post a Comment