Aeg Kongo külas hakkab otsa saama

Aeg läheb ruttu. Veetsime neljakesi kaks toredat nädalat lõunas rannikul puhates ja akusid laadides ning nüüdseks on möödas ka uus töönädal. Tagasi olles olen hakanud kogema väga vastakaid tundeid ja tasapisi teinud juba plaane jõuludeks ning uueks tööaastaks Eestis. Kõik see kokku on tekitanud sellise kahevahel oleku, et pole enam täielikult siin ja veel pole ka Eestis tagasi. Kõigele lisaks on tekkinud väsimus ja ilmselgelt väike koduigatsus. Inimesed, kellega olen siinolles kokku puutunud on muutunud headeks sõpradeks ja raske on mõelda selle peale, et üsna varsti tuleb Kongo külast lahkuda. Need kolm kuud on möödunud ruttu ja on olnud ühest küljest väga sündmusterohked ning intensiivsed, samas on pidevalt selline tunne, et tööalaselt jääb sellest ajast väheks. Esimese kuu kohanemise õppetunnid ja teise kuu enesetõestamine ning austuse väljavõitlemine on nüüdseks muutunud mõnusaks koostöötamiseks, mida hakkan kindlasti väga taga igatsema.

Puhkus idüllilisel Butre rannal

Puhkuselt naastes tabas mind järjest mitu tööga seotud meeldivat üllatust. Esiteks, lõpuks said kõik paberid korda ja uus õde on Ayamfooya kliinikus tööl. Selline pikk ja turske noormees, kes väga armastab oma tööd ja tema nimi on ... Napoleon :-). Sain kohe tema esimestel tööpäevadel temaga koos töötada. Mulle väga meeldis, et suurema osa ajast veedab ta esialgu sidumistoas - sain temaga läbi arutada erinevaid õigeid! töövõtteid ning veidi korrigeerida arusaamasid asepilisest sidumisest. Kohe on näha, et Napoleon tuleb otse koolist - faktiteadmised on olemas ja töövõtteid on väga lihtne kujundada. Õpingute vaheaegadel on Napoleon käinud mitmeid kordi kliinikus abiks ja seetõttu ei ole töökeskkond talle võõras. Napoleoni tööleping kehtib viis aastat ja seega loodan väga, et see on piisavalt pikk aeg, mille jooksul jõuab ta siin kodu ja pere luua ning ei plaani mujale tööle minna. Palju räägib selle kasuks ka see, et ta on kohalik noormees, kelle koolituskulusid on finantseerinud Ayamfooya kliinik ning vastutasuks tuleb Napoleonil nüüd vähemalt viis aastat kliinikus töötada (täpselt selline oli ka üks minu algsetest ideedest, kuidas edendada kohalike noorte haridust ja tagada koolitatud personali püsimist kliinikus). Tänu sellisele lepingule üritab Thomas muuta kliiniku personali rohkem püsivaks ning parandada töö kvaliteeti.

Väike osa Ayamfooya kliiniku vahvast seltskonnast

Teine suur üllatus oli see, et nägin, et minu puhkuse ajal on parandusest tagasi toodud autoklaav. Üritasin erinevatelt inimestelt teada saada, kas see nüüd tõesti töötab ka. Keegi ei osanud mulle selle kohta midagi öelda, seega läksin Thomase käest uurima. Tema sõnul oligi olnud autoklaavil mingid juhtmed lahti tulnud ja need olid ära parandatud. Selge oli aga see, et keegi polnud proovinud seda uuesti kasutada. Autoklaav lihtsalt seisis õnnetult nurgas ja kogus endiselt tolmu. Otsustasin siis, et nüüd oleks õige aeg teha proovikasutamine. Kutsusin endale Maxwelli appi, kuid siis selgus üsna tavapärane tõsiasi, et justnimelt sellel päeval ei olnud elektrit. Viimasel ajal on küll katkestused harvem, kuid mingi probleemi tõttu liinides, on Ayamfooyas endiselt üsna sageli voolukatkestused (sageli päeval). Praegu ei pane neid katkestusi päevasel ajal eriti tähele, sest väljas ei ole enam nii kuum. Seega kui laes olev tiivik ei tööta, ja sageli seda enam ei pandagi tööle, sest kohalike jaoks on juba liiga külm, siis ei hakka enam nii palav ka. Autoklaav jääb ootama elektrit ja mina seda päeva, kui olen jälle Ayamfooyas ning need kaks sündmust satuksid ühele päevale.

Patsientide kaustade arhiiv esmaspäeviti, kui on vaja nädalavahetuse patsientide andmed ravikindlustuse lehtedele kanda

Kummalisi juhtumisi tuleb kliinikustes ikka ja jälle ette. Ühel päeval käis üks naine sidumas oma silma piirkonna haava. Uurisin temalt, kuidas selline asi juhtus - haav nägi kole välja ja oli ilmselgelt põletikus. Naine rääkis, et ta tülitses oma mehega ja too oli teda hammustanud... mismõttes??? silmast??? miks ja üleüldse, kuidas?!? Olin veidi segaduses, aga no mis seal ikka. Siis mul meenus, et olin kaasa võtnud silmatilgad juhuks, kui mul silmapõletik peaks tekkima (läätsekandjatel võib ikka juhtuda) ja siiamaani pole mul neid vaja olnud. Palusin naisel kindlasti järgmisel päeval tagasi tulla, et saaksime talle sidumisel silmatilkasid panna. Mul oli väga hea meel, kui järgmisel hommikul nägin teda juba kliinikus ootamas. Vaatasime Napoleoniga naise silma üle ning lugesime sõnad peale, et ta korralikult sidumas käiks ja laseks silmatilku panna, et silm ja haavad ära paraneksid korralikult. Samal päeval käis kliinikus sidumas ka see mees, kes oli enda jala haavale valanud keevat vett, et infektsiooni vältida. Kahe kuuga on haav oluliselt väiksemaks kahanenud, põletushaavad on ära paranenud. Näitasin sellele mehele ka esimesel päeval tehtud pilti tema jalast ja ta ei suutnud uskuda, et see ikka nii kole välja nägi.

Juhuslikult sain teada, et sellel päeval toimub ka personali koosolek ja kõik tahtsid, et ma sellest osa võtaksin. Loomulikult polnud mul midagi selle vastu. Kuid kuna koosolek peetakse tavaliselt päevase valve lõpus, kui kõik patsiendid on vastuvõetud ja ravid määratud, siis pidin kuskilt omale lõunasöögi hankima. Sain Brigitiga marketile ning ostsin omale lõunaks küpsetatud plantaani ja veidi jamssi. Leidsin tee äärest ühe pingi (neid siin tavaliselt ülearu ei ole), istusin sinna maha ja hakkasin oma lõunat sööma. Harmattan on kohale jõudnud ja ümberringi keerutas tuul üles liiva, tolmu ning prahti. Kahe nädalaga on Kongo küla muutunud tolmukülaks ja malaaria hooajast on saanud hingamisteede haiguste (sh astma) hooaeg. Inimestel on külm ja seetõttu kannavad nad paksusid talvejopesid ka siis, kui väljas on 30 kraadi sooja (varem oli keskmiselt 38 kraadi). Kuid talve tunne on tõesti, see tolm mis muutumatult õhus hõljub, muudab nähtavuse nii kehvaks, et saab probleemideta otse päikesesse vaadata ja seetõttu ongi tunne nagu sajaks lund. Kohalikud ütlevad selle kohta, et see on dust snow (tolmu lumi).

Kongo küla tolmupilves

Lõuna söödud, jäin Brigitit ootama, kes käis Logre kliinikus ravimeid laenamas. Ayamfooya ja Logre kliinik laenavad pidevalt üksteise käest ravimeid või tarvikuid, kui need jälle ootamatult! otsa saavad. Vähemalt on mingisugune tagavara olemas enne kui tuleb Bolgasse sõita (kuigi, kui asjad saavad otsa, siis sageli mõlemas kliinikus korraga). Üsna ruttu tuligi Brigit tagasi ja sõitsime Ayamfooyasse. Seekord ei pidanudki eriti kaua ootama, kui juba sai koosolekuga alustada. Kombe kohaselt loetakse koosoleku alguses ette eelmise koosoleku protokolli kokkuvõte ja osalejate nimed. Olin üsna üllatunud, et nende hulgas oli ka minu nimi - ma osalesin küll koosolekul, aga ei osanud end kuidagi personali hulka arvata. Ja üllatused jätkusid. Thomas tegi ülevaate planeeritavast jõulupeost ja rääkis mõnedest probleemidest. Ühel peatus ta üsna pikalt - töötajad peaksid kandma korrektset riietust ja mitte tulema tööle t-särkides. Olgu vähemalt pluus, millel on krae. Istusin seal ja vaatasin ennast - kohalikust riidest tehtud viisakam versioon haaremipükstest ja hall t-särk ning hakkasin tasapisi aimama ka seda, et ilmselt pean ma sellel koosolekul sõna võtma. Kuidagi tekkis selline tunne, sest Thomas rääkis üsna pikalt minu tegemistest kliinikus. Hakkasin aimama halba :-) Meil on olnud Thomasega juttu sellest, et teeksin kokkuvõtte oma tähelepanekutest kliiniku töö kohta, kuid see jutt oli enne puhkusele minekut ja ühtegi kuupäeva me otseselt kokku ei leppinud. Hakkasin siis kiiruga oma peas mingeid otsi kokku tõmbama ja mõtlema, mida täpselt rääkida. Ja siis kutsutigi mind kõnelema, läksin oma kirjutes pükstes ja t-särgis ning täiesti ette valmistama. Üritasin oma kõnega töötajaid innustada end pidevalt täiendama ja küsimusi esitama ning väärtustama kvaliteetset õendusabi ja märgata ennast selle osana. Ja siis anti mulle kogu Ayamfooya kliiniku poolt üle eriti armsad kingitused - punutud kübar ja nahast õlakott koos nahast käevõrudega.

Koosolek peetud, sõitsime Thomasega mango puu alla baari ja jõime kokat ning rääkisime kultuurilistest erinevustest, tema lapsepõlvest ja kliiniku rajamisest ning uute töötajate valimisest, et muuta kliiniku personali püsivamaks. Samad mured, mis igal pool mujal - kellel alkoholi probleemid, kellel keerulised peresuhted, kes on liiga noor vastutava koha jaoks, kes liiga pehmo jne. Thomasel on ärivaistu ja visioon, kuid kohati tundub, et ta annab liiga palju võimalusi inimestele, kes seda tegelikult ei vääri ja seetõttu kannatab kliiniku töö... Eks uus aasta näitab, kes lõpuks saab matron'i positsiooni ja esimeste töökuude jooksul selgub ka tema sobivus sellele kohale. Tahaks loota, et sinna leitakse keegi tugeva iseloomu ja põhimõtetega inimene, kes ei muretse isiklike suhete pärast töötajatega, vaid kliiniku hea käekäigu pärast. Praegune matron on pigem õdede esindaja, kuid ei tegele reaalsete tööalaste probleemide lahendamise ega töötajate superviseerimisega.

Tundub, et ka uue koristaja töö hakkab paika loksuma ja enam ei pea õed lapiga ringi käima ning põrandaid pesema. Nüüdseks on malaaria kõrghooaeg möödas ja inimesi käib kliinikus oluliselt vähem. Üleöö saabunud harmattan mõjutas ka tavapärast turupäeva patsientide arvu - kogu päeva jooksul käis kliinikus tavapärase 200-300 patsiendi asemel umbes 60 inimest. Võrreldes eelnevate kuudega, on nüüd reaalselt aega arutada töötajatega erinevaid situatsioone ning jätkub aega enda järgi tööpindasid koristada, kuigi aknast sisse tulev tolm muudab kogu koristamise tulemuse vähem kui tunni ajaga olematuks. Nagu üks kliiniku kauaaegne töötaja ütles, et see tolm hävitab tasapisi Ayamfooya kliinikut. Kliiniku asukoht on suure tee ääres, mis on asfalteerimata, kuigi seda on lubatud teha juba viimased kaks aastat. Viimastest valimistest on möödas kuu aega ja Thomas üritab uuesti tee probleemi tõstatada. Ja kuigi Ghanas veedetud aeg on näidanud, et suurem osa asju siiski saavad teoks, siis tuleb ikkagi arvestada selle nn aafrika ajakuluga, mis sellele kulub...

Turult ostetud kana ootab kojusõitu :-)

Ühel pärastlõunal, kui tulin korraks koju puhkama, et siis uuesti kliinikusse tagasi minna, kuulsin järsku läbi une, et keegi koputab külalistemaja uksele. Sageli käivad küla lapsed peale kooli meie ustele koputamas ja Maarjat või Maid või lihtsalt solimee'sid välja kutsumas. Seekord aga tundus, et see keegi oli tulnud asja pärast. Kuna ühe korra on juba juhtunud pika elektrikatkestuse ajal, et keset ööd tuldi Evelinile ukse taha, sest Pitanga kliinikus oli sünnitaja, aga kõigi telefonide akud olid tühjad. Seega mõtlesin kohe, et äkki ongi keegi tulnud Evelini juurde. Läksin uksest välja ja nägin maja ees taksot ning ühte meest ootamas. Tema otsis sister Marjamit. Olin esialgu üsna segaduses, mees eriti palju ei selgitanud ja kuna meil on siin pidevalt nimedega segadused, siis esialgu arvasin, et ta otsib saksa vabatahtlikku Mirjamit. Lõpuks selgus kogu lugu - tema oli taksojuht, kes tõi madam Lydia Bolgast solimee juurde seljaprobleemiga. Thomas oli palunud tal just täna Ayamfooya kliinikusse tulla, kuid nad jäid veidi hiljaks, sest tee oli väga halb. Pean ütlema, et minu jaoks läksid asjad veel segasemaks. Siis aga hakkas segadus lahenema, kuna mulle meenus, et ameeriklanna Lisa pidi minema ühe patsiendiga Ayamfooya kliinikusse justnimelt täna ja hakkasin arvama, et seepärast palus ka Thomas tollel proual kliinikusse tulla. Selgituseks tuleb mainida, et Lisa on kiropraktik ja ta on korduvalt Kongos käinud ja mitmeid inimesi oma oskustega aidanud. Takso oli juba käinud kliinikus solimee'd otsimas ja neile öeldi, et mina olin tänaseks juba lõpetanud, kuid olid siis öelnud kus ma elan. Väga armas, et mina olen esimene valge inimene, kes Ayamfooya töötajatele meelde tuleb, kui keegi solimee'd otsima tuleb....

Kuna minul Lisa telefoninumbrit polnud, siis hakkasin detektiivi tööd tegema. Läksime igaks juhuks õnne proovima ka kliinikusse, et äkki Thomas või Lisa on seal või keegi teab nende asukohta. Kliinikus oli täielik vaikus, pealelõunase valve õde lausa magas pingi peal ega teinud teist nägugi, kui sisse astusin. Pool tundi üritasin erinevatele inimestele helistada ja sõnumeid saata, kuni lõpuks sain Lisa numbri kätte. Lisa oli muidugi üsna üllatunud, et keegi ekstra tema juurde on tulnud ja veel nii kaugelt. Õnneks oli tal parajasti vaba aega ning ta oli nõus madam Lydiaga kokku saama. Kogu see seiklus tundus üha naljakam, sest Kongo külas pole ma veel nii palju taksoga ringi sõitnud... Siin lihtsalt ei ole taksosid!

Bolgasse interneti kohvikusse minek

Logre kliinikus jõudsin lõpuks madam Beatrice'iga rääkimisest tegudeni - reedel toimus HIV positiivsetele kliiniku päev, kus nad saavad järgmise kuu ravimid kätte ja saavad oma muresid kurta. Arutasime madam B-ga järgmisel nädalal toimuvat grupi kokkutulekut ning ta lubas, et saan seal osaleda ning oma panuse anda nende vestlustes. Seega tasapisi üle kivide ja kändude olen lõpuks jõudnud oma eesmärgile lähemale ning saan ikkagi korra terve grupiga kokku. Alguses tundus, et madam B tahab neid kuidagi endale hoida ning võõraid mitte ligi lasta. Nüüdseks olen saanud temaga mitmeid kordi pikemalt maha istuda ja arutada HIV positiivsete probleemide üle ning olen aru saanud madami käitumise põhjustest. Selle grupiga tegelemine on jäänud nüüdseks täiesti tema õlgadele (varem oli keegi meesterahvas talle abiks, kuid tema viibib hetkel koolis) ja selle töö eest ta palka ei saa. HIV positiivsetele võimaldab Ghana riik tasuta viirusevastased ravimid, kuid juhul kui nad saavad sekundaarseid infektsioone vms ja neil pole tervisekindlustust, siis seda ravi riik ei toeta. Ja üsna sageli maksab madam nende aastase tervisekindlustuse tasu omast taskust kinni, sageli annab ta neile ka toiduraha - kui ikka ema lastega pole kaks päeva söönud, siis niisama ta neid minema ei saada. Igatahes loodan, et järgmiste vabatahlikega on ta rohkem avatum ja sõbralikum ning saab varem juba HIV positiivsete grupiga tegelema hakata...