Jõulutervitused

Troopilised jōulutervitused Lõuna Ghanast. Olen peatselt alustamas tööd Bolgatanga ōpetajate ning koolidega aga enne veel kui harmatani ja kuumusega rinda pistma hakkan otsustasin endale jōulupreemiaks ühe mõnusa regge ja surfihōngulise nädala vōimaldada. Natukene minust ka koordineerin Audentese Erakoolis rahvusvahelist IB õppeprogrammi ning olen juba ligi 9 aastat bioloogia, geograafia ja tantsutunde andnud. Lääne Aafrika tuluke hakkas minus põlema pärast mõningasi aafrika tantsu õpinguid Taanis ning djembe (tüüpiline lääne-aafrika trumm) tunde Tallinnas. Kui avastasin enda jaoks sellise toreda MTÜ nagu Mondo olin äärmiselt õnnelik, et saan panustada enam kohalikku haridusse ning ühtlasi kogeda kultuuri kogu selle värvikirevuses. Luban, et jagan siin edaspidi parimaid hetki ja seda energiat, millest siin puudu kohe kindlasti ei tule. Esmamuljed Ghanast on vapustavad- inimesed on sōbralikud ja abivalmid, igal pool kōlavad rütmid ning siinne värviküllus on väga värskendav vahepala meie halli-maania järel. Saabusin Ghanasse täpselt päev enne jōulupühasid ning seega saan kogeda mida jõulud ühe Ghanalase jaoks tähendavad. Jõulud on siin eelmäng uusaastale ning terve pühadenädal kujutab endast üht suurt pidu, millest võtab osa terve kogukond. Noored on kostümeeritud ja käivad gruppidega linnapeal tantsimas, midagi meie marditraditsioonile sarnast.  Kirikud ja veidi rahakamate perekondade kodud on dekoreeritud puna-roheliste lintidega ja toas on jõulupuu koos kunstlumega. Lapsed laulavad traitsioonilisi jōululaule lumest ja kuusepuust, mida kumbagi siin looduses ei kohta. Televisioonis kōnelevad pastorid jōulude tähendusest ja poliitikud edastavad uusaastasoove. Bussiga Accrast Takoradisse sōites sain ka jōulupalvuse osaliseks. Üks reisija, kes tōenäoliselt oli pastor, luges täie pühendumusega katkeid pühakirjast. Kōigest täpselt aru ei saanud, sest kuigi ametlik riigikeel on Inglise siis see jutlus oli kohalikus keeles. Teisel jōulupühal sain pidutseda Busu rannabaaris, kus oli terve küla kokku kogunenud ning meeleolu oli äärmiselt ülemeelik. Rannal põles lōke mille ääres lapsed tantsisid ja pauku tegid kuni hiliste öötundideni. Noored emad tantsisid lapsed seljale seotult reggerütmide saatel. Peol oli ka teisigi obrunisid ehk valgenahku, kes peamiselt siia sattunud samadel pōhjustel nagu minagi. Kohtusin kolme USA ning Kanada neiuga, kes on viimased kuud Takoradis inglise keelt ōpetanud ning 3 Saksa kutiga, kes on sama teinud Cape Coastis. Kōik jagasid ühist muret siinse tuupimis-stiilis ōppe jätkusuuttlikkuse üle ning kurtsid, et ōpetajad panevad liigselt vähe rōhku interaktiivsete meetodite rakendamisele. Ootan juba Bolga õpetajatega kohtumist, aga enne seda veel mõned päevad naudin lõuna muretuid reggerütme ning fantastilist ookeani.

Busua rand


Comments

  1. Hästi äge, nii huvitav on lugeda sealsest elust-olust. Kahjuks ei ole postituste juures kirjas kes parasjagu kirjutab. Äkki saate iga postitust alustada või lõpetada oma nimega?

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo