Ilmad on nädalaga märgatavalt kuumemaks läinud, mis mõjutab ka enesetunnet päris palju. Füüsilist ja vaimset väsimust tundsin sel nädalal märksa rohkem. Vihmasid on vähem ja saak hakkab põldudel valmima (hirss ja mais). Tunne on natuke sama nagu eestis suve lõpus kui üritad meeleheitlikult ümbritsevat looduse rohelust endasse ahmida, sest varsti seda enam pole.
Koolitustunde andsin sel nädalal vähem, sest toetuslaste programmi viimaste kokkuvõtete tegemine võttis oma aja. Nüüdseks on kõigi laste andmed lukus ja tegeleme programmi uute laste valimisega.
Teisipäevastes tundides katsetasime õpilastega erinevaid joonistustehnikaid ja –mänge. Olen märganud, et lapsed on siin joonistamises natuke arglikud: joonistatakse endale tuttavaid asju harjumuspärasel viisil ja tihtipeale ollakse joonistuste suhtes väga kriitilised. Tõmmatakse mõni joon ja kustutakse kohe ruttu ära, sest tundub, et läks valesti. 6. klassiga oli mul seetõttu ambitsioonikas plaan vaatlusel põhinevat kontuurijoonistust õppida. Alguses sodisime käe lahti saamiseks natuke aega niisama (mis oli ka lastele uus ja naljakas) ja siis proovisin neile pimejoonistusena kaaslase portree joonistamist selgitada. Ehk siis seda, kuidas jälgida väga hoolikalt ainult joonistatavat objekti (antud juhul pinginaabri nägu) ja kordagi paberile vaatamata proovida jälgitud kontuure paberile kanda. Eestis olen seda isegi nooremate lastega edukalt katsetanud ja mõtlesin, et sellest võiks siin ka õpilastele abi olla. Ei teagi, kas asi oli keelebarjääris või lihtsalt minu puudulikus selgitamisoskuses, aga pimejoonistusest jäid valminud tööd ikka väga kaugele :D. Tund aega järjest proovisin seletada kogu klassile ja siis ükshaaval kõigile õpilastele ja siis jälle kõigile, aga ei midagi. Õpilased olid segaduses ja joonistasid igasuguseid erinevaid/põnevaid portreesid, aga mitte selliseid, nagu mina tahtsin :). Sellele vaatamata oli väga lõbus tund ja minule järgmiseks korraks kõvasti nuputamist, kuidas teemat paremini seletada. 4. ja 5. klassiga joonistasime õues taimede varjusid, värvisime neid kriitidega ja hiljem tegime sürrealistlikke Exquisite Corpse joonistusi.
Neljapäeval käisin Dasabligo põhikoolis sõpruskoolide projekti tegemas. Sealsed õpetajad Francis ja Martin leidsid, et õpilased võiksid projektitööna ise välja mõelda ja esitada laulu metsikutest loomadest. Valisime projekti teostajateks 4. klassi õpilased, sest nemad on oma koolis veel kaks aastat ja saavad loodetvasti ka järgmiste aastate projektides osaleda. Lastel läks umbes pool tundi, et regilaulu moodi call-and-response laadis laul välja mõelda. Siis filmisime laulu üles ja andsime lastele ülesande laulus olnud loomadest joonistused teha. Kuigi selgitasime alguses metsiku looduse teemat üsna pikalt, tegid õpilased laulu ikkagi endale tuttavatest koduloomadest, mitte metsloomadest. Elevante või krokodille lapsed igapäevaselt ei näe, külla aga hulgaliselt kitsi, lehmi ja lambaid, kes igal pool vabalt ringi jalutavad. Sellest siis ka laulu teema “Loomad söövad rohtu”. Projektitundi külastas ka uus haridusameti direktor, kellele olin eelmisel päeval põgusalt Mondo tegemisi ja sõpruskoolide projekti tutvustanud.
Neljapäevaõhtusest loovustunnist võttis osa üle 70 lapse.. Nii mina kui lapsed andsime endast parima ja tund sai tehtud (tegime varjujoonistusi), aga edaspidi pean ikka hoopis teistlaadi ülesehitusega töötoad välja mõtlema. Või rühma kuidagi mitmeks jaotama. Üle 70 väga elevil lapse üksinda ära hallata on ikka natuke paljuvõitu :)
Reedel oli minu viimane päev Kong-Gorugi põhikoolis. Koolipäevad algavad siin alati ühise kogunemisega: õpilased rivistuvad koolimaja õuele üles, loevad päeva esimese palve, laulavad Ghana hümni ja annavad rahvusliku vande, peale seda marsitakse laulu saatel klassiruumidesse. Reedel olin aga kahjuks tunnistajaks ka õpilaste füüsilisele karistamisele. Sellega, et õpetajad koolis tihti vits käes ringi jalutavad ja selle abil korda loovad, olen juba harjuma hakanud, aga Eestist tulles on seda ikka raske vaadata. Reedel rivistati kooliaasta alustamisega hiljaks jäänud õpilased (kes nädal või paar hiljem kooli jõudsid) peale vande andmist üles ja üks õpetaja nüpeldas ükshaaval kõik õpilased 3-5 vitsahoobiga läbi. Lapsed talusid seda kõike üsna stoilise rahuga ja ei teinud väga teist nägugi. Üks teistest õpetajatest uuris mult, et kas Eestis ka ikka õpetajad lastele vitsa annavad ja oli väga üllatunud kui kuulis, et seda enam ei tehta. Samas tunnistas ta, et ega see tõesti lapsi paremini õppima ei pane, lihtsalt 60-70 õpilasega klassis muud viisi distsipliini tagamiseks praegu ei nähta. Loodetavasti teeb aeg oma töö ja see “kasvatusmeetod” kaob ka siin varsti kasutusest.
Sel päeval sain ka Gorugi kooli koolisööki maitsta. Toidu valmistavad kokatädid kooli kõrval asuvas väikses majakeses, kus lahtise tule peal suurtes padades suppe ja hautisi keedetakse. Lastel on oma toidunõud kaasas ja kui söök valmis, kogunetakse klasside kaupa (alustades väikestest lasteaialastest) köögi ukse ette. Lapsed maksavad igakuiselt natuke toiduraha, mille eest vajalikud koostisosad ostetakse, samuti toob iga õpilane mõned asjad kodust kaasa (nt tomateid ja pipraid). Reedel tegid kokad Garit (cassava jahust tehtud tihke puder) tomati-pipra-kalahautisega. Toit oli väga vürtsikas ja hästi maitsev.
Viimastes kunstitundides joonistasime iga klassi kohta suure ühise grupiportree, kus peal kõikide õpilaste kontuurid, mille siis ühiselt ära värvisime. Samuti vaatasime fotosid kahe nädala jooksul tehtud töödest ja minu kokkupandud videot sõpruskoolide projekti tegevustest.
Päeva lõpus jagasin ka neljale näidistundides osalenud õpetajale (Rosina, William ja Banike Gorugi koolist ja Martin Dasabligost) koolitustõendid kätte. Kahe nädalaga jõudsime küll omajagu tunde läbi viia ja erinevaid asju katsetada, aga õpetajate tagasisidest jäi kõlama, et oleks ikka veel rohkem asju proovida tahtnud. Õpilased ja õpetajad jõudsid selle ajaga igastahes juba tuttavaks ja armsaks saada ning uude kooli edasi liikuda on natuke kahju.
Väga mõnus blogi. Aitäh Mari!
ReplyDelete