Harmattan on alanud

          Harmattan on alanud (Sahara kõrbest tulev kuum, kuiv ja tolmune tuul, mis puhub üle lääne Aafrika novembi lõpust kuni poole märtsini. Wikipedia). Väljas on jahedam (30-35 kraadi) ja paljud kohalikud on oma joped ning jakid selga tõmmanud.

Külmetavad kohalikud Ayamfooya ooteruumis

Kuna lapsed on jõuluvaheajal, olen tagasi kliinikus ja naudin täiega jahedas hommikus jalgrattaga tööle sõitmist.  Ayamfooya haigla, seistes täpselt suure autotee ääres, vajaks hirmsasti mööda kulgeva tee asfalteerimist. Klaase, selliseid nagu meie ette kujutame, akendel pole - paigaldatud on ainult natuke laia ribikardina moodi plastikust ribad, mis ööd ja päevad palavuse tõttu lahti on. Ja isegi kui nad kinni keerata, tuleb õhus pidevalt keerlev tolm igast praost sisse. Töötajatel pole sugugi mitte nii kiire nagu vihmaperioodil, aga koristamisega siin suurt tegeleda ei viitsita. Sama kuiva lapiga pühitakse üle protseduuri lauad, kappide pealsed, kõikvõimalikud tööpinnad ja ka patsientidele mõeldud pingid. Tolm tõuseb hetkeks õhku ja vahetab kohta. Üritan meeleheitlikult esmaabi vahendite kandikut ja vahendeid mulle loovutatud väikese niiske lapiga puhastada.

Dr More vastuvõturuum. Selle ees mõõdab õde patsientide vererõhku
ja kontrollib kaalu

Lillelise vakstuga laud, mis natuke paistab, on lihasesse ja veresoonde süstitavate
ravimite, süstalde ja muude vahendite säilitamiseks. Protseduur toimub sealsamas
kõrval. Auguga karpi kogutakse kasutatud nõelad.

Patsiente on vähe. Kuival perioodil on vähem haigusi liikvel ja samal ajal on valitsus otsustanud ka tervisekindlustuse süsteemi muuta. Uute kaartide saamiseks peab kohalik haigla võtma ühendust pealinnaga, aga aparaat on katki ning ilma kindlustuseta inimesel pole alati raha ravi eest maksmiseks.

Mõned lapsed tulevad oma haavu siduma ja haaran rõõmuga igast tööotsast kinni. Olen haava ruumi natuke enda vastutuse alla võtnud, üritades tavapärase puhastamise ja sidumise kõrvalt inglise keelt rääkivaid patsiente õpetada. Keskealine naisterahvas tuleb juba kolmandat korda oma ära põletatud sõrmega, mille side praktiliselt tilgub veest. Kutsun Lydia abiks, et naine kindlasti aru saaks, kui oluline on sõrme hoidmine puhta ja kuivana. Kummikinda kaasa andmine koduste tööde toimetamiseks ei tule õe meelest kõne allagi ja seega jääb ainult loota, et mitmekordsed manitsused kannavad vilja.

Paar noorukit soovivad ümberlõikuse järgseid sidemeid vahetada. Tavapärase haava sidumine maksab ilma kindlustuseta isikule 1-2 cedit (25-50 eurosenti). Seejärel on taas tükk aega vaikne. Kaks õdedest viskavad end patsientide ooteruumis pikkadele pinkidele pikali ja norskavad hetk hiljem. Lydia ja mina lösutame sealsamas tehes mitte midagi. Tegelikult on ooteruumis pinkidel vaba aja veetmine vastu kõiki minu reegleid, aga sellele kostetakse vaid naerusuil: This is Africa. You must abapt. Mõtlen kõigile neile koolera patsientidele, kes samadel toolidel on istunud ja pärast seda kergele kuiva riidenartsuga tuulutamisele -  ning minu esimese loengu idee haigla töötajatele ongi ühtäkki valmis küpsenud.

Väsinud meditsiiniõde ooteruumis

Mõne aja pärast hüppan siiski tegevusetusest hulludes püsti ja kraban uue lapi järele. Järgmine tund aega möödub tolmu pühkides, instrumente pestes, ampullide kilde kokku pühkides ning haava ruumi kušetti nühkides. Aeg-ajalt kuulen Lydia häält: „Need hommikul juba pühiti...... see on lihtsalt tolm, mis väljast tuleb.“

Ilmselt tolm ei kvalifitseeru siin mustuse alla.

Enne hommiku vahetuse lõppu näen enda suureks rõõmuks Lydiat siiski põrandat pühkimas..... Ning siis kuulen reseptsionisti häält: "Mida imet, miks sa Lydia täna juba teist korda koristad?“

Rejoice ja Vivian patsientide kaarte täitmas

Hügieenist on neil tõepoolest meiega erinev arusaam. Nägin, kuidas medõde ründas 2cm-st õhumulli infusioonisüsteemist välja laskma – kasutades selleks põrandalt üles tõstetud nõela. Minu kohkunud nägu nähes seletas ta, et õnneks olime nii kiired ning saime jaole enne kui õnnetus kaelas. Ta ei näinud tulevat selle pealegi, et minu pilk oleks võinud olla põhjustatud millegist muust kui hirmust õhutasku ees. Ilmselt on neile rõhutatud, et soonde pääsev õhk on eriti ohtlik. Mida hügieeni loengutel õpetati, seda ma pole veel aru saanud.

Kätepesemistünn haigla õuel

Minu esimene õhtuvahetus algas 4 töötajaga. Psühhiaatriline meditsiiniõde, medical assistant (otsetõlkes velsker, aga Ghanas tähendab kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde - koolitus 3+2 aastat), õpetaja haridusega abitööline ja turvamees. Paari tunni möödudes palus õpetaja luba lahkuda kuna kusagil oli pidu ja haiglas naguniigi vaikus. Järgmise paari tunni pärast korjas medical assistant oma kompsud kokku ja ajas motikale hääled sisse. Järgi jäi psühhiaatriline õde ja turvamees. Ning mina. Sekund pärast seda astus väravast sisse rinnust kinni hoidev vanem meesterahvas ja teda talutav nooruk.

Kaebuseks valu vasakul rinnas, raske ja valus hingata ning ragisev köha. Mees oli üleni higine, muudkui pressis käega rinnust ning hingas pindmiselt ja katkendlikult. Saime jutust niipalju aru, et ta oli käinud haiglas ka eelmisel päeval sarnaste, kuid mitte nii tugevate sümptomitega. Otsimisest hoolimata jäi toimik aga kadunuks nagu tina tuhka ning mees ise kahjuks ei teadnud öelda, mis diagnoosi arst oli talle pannud. Laboratoorium ammu suletud.

Õde seletas mulle, et neil pole küll õigust diagnoosi panna, aga on õigus määrata SUSPECTED DIAGNOSIS. Ja kui sa oled selle korra teinud, siis sa oled endast parima andnud ja ei pea enam muretsema (mida iganes see viimane siis tähendabki). Ta määras mehele Aminofülliini, Hüdrokortisoni ja Cloxacilliini antibiootikumi ning jättis ööseks kliinikusse valvesse.

Järgmisel hommikul tööle jõudes astusin palatist läbi ja uurisin kuidas meie õhtusel patsiendil läheb. Sain vastuseks, et palju paremini ning siis sirutati käsi välja palvega tilguti eemaldada. Ta oli koju lubatud.

Lõpp hea, kõik hea..... Vähemalt niikauaks kui on vaja selgusele jõuda, mis meest tegelikult vaevas.

Eilne päev ja hügieen jäid aga siiski hinge peale ning olin otsustanud rääkida kliiniku omanikuga oma loengu ideest. Hügieeni tähtsusest terviseasutuses, haiguste levimisest ja tervishoiutöötajate kohusest seda ennetada. Doktor Thomas kuulas mu ära ja tõdes kurvalt, et minu ettepanek kinnitab kahjuks tema tähelepanekuid, et puhtuse eest hoolitsemine on alla käinud. Ta nentis, et kui tuleb ette teatatud inspektsioon, läbitakse kontroll laitmatult, aga kahjuks koristatakse nendel kordadel vaid kontrollijate jaoks. Tavalistel päevadel istuvad töötajad vabal ajal niisama ja ajavad juttu või toksivad telefonis.  Sain vabad käed oma mõtteid ette valmistada ja pärast pühi lubati probleem lauale tõsta. 

Tolmuses aga jahedas õhtus väntan mõnuga tagasi koju. Harmattan on täies hoos.