Novembri teine töönädal

Toetuste üleandmine Francisele

… tõi minuni palju suhtlust ja (taas)kohtumisi. Alustasime nädalt uute Tarkusefondi stipendiaatide valimisega. Kokku laekus 34 avaldust, millest valisime välja 20. Prioriteet läks teise ja kolmanda aasta gümnasistidele ning endistele Mondo ja Eesti sponsorite toetuslastele. Lugesime Evansiga kõik avaldused läbi ja arutasime iga üksikut juhtumit eraldi, seejärel saime nõustamist Victorilt ning heakskiidu Eestist. Kõikide laste lood on südantlõhestavad ning kogu seltskonnas ei olnud ühtegi, kes toetust ei vääriks… Kel on 9 õde ja 7 venda, kes ei ole vanemaid kunagi näinud ning kasvab järgemööda erinevate sugulaste käe all, kes käib pärast kooli kive lõhkumas, et seda ehitusmaterjalina müüa ning sel viisil pere rahaliselt toetada, kes sööb õhtusööki vaid juhul kui lõunast midagi järgi jääb.

Tüdrukutest parima tulemuse saanud Linda,
Tahtis saada alla 10, sai 11 punkti

Paraku on ikka nii, et üks põhikool eristub oma tulemustest tunduvalt, seega Presentation JHSi õpilased oleks pelgalt tulemuste põhjal saanud kõik stipendiumid endale, kuid meie eesmärk oli süstida lootust ka teiste koolide õpilastele, et gümnaasiumis jätkamiseks ei pea nad tingimata kõik Presentationi toodangud olema. Teine tendents oli noormeeste rohkus. Tüdrukuid kandideeris tunduvalt vähem, sest tüdrukutel on harva põhikooli eksamite tulemused vahemikus 6-20, sest siis kui poised pärast kooli õpivad teevad nende õed majapidamistöid: toovad vett, pesevad pesu, valmistavad süüa, põhivad põrandat, hoolitsevad nooremate õdede-vendade eest. Tüdrukud on koduabilised, alles siis teismelised neiud.

Selgitan ka põhikooli lõpueksamite süsteemi. Parim ainealane tulemus on 1, halvim 9. Õpilased sooritavad eksamid igas aines (kokku 9), kuid koguskoori arvutamiseks valitakse kuue parima aine tulemused ja liidetakse need kokku. Parim lõpueksamite tunnistusel on number 6, mida on äärmiselt raske saada. Piirkond, kus meie töötame, on kogu Ghana üks vaesemaid, inimestel puudub regulaarne sissetulek ning, nagu varem kirjutatud, pole paljudel koolidel õpikuid, rääkimata klassriuumidest või laudadest. Aastal 2015 lõpetanutest ei saanud Nabdami piirkonnas keegi isegi ühekohalist numbrit, parimad tulemused olid 10 (Fredrick ja Richard). Tulemuste põhjal ja eelistusi arvestades selekteerib masin õpilased gümnaasiumitesse, seega nad ei tea ise ka, kas ja milline Senior High nende tulevikku dikteerib.

KoCDA assistent toetusi välja jagamas

 Tõrv meepotis oli see, et 2. ja 3. aasta õpilaste taotlusi laekus väga vähe. Ilma avalduse, trimetstri tunnistuste ja motivatsioonikirjata ei saa ma stipendimi anda, aga ilma sipendiumita ei saa paljud neist koolis jätkata, sest peredel raha ei ole. Üks õppeaasta on umbes 100€ gümnasistile ning põhiliselt mikrofarmeritest vanematel ei ole sellist finantsi kusagilt võluda. Tekkinud olukord on väärtuslik tagasiside Mondole ja KoCDAle, et tõhustada teavitustööd ning rõhutada stipendiumite väljajagamisel vajadust taotlusprotsessi aastast aastasse korrata. Peamegi ette valmistama infokirjad koolidesse, mille KoCDA kevadel välja jagab, et motiveerida õpilasi pingutama. Plaanis on teha ka poster, mis marketil asuva kontori uksele üles riputada, et kõigil kindlasti silma jääks.

Nädala keskel saabusid Mondo juhid, Riina ja Diana, seega proovisid Victor ja Evans võimalikult palju lahtisi otsi kokku tõmmata ja sõjatandrit ette valmistada. Värvisime oma viiese pundi vabatahtlikega shemaja, see sai endale ette nii aknad kui ka uksed.

Koristasime Evansiga KoCDA kontrit põranda ja seinte pesust kappide sorteerimiseni. Samal ajal jagasime välja toetuslastele jalanõusid, õmblejannad võtsid õpialste mõõte koolivormide jaoks ning Tarkusefondi stipendiaadid käisid rahal järel. Kõikide stipendiaatide pilte saab peatselt näha ka Maailmahariduse Facebooki lehel.

Kuna otsustasime oma vabatahtlike pundiga avastada Ghanat koos (seltsis segasem), siis enne novembri lõpu puhkust ootas mind ees  veel korralik vahespurt koolituste näol. Kahel järjestikusel päeval koolitused kõigi Nabdami piirkonna JHSi inglise keele õpetajatega, teemaks interaktiivsed meetodid. Neljapäeval, esimesel koolituspäeval aitas mind asjade kandmisega Evans hädast välja, ostsime eelarves ettenähtud raha eest osalejatele vett, vahepausiks karastusjooki ja snäkke. Koolitusvahendeid oli mul samuti suure seljakoti jagu, sest tahtsin võimalikult palju kasutada värve ning lasta õpetajatel ise näitlik materjal koostada. Esimene õpetaja tuli tunniajase hilinemisega, kuid nad siiski tulid riburadapidi. Loomulikult hoidsin neid ka planeeritust tunni kauem kinni, et jõuaksime planeerituga lõpuni. Ütlesin välja ka, et eks nad kasutavad sama « karistusmeedet » ju ka oma õpilastega, mille peale nad naersid… Neljapäevane koolitus oli vägagi edukas, õpetajad tulid kenasti kaasa, kulminatsiooniks oli nende kirjutatud kriminaalnovelli ettelugemine, mis pani kogu seltskonna naerma. Minul jäi hea tunne sisse ja pidasin koolitust õnnestunuks 90% ulatuses ! Sel korral oli mul meeles isegi pilti teha, sest grupid said tööga iseseivalt fantastiliselt hakkama !

Reedene koolituspäev algas väga raskelt. Astusin üks jala mäest alla, suur ning täis matkakott seljas, A2 formaadis paberid koti peal (nii et uksest sisenemine oli võimalik vaid külg ees), käeotsas käekott nipsasjadega, sinna lisandus marketilt ostetud vesi, snäkid-joogid, mida Evansiga eelmisel päeval kahekesi ja mootorrattaga vedasime. Kange Eesti naine, mis seal ikka… Koolitusruumi pakkidega kohale jõudes leidsin eesti tühja saali. Üleöö olid kadunud lauad ja toolid ning minu koolituse alguseni oli jäänud napid 5 minutit ! Lõin siis kõva mürglit, kamandasin, käskisin, tegin häält, aga tulemusteta. Ja sel korral saabusid esimesed õpetajad vaid 15-minutilise hilinemisega täiesti tühja ruumi, mul ei olnud midagi valmis, ei olnud kuhugile oma asjugi panna.

Väga usin rühm,

osalejaid saabus üha juurde

Saabunud õpetajad läksid siis külapeale midagi süüa hankima, näod pikad ees. Kui haridusameti direktor lõpuks tööle jõudis läksin nördinult tema juurde, aga ka tema ei teadnud midagi ja ei osanud mind aidata lahenduste leidmisel. Ütles, et ma kontakteetruksin koolituste eest vastutava isikuga, sest tema ei teadvat mitte midagi mitte millestki… Olin püüdnud traning officer’i esimese asjana kätte saada, aga kuigi tööpäev algab kell 8 :00, minu koolituse algus pidid olema kell 8 :30, siis ei olnud ta veel tööle ilmunud ning minu kõnedele ka ei vastanud. Direktor soovitas jätkata helistamisega. Lõpuks sain Martini kätte, imestunud, et « Kuidas nii küll sai, et toole ja laudu pole » lubas kiiresti kohale ilmuda. Siis selgus, et samal ajal teises ruumis on veel üks koolitus, haridusameti enda töötaja oma, see naine oli kavalalt lasknud kogu mööbli enda ruumi viia juba eelmisel õhtul… Mõne aja pärast saime paar lauda ja kümme tooli ning tund hiljem võisime koolitusega alata.

Rühmatöö

Sisuline algus oli seega samal ajal kui elmisel päeval, aga minu meelestatus ja marketil aega parajaks teinud osalejate häälestatus tõid selle tulemuse, mis oli paratamatu ehk ei tekkinud nii head sünergiat kui eelmisel päeval. Mis siis ikka, mina tean, et andsin endast parima ja tõesti pingutasin. Negatiivselt panustasid ka mõned osalejad, kellest üks ei tahtnud üldse õpetaja ollagi ning üks, kes ei saanud kuidagi üle tõsiasjast, et ma lõunasööki osalejatele ei paku. Nimelt on siin kombeks täispika koolituspäeva vahel organiseerida osalejatele lõunasöök, aga minu koolitus kestis 4 tundi koos snäkipausiga, seega lõpetasime lõunaks iga kord ära. Aga see ei takistanud teda küsimast ja solvumast.

Sütega joonistati südamest

Kuna neljapäeval viisin üksinda läbi ka loovustundi, siis nädala viimased kaks päeva tõmbasid mind korralikult ribadeks. Nädala lõpus tahtsin pühapäeval veel Bolgasse minna, et reisiks ettevalmistusi teha, kuid sõidukil läks keset eikuskit kumm tühjaks, pidime koos juhiga leidma parandajad ning kuni mehed liimisid-paikasid õpetasin mina tundmatu küla lastele ingliskeelseid lastelaulusid kehaosade ja nädalapäevadega, panin nad Tuljakut laulma ja rütmi plaksutama. Ning tegelikult oli see üks tore töine pühapäev kui välja jätta tõsiasi, et pärast rehvi paikamist sai mootorrattal ka kütus otsa, sest osavad « mehhaanikud » olid proovisõidul paagi kütusest enam-vähem tühjaks imenud… Bolgasse jõudes tahtsin ma vaid süüa, sest kõik asutused olid juba nagunii kinni. Teadsin, et enne uut töösööstustu ootas mind kaks nädalat puhkust lõunas, kultuuri täis suurlinnades, rannikul veesporti harrastades ja päikese käes vitamin-d ja vitamin-sea’d manustades.

Teemaks oli nature morte, õpilased pidid valima midagi loodusest ja proovima seda oma pildile jäädvustada

Kuna kõik tahtsid oma töödega pildile jääda, siis pidin lapsed gruppidesse jagama, et mitte teha kolmekümmet pilti