Tagasi töölainel - eelviimane nädal

Hommikupäike läbi liivase õhu

Kaks viimast töönädalat on tiheda programmiga, kuid pärast pühapäeva hommikust naasmist Kongo külla on raske taas töölainele saada. Pärast puhkust oleks veel üht puhkust vaja. Küla ei tunne suisa ära, kuivaperiood on täies võimsuses, savann on kollakas-punane, baobabid raagus ja nimpuud kollaseid lehti kaotamas. Pühapäeval on külas vaid kümmekond inimest, on missa aeg. Tavapärased müüjad on kuhugile kadunud, inimesed ei tunnemind tänaval ära ning imestavad kui nabdi keeles neid tervitan ja nende hommiku kohta küsin. Kongo küla tundub hüljatud, tühi, tean sees, et ka mina hülgan selle koha täpselt kahe nädala pärast.

Esmaspäeva võtan rahulikult, kirjutan blogi ja koostan koolitustõendeid ja jahin Victori allkirja, lepin kokku kahe nädala kohtumisi, saan Dianalt kätte Riina lõpetamata ülesanded ning pean tuttavatele selgitama, kus ma ikka nii kaua viibisin. Suurepärane uudis on see, et saan sel nädalal läbi viia kaks toiduprojekti ning reede on suisa vaba päev – Farmers day. Äkitselt on viiest tööpäevast saanud neli ning tunnen kuklas survet.

Eelviimane French club on jällegi üliedukas: õpilased lootsid mind juba nädal tagasi näha, lootsid, et tulen nädal varem puhkuselt tagasi ning tulid igaks juhuks kohale… Mul on tundi kaasa võetud kingitus Gertrudile, kes võitis eelmise tunni võistluse (pakk Kiss Kiss komme Eestist) ning plaan ülejäänute vahel teine pakk ära jagada. Gertrudile on veel ka pisike brošüür Eesti kohta, kuhu sisse kirjutatud pühendus. Tundi tulnud õpilased kurdavad kohe alguses, et kõht on tühi ning energiat ei ole, seega on mul hea meel, et midagi kaasa võtsin ja õhtu neile lõbusamaks tegin. Tegime taas rühmatööd sõnavara kallal ja hääldasime nasaale, mis pani lapsed lõbusasti kilkama (kui katsusin kas nende nina ikka vibreerib nasaale häälides). Esmaspäevast tundi lõpetades avaldan soovi oma õpilasi taas kord näha, kuid nad ütlevad, et ei saa järgmisel korral tulla, sest tegu on trimestri lõpu arvestuste nädalaga ning nad on eksamite ja õppimisega hõivatud. Selge. Olen kurb, sest lootsin neid veel näha ning ütlen seda ka ilmselge pettumusega… Lastel lahendus olemas: teeme sel nädalal ühe tunni veel! Lepime kokku reede hommniku kell 8 (koolitunde ju ei ole, seega saame meie oma klubi teha). Mul on hea meel, nende enda initsiatiiv näitab, et minu tegevused on täppi läinud!

French clubi kingitused ja diplomid

Teisipäeval valmistan ette koolitustõendeid inglise keele õpetajatele ning teen statistikat oma pranstsuse keele klubi kohta. Philip Presentation JHSist on kohal käinud kõik korrad, õppinud minuga 9 tundi pranstsuse keelt!!! Super! Veel üheksa on puudunu vaid ühest tunnist. Nende kümne õpilase nimesid ma tean peast ja näod jäävad mulle igaveseks meelde! Thomas, Elvis, Dorcas, Francisca, Barbara, Nawasa, Gertrude, Felicia, Sofia, Junior. Tekib Mõte Philipile suurem kingitus ja teisele kümnele väiksem kingitus teha. Panen pulgale igasugust kraami, mis vaja KINDLASTI järgmisel päeval Bolgas välja printida ning kirjutan Eesti suveniirvoldikutesse sisse pühenduse igale õpilasele eraldi. Voldikud on inglise keeles, pühendused pranstsuse. Loodan, et nad loevad läbi ja küsivad minult vajadusel abi. Kokku on minuga prantsuse keelt õppinud 40 õpilast, kes rohkem kes vähem tunde. Südames on soe tunne, olen selle üle uhke! Teisipäeval on aga ärasõidu ärevus peal. Olen veetnud terve päeva kodukontoris, mitte inimestega suheldes, ometi tulin siia inimeste pärast ja hakkan igatsema ka inimesi. Luban endale, et pean viimased päevad olema nähtav, kuuldav ja olemas, mitte toas tegemas kõike seda, mis leping küll ette näeb kuid eeldab sulgumist üksi oma tuppa. Kõigil tüdrukutel on peal sama suur väsimus, mineku mõrumagus tunne. Tahaks juba koju aga ei taha ka. Kolm kuud on liiga lühike aeg, et saaks teha nii palju, kui olime unistanud, samas piisavalt pikk aeg, et kiinduda ja tunda südames pitsitust kui on aeg hüvasti jätta. Võtab ohkama ja pisara silma.

Zopeliga PSi projektiga seotud õpetajad

Kolmapäeval olen liikvel, Zopeliga algoolis on toidupäev. Nad valmistavad oakooki leotatud ja purustatud ubadest tehtud taignast kõrtel aurutades, teise roana oajahust snäkki kalabaši seintel kõrtel aurutades. Mõlemat sööme šheavõi-sibula-pipra kastmega. Mulle väga meeldib, et ka kooli paar õpetajat õpivad lastelt neid toite tegema, sest mõned õpetajad ei ole Nabdamist, seega saavad läbi toiduprojekti kohalikku kööki tundma nii eestlased kui ka ghanalased ise. Koolijuht Martin on selles koolis tööl olnud napi kuu, ta suunati Gorugi põhikoolist keset trimestrit ümber ning ega kooli vahetus just kõige sujuvamalt ei läinud just õpetajate jaoks. Projekt on aga edukas, tutvun enamiku õpetajatega ning annan neljanda kuni kuuenda klassi õpilastele üle Tartu Erakoolist saadetud kirjad ja pildid. Lapsed loevad kirju ja säravad! Loodan, et sellest saab alguse tõhus koostöö, sest nii TERA kui ka Zopeliga õpetajad on minule kallid inimesed ning tean mõlema entusiasmi ja suutlikkust! Olen õnnelik, et saab veidi kaasa aidata.

Kolmapäeva pärastlõunal torman Bolgasse, sest French Clubi tunnistused ootavad printimist, tahan lugemisklubile mõned Aafika folkloorilood raamatuna välja printida, minu teisipäeval ette valömistatud koolitusmaterjalid ootavad printimist-paljundamist, mõned suveniirfotot printimist, Philipi kinkeraamat printimist ja üldse on vaja internet teel palju tööd teha. Internetikohvikusse jõudes selgub aga kurb tõsiasi, et mu mälupulk on saanud mõnest Kongo arvutist või teisest printimiskohast saanud viiruse või lihtsatl alla andnud, seega ei saa ma printida suurt midagi! Terve üks kaust nimega Prinitimseks on nüüd kummaliste hireoglüüfidega ning failid katki ning võimatu infot kätte saada. Mina rumal ei salvestanud varukoopiaid omale arvutisse ka, sest sellist janti ei ole mul ka Eestis kunagi ette tulnud.

Põlenud savann

Pärast suurt pettumust lähen teise internetikohvikusse, kus saan enda läpakale juhtme taha ning hakkan otsast pihta kõige kiireloomulisemate asjadega: koolitusmaterjalid, diplomid, uuesti koostada, raaamatud leida ja alla laadida, saadan fotoka SD-kaardilt mõned pildid TERAle(see õnneks toimib), laen kolm videot Google drive’I ja suundun uuesti printima-paljundama. Sama jama, kui esimene kord arvasin, et USB katki, siis nüüd on asi kindel! Mälupulgal on viirus ja kõik kiireloomulised dokumendid ootavad kolmandat koostamist. Kongosse tagasi jõudes tervitab mind pimedusse mattunud küla – elektrit ei ole ning ükski kiireloomuline problem ei saa kiiret lahendust, sest arvuti aku ju ei pea…

Neljapäeva hommikul annab Diana mulle hea mõtte: French clubi tunnistusi on mul vaja järgmiseks hommikuks kella kaheksaks, kuid kuna Kongos voolu ei ole, koostada-printida ei saa, siis joopnistan diploma käsitsi ning saadan temaga Bolgasse, et ta mulle 40 paljundust teeks! Joonlaud, marker, Mondo kleeps, veidi pliiatsit ja pastakat ning käsitsi koostatud paber on paljunudskõlblik ja Diana kätte toimetatud.

Kell 10 pidin olema juba Logre algkoolis teasel toiduprojektil, kuid ei saanud mahti Evansiga minu kooliviimist kokku leppida, sest temal aku tühi ning mina jõudsin eelmisel õhtul liiga hilja tagasi et talle külla minna. Proovin siis oma õnne ning lähen poole 10 ajal tema juurde. Vedas! Noormees on toas ning saab mu kenasti Logresse viia, sest hetkel motikas tema käes. Ti kema ! (Lets go nabdi keeles). Neljapäeval on Harmattan täies hoos, päike on sellise tolmukuhi taga peidus, et saab ilma prillideta päikesesse vaadata ning ketast näha. Tuul puhub silma-suu kõrbeliiva täis. Äkitselt jääb mootorratas seisma. Evans uurib veidi olukorda ning selgub, et Victor on eelmisel õhtul paagi tühkas sõitnud ning unustanud tankida. Tore! Võtan kõne peale Logre direktor Solomonile, kes tuleb mulle järgi. Ütlen Evansile, et lükaku motikas külili, nagu tegime viimati kui kütus otsa sai (vaata eelmist posititust), et viimane vedelik ja aurud voolikutesse ja süsteemi läheks. Tema aga selgitab, et kuna oleme mäe otsas, siis ta esialgu veereb lihtsalt mäest alla, vaatab kaugele jõuab, siis kallutab ratta külili, laseb aurud süsteemi, siis sõidab aurude peale nii kaugele kui saab ning sealt edasi lükkab mootorratast käekõrval kuni küllani. Logre on veel see kant, kus ma septembris muda sees jalgrattaga sompasin, end täis higistasin ning kus mind keset põldu “almost like a road” rajale suunati. Olin ikka püstihull! Liigun Solomoni kooli ning Evans asub mäest alla veerema.

Mondo-õpetaja Prosper tantsijatega

Selles koolis süüa ei valmistata, laste etteaste on seotud suulise esinemisega: nad laulavad lõikuslaule, tantsivad ning selgitavad põllupidamise tähtsust ning vanemate abistamise olulisust. Aed, mida filmimisel kasutame on endise Logre pealiku vanema poja tarastik, mis on juba vaatamisväärsus omaette. Lapsed täidavad oma rolli, kuid endiselt on mul mulje, et õpetajad ei ole planeerimisse energiat panustanud. Lapsed tegid vähese juhendamise juures parima, mis said. Täidan külalisteraamatut ning selgub, et keegi õpetajatest ei ole oma lõunat võtnud ning seda pakutakse mulle. Mis siis ikka, lasen hea maitsta bankul ja maapäklikastmel. Söön sõrmedega, nagu siin ikka kombeks ning lapsed tulevad ukse taha piiluma, kuidas solimee (valge inimene) sõrmedega kausis möllab. Saan veel direktorilt komplimendi, et see mul nii kenasti välja tuleb (ta ei näe kastme plekke mu kleidil). Lõunal vetslen direktoriga pikemalt juhtumisteemadel, millised on probleemid, millega tema oma õpetajate puhul peab tegelema ning millistega mina seni olen pidanud kokku puutuma, Väga meeldiv üks-ühele suhtlus ning ülen üha rohkem veendunud, et sõpruskoolide võrgustik on läinud liiga laiaks, tõhusam oleks vabatahtlikul keskenduda mõnele koolile ning teha seal piisava ajaga kvaliteetseid üritusi mitte ajada taga kvantiteti ning olla korraga igal pool ja tegelikult mitte kusagil… Solomon on minust vaid paar aastat vanem, juhtimise kogemust sama palju kui minul, seega on meil palju, millest rääkida.

Pärastlõunaks on Kongos vool tagasi ning kuna Diana ei ole veel Bolgasse jõudnud (siin ei edene asjad sellise tempoga nagu planeeerime, tuleb meelde?), siis koostan uue French clubi tõendi (käsitsi joonistatu asemel lõpuks kolmas versioon arvutis), prindin kodukontoris ühe eksemplari välja, torman marketile paljundama, siis tagasi oma loovustundi ette valmistama. Tõendid on lõpuks olemas, kuid vaja veel pimedas Victori juurde minna allkirju saama. Loovustund ise algab kell 16, nagu ikka. Kuna kolmapäeval Bolgas kirjatarevet poes valget suurt posteripaberit ei ole, siis joonistavad lapsed protreesid sinisele ja roosale paberile. Mis teha. Loodan, et neile see mote isegi meeldib. Võtan kaasa Eestist ostetud õlipastellid, pliiatsid ning Bolgast eelmisel päeval soetatud hiina rasvakriidid. Kuna vahendeid palju ei ole, siis peavad lapsed jälle kõike jagama. Tund on õnnestunud, pilddi värivilised ja rõõmsad, lapsed heatujulised, teen kiirelt mõned klõpsud endale mälestuseks ning plaanin oma tuppa tagasi tormata. Tormamisest saab pikk jalutuskäik kahekümne lapsega, kes tagavad mind koju saata ning teel mõnustasti vestelda.

Viimane kord kui lapsed mind koju saatsid olime teinud söejoonistusi. Pisikesed tahmanäod jalutasid minuga kaasa, sest tahtsid mingit salajuttu rääkida. Nimelt küsis üks sõbrannade punt, kas nad võiksid minu “grupiga” liituda. Kui küsin, mida see tähendab, saan vastuseks et minu juurde elama tulla, et minust saaks nende ema. Küsin lastelt, kellag nad koos elavad, kord ühega kord teisega, kes vanaema, kes tädiga. Nende arust olen ma armas, ma leian ju neile aega, ning leiavad, et olen hea ema asendusema kandidaat. Tol korral püüdsin lastele seletada, et olen Ghanas ajutiselt ning ei saa kedagi enda juurde elama võtta. Nende palve oli mind aga südamepõhjani liigutanud.

Sel korral on saatev laste punkt aga tunduvalt suurem, nad tahavad aidata mu asju kanda, kes hoiab joonistusi, kes tühje pabereid, kes kannab mu seljakotti, kes hoiab käest kinni. Olen juba lõpetanud rahakoti kaasas kandmise, et lastel ei tekiks kiustaust ning telefon on ka alati püksitaskus. Mitte, et ma laste kavatsustes kahtleks, aga tahan ebameeldivusi vältida. Teepeal räägin lugusid lõunast, lapsed õpetavad veel kohalikku keelt ning ohkame pundis kui arutame, et üks creative arts on vaid veel  ees.

Joonistamas portreesid, vabas õhus loovus lendab

Oleksin nedega kauemgi vestelnud, kuid peas tagus mõte, et kell on 18, olen söömata, prantsuse keele diplomid on allkirjastamata ning viimane French clubi tund on ka ette valmistamata. Tagatipuks meenub, et kool, kus tavaliselt esmaspäeviti oma tundi teen on ju kinni, olen suures tuhinas unustanud direktriga ruumi kasutamise läbi rääkida ning enam ei vasta ta ka mu telefonile. Mis siis ikka, mõtlen teha selliseid tegevusi, mida saan ka õues puu all lastega läbi viia.

Võtan diplomid ja asun Victori poole. Kohale jõudes ei ole teda aga kusagil (kuigi helistasin ette, ta pidi mangopuid kastmas olema). Käin ümber sheamaja ning hüüan, ei midagi. Helistan, kuulen telefoni Victori kodus helistamas, kuid keegi vastu ei võta. Proovin teist korda, ei midagi. Otsustan pimedas ootama jääda, sest mul on 14 tunni pärast diplomeid dempli ja allkirjaga juba ju vaja, mis siis, et printisin tõendid välja alles kolm tundi tagasi pärast seda  kui olin dokumenti kaks korda arvutis ning kolmas kord käsitsi vorpinud. Ootan. Kuulen mingit kummalist häält ning hüüan valjult „Victor!“ Ta hüüab kaugusest vastu „Mai, I am bathing.“ Pehmelt ja lauvalt tuleb ta hüüe. See ei tähenda, et ta oleks tõesti vannis, vaid lageda taeva all nelja seina vahel pisikeses pesuruumis kaevult toodud veega end panges pesemas.

Ootan veel viis minutit ning juba ta tuleb, naeratus näol, pastakas käes. Istume sheamaja juurde nig ta asub allkirjastama. Annan aru, kui hullumeelselt kiired mu viimased päevad on olnud ning kurdan seda, et ei tea kas järgmisel hommikul mul on klassiruum tunni jaoks või mitte. Victor lubab kell kuus minna koolijuhi abi koju (kirikuskäigu aesemel) ning uurida väljas, kas ruum on lahti. SIin ei ole sellised visiidid sugugi ebasobivad, loomulikult oled riigipüha varahommikul igassse majapidamisse oodatud. Tänan oma aafrika isa ja jooksen tunnistsuetga marketilt läbi, otsin paljunduskoha juurest üles Anne-Liisilt hommikul laenatud kirjutusvahendi, ostan ühe cedi (25 sendi) eest õhtusöögiks frititud jamsi ja torman koju templit lööma, tundi tegema ning lihtsalt magama, sest olen omadega sama küpse ja kuiv kui jamss mu kilekotis.

French clubi õpilased diplomitega

Reedene varane äratus ja hommikusöök, et end üles lüüa ja minna viimasesse Ghana pranstuse keele tundi! Olen riides kui kohalik, soeng kui kohalikul, keha on energiast tühi kuid meel hea. Viimases tunnis teeme kõike seda, mida seni tundides kokku: hääldus- ja kuulamisharjutused, rühmatöö sõnavara kohta, liigume klassiruumis ringi (lastele väga meeldib, et ma ei lase neil poolteist tundi istuda) ning annan üle dipöomid ning kingitused kõige usinamatele õpilastele. Emotsioon on laes, kuid väsimus varjutab seda. Kell 10 läbi tuppa naastes küsib Evelin mind nähes, kas mul läks tund ikka kenasti. Läks. Uni on lihstalt suur. Koristan oma  prantsuse keele materjale ning kell 12 lõuna ajal vajun magama. Otsustan reedesest riigipühast osa saada ja õpetajana puhata ka, küll, laupäeval saan tööd teha (nagu blogi kirjutada ja otsast peale prantsuse keele koolituse materjale teha).  Laupäevane tööpäev saab aga katkestuse matuste tõttu. 5. detsembril sängitatakse mulda Agnes Dinaa, Patricku (Logre JHSi prantsuse keele õpetaja) ema ning KocCDA vabatahtlik töötaja. Matusepidustused algasid juba reedel, kestavad seni kuni inimesi on. Tants, laul, rongkäik, missa, muldasängitamine, kõik see võtab kolm-neli päeva. Alati on varuks ka pühapäev!

Matusemelu, punane ja must on matusevärvid