Harmattan is coming :)

Sellest nädalast teen kunstitunde Zopeliga Primary Schoolis. Seni külastatud koolidest on see kõige väiksem, ligi 120 õpilasega põhikool-lasteaed. Minu on õpilaste vähese arvu üle ainult hea meel, sest see tähendab harva võimalust õpilastega individuaalselt tegeleda. Näiteks 6. klassis on lapsi ainult 9, seega saab kõigi õpilaste nimed meelde jätta ja tunni käigus igaühe töösse süveneda. Esmaspäeval vaatlesingi siis Zopeligas tunde ja tutvusin õpilaste ja õpetajatega. Kolmapäeval ja neljapäeval andsin ka ise tunde: tegime juba tuttavaid maakunsti ja joonistusülesandeid.

Teisipäev ja reede olid sõpruskoolide projektideks eraldatud. Teisipäeval käisime Kongo Junior High Schooli noortega lähedalasuva Pitanga küla kaljusid vaatamas. Läksime matkale kohe koolipäeva alguses, et enne kõige kuumemat aega tagasi jõuda. Teel olles laulsid õpilased enda välja mõeldud laule ja paljud vastutulevad inimesed hakkasid kohe rõõmsalt kaasa tantsima ja laulma. Ekskursiooni korraldav õpetaja Christopher tegi aeg ajalt peatusi ja rääkis õpilastega ühe või teise taime kasutusaladest. Lapsed teavad siin loodusest väga palju- pea iga puu või põõsa kohta toodi välja, kuidas nende peres seda kasutatakse. Kaljude juurde jõudes ronisime üles vaadet nautima, tegime grupipildi ja asutasime siis end jälle tagasiteele. Koolimajja jõudes võttis Christopher õpilastega nähtu ja kogetu kokku. Peale seda näitasid noored, enda tehtud joonistusi, mille Eestisse sõpruskooli saadame. Lõpuks vaatasime koos raamatut Eesti metsadest ja rääkisime natuke sellest, milline meie loodus välja näeb.

Neljapäevases loovustunnis joonistasid õpilased söe ja kriitidega maske. Tulemused tulid väga põnevad. Igasugune juhendamine tööde puhul oli küll minimaalne, sest osalejaid oli jälle 80-ringis ja kogu aur läks üldise olukorra haldamise peale. Õnneks on lapsed asjalikud ja saavad vajadusel ise ka hakkama. Mul endal on lihtsalt kahju, sest ei saa kõiki lapsi paremini tundma õppida ega individuaalset tähelepanu pakkuda õpilastele.

Reedel tegime metsiku looduse projekti Presentation Primary Schoolis. Presentationi koolid on piirkonna kõige edukamad ning distsiplineeritumad, mis paistab ka õpilaste käitumisest igal hetkel välja. Kui mina kell 7.20 koolimajja jõudsin, siis oli kogunemine juba alanud :). Peale seda lugesid lapsed veel umbes pool tundi vahetpidamata palveid, siis lauldi hümni, anti vanne ja heisati riigilipp. Reedese päeva hommik oli neil heakorratalguteks ette nähtud, seega oli iga õpilane kooli mingit sorti tööriista kaasa võtnud (matšeete, kõpla vms) ja peale hommikust kogunemist asuti klassiruume, koolimaja ja selle ümbrust koristama. Sõpruskoolide projektiks oli kokku pandud seltskond 1.-6. klassi lapsi, kes õpetajate Davidi ja Beatrice'i juhendamisel kooli ümbruse puudega tutvusid. David rääkis iga puu kasutusaladest ja õpilased tegid kõik asjalikult märmeid. Rääkisime muuhulgas jatropha, shea-, viigi-, tiik-, neemipuu, dawadawa, mahagoni ja kooliõues kasvavavate mango- ja avokaadopuude kasutamisest. Hiljem joonistasid lapsed nähtud puid ja kirjutasid nende kasutusalad joonistuse kõrvale.

Veidi peale seda algas kooli staadionil Presentationi ja Kongo koolide vaheline jalgpallimatš. Jalgpall on siin vaieldamatult kõige populaarsem spordiala. Küsi ükskõik mis vanuses poisilt, mida talle vabal ajal teha meeldib, ja 99% tõenäosusega ütleb ta, et muidugi jalgpalli mängida. Minul oli ainult mängu vaatamisestki higimull otsa ees (puu all varjus seistes), aga poisid ajasid ennastunustavalt lõõskava päikese käes palli taga. Kummagi värava kõrvale kogunes omamoodi kisakoor, kes trumme mängides, lauldes ja tantsides oma meeskonda ergutas. Sel korral oli õnn kodumeeskonna poolel- minu sealoleku ajal lõid nad kaks väravat ja kuuldavasti oli lõppskoor 5-0. Peale iga värava löömist jooksid kõik õpilased suure hõiskamise, tantsu ja tralli saatel väljakule ja siis kohtunike käsu peale jälle väljakult ära. Sellise entusiasmi peale oli isegi minusugusel spordipõlguril raske mängu suhtes ükskõikseks jääda :).

Kui eelmisel nädalal kirjutasin katsumustest elektrivallas, siis sel nädalal polnud meil külas mitte ühtegi elektrikatkestust. Uskumatu! See-eest puhastati minu elukohas veepaaki (see tähendab kraanist vett ei tulnud). Lubatud kahepäevasest tööst kujunes nädal aega ämbrite, kopsikute ja veekanistritega majandamist. Iga nädal siin õpetab mõnda läänelikku luksust uuel moel hindama. Erinevalt kohalikest naistest ei pea mina kogu perele vajaminevat vett küla kaevust pea peal kohale tassima, niiet üht- või teistpidi elan ikkagi väga mugavat elu.

Maastik on viimaste nädalate jooksul äratundmatuseni muutund. Lopsakas rohelus asendus märkamatult luitunud ja kõrbenud kuivusega. Temperatuur on iga päev 40 kraadi ringis ja esimesed märgid harmattan-tuultest annavad ennast juba tunda. Ei teagi kas muutuvast ilmast või magamatusest või stressist tulenevalt, aga sel nädalal hakkas ka tervis pisut jukerdama. Mingi külmetuselaadne asi ja suur väsimus on neljapäevast saati kallal. Kuna siin on inimestega kokkulepete sõlmimine nii keeruline protsess, ei raatsinud ma väikse külmetuse tõttu tööle minemata jätta- kes teab, millal ühe või teise ettevõtmise jaoks uuesti sobiva hetke leiab ja aega jääb mul siin aina vähemaks. Seega said halva enesetunde kiuste tunnid antud ja reedene projekt läbi viidud. Nädalavahetusel tegin vähem tööd, mis taastas natuke jõuvarusid ja loodetavasti läheb olemine uuest nädalast juba paremaks.