Mondo's volunteers in Ghana

Viiamane töönädal Kongo külas möödub hüvastijättude tähe all, pea iga õhtu on õhtusöök või klaasike kellegagi laua taga. Tööd jätkub samuti laupäeva õhtuni, kohvrid saavad pakitud alles tund enne auto järgitulemist. Esmaspäeval, 7. detsembril viis Evans mind Yakoti põhikooli, sest Laagri kool oli Eestist väga armsa paki teele saatnud. Andsin selle üle koolijuht Jamesile. Pakk sisaldas kirju tema kooli õpilastele Laagri kooli õpilastelt ning kooli almanahh õpilastöödega. Äärmiselt liigutrav kingitus. James sorteeris kirjad klasside järgi ning tuvastas ka hulga kirju, mis olid mõeldud juba lõpetanud õpilastele. Lubab need piirkonnast üles otsida ja kirjad ikkagi edastada, ega ei suuda garanteerida, et need õpilased ka tagasi kirjutavad. Käime põhikooli 2. ja 3. klassis, anname kirjad üle, teeme pilti. Mul on hea meel näha, et kui James kirju õpilastele annab, küsib ta igaühelt, kas too mäletab eesti kirjasõbra nime. Enamus mäletavad! Kelle sõber on Marleen, kel Kai-Liis jne. Tore! Min...

Aeg läheb ruttu. Veetsime neljakesi kaks toredat nädalat lõunas rannikul puhates ja akusid laadides ning nüüdseks on möödas ka uus töönädal. Tagasi olles olen hakanud kogema väga vastakaid tundeid ja tasapisi teinud juba plaane jõuludeks ning uueks tööaastaks Eestis. Kõik see kokku on tekitanud sellise kahevahel oleku, et pole enam täielikult siin ja veel pole ka Eestis tagasi. Kõigele lisaks on tekkinud väsimus ja ilmselgelt väike koduigatsus. Inimesed, kellega olen siinolles kokku puutunud on muutunud headeks sõpradeks ja raske on mõelda selle peale, et üsna varsti tuleb Kongo külast lahkuda. Need kolm kuud on möödunud ruttu ja on olnud ühest küljest väga sündmusterohked ning intensiivsed, samas on pidevalt selline tunne, et tööalaselt jääb sellest ajast väheks. Esimese kuu kohanemise õppetunnid ja teise kuu enesetõestamine ning austuse väljavõitlemine on nüüdseks muutunud mõnusaks koostöötamiseks, mida hakkan kindlasti väga taga igatsema. Puhkus idüllilisel Butre rannal ...

Hommikupäike läbi liivase õhu Kaks viimast töönädalat on tiheda programmiga, kuid pärast pühapäeva hommikust naasmist Kongo külla on raske taas töölainele saada. Pärast puhkust oleks veel üht puhkust vaja. Küla ei tunne suisa ära, kuivaperiood on täies võimsuses, savann on kollakas-punane, baobabid raagus ja nimpuud kollaseid lehti kaotamas. Pühapäeval on külas vaid kümmekond inimest, on missa aeg. Tavapärased müüjad on kuhugile kadunud, inimesed ei tunnemind tänaval ära ning imestavad kui nabdi keeles neid tervitan ja nende hommiku kohta küsin. Kongo küla tundub hüljatud, tühi, tean sees, et ka mina hülgan selle koha täpselt kahe nädala pärast. Esmaspäeva võtan rahulikult, kirjutan blogi ja koostan koolitustõendeid ja jahin Victori allkirja, lepin kokku kahe nädala kohtumisi, saan Dianalt kätte Riina lõpetamata ülesanded ning pean tuttavatele selgitama, kus ma ikka nii kaua viibisin. Suurepärane uudis on see, et saan sel nädalal läbi viia kaks toiduprojekti ning reede on suis...

Toetuste üleandmine Francisele … tõi minuni palju suhtlust ja (taas)kohtumisi. Alustasime nädalt uute Tarkusefondi stipendiaatide valimisega. Kokku laekus 34 avaldust, millest valisime välja 20. Prioriteet läks teise ja kolmanda aasta gümnasistidele ning endistele Mondo ja Eesti sponsorite toetuslastele. Lugesime Evansiga kõik avaldused läbi ja arutasime iga üksikut juhtumit eraldi, seejärel saime nõustamist Victorilt ning heakskiidu Eestist. Kõikide laste lood on südantlõhestavad ning kogu seltskonnas ei olnud ühtegi, kes toetust ei vääriks… Kel on 9 õde ja 7 venda, kes ei ole vanemaid kunagi näinud ning kasvab järgemööda erinevate sugulaste käe all, kes käib pärast kooli kive lõhkumas, et seda ehitusmaterjalina müüa ning sel viisil pere rahaliselt toetada, kes sööb õhtusööki vaid juhul kui lõunast midagi järgi jääb. Tüdrukutest parima tulemuse saanud Linda, Tahtis saada alla 10, sai 11 punkti Paraku on ikka nii, et üks põhikool eristub oma tulemustest tunduvalt, seega P...