Jõulud Kongo külas
Katolik usk on Kongo külas tugevalt esindatud ja siin asub
ka lähipiirkonna suurim kirik. Seega, jõulud on päris suur sündmus ja ettevalmistusi
pühadeks tehakse üsna mitmetes kodudes. Kuuske küll Põhja-Ghanas ei ehita ja
pakke meie traditsioonide järgi ei pakita, aga kingitusi viiakse lähedastele sellegipoolest.
Enamasti on need praktilist laadi, riis, maisijahu, pärlkana või jõukama
külainimese puhul koguni kits või näiteks lehm. Kodusid kraamitakse ja külla
oodatakse mujale elama asunud lähedasi - lapsi, vendi, õdesid, nõbusid, vanaema-isasid.
Saanuna ka ise jõuludeks mitu küllakutset, kihutasin turupäeval pärast
haiglatööd Kongo küla turule, et natuke külakosti kaasa osta. Valget riisi,
seepi, pähkleid, küpsiseid, apelsine, hügieenisidemeid, kõik praktiline kulub
marjaks ära. Laste jaoks oli mul Eestist kaasa toodud paar Draakoni kommipakki.
Turult saab toiduainete kõrvalt osta ka tikke, potte-panne või näiteks plätusid |
24. detsember algas pühadest hoolimata töökalt. Haigus ju ei
küsi, millal on jõulud või jaanipäev. Lisaks tavapärasele tööle võtsime vastu
auto kastis kohale toodud mootorratta alla jäänud vana mehe, kelle otsaesine
veritses ja jalg mitmest kohast murdunud. Ayamfooya on kõigest tilluke kliinik,
nii et pärast esmaabi andmist ja jala lahasesse asetamist, viis kiirabi mehe
Bolgatanga haiglasse, kus jalg ilmselt hiljem opereeritakse.
Enne tööpäeva lõppu sain meie töötajatelt veel
selle aasta imelisema jõulukingituse. Olen neile nädalaid hügieeni ja puhtuse
tähtsusest korrutanud, haiguste levimisest ja nakatumisest rääkinud, ise
eeskuju näidanud, tolmu pühkinud, kappe ja instrumente küürinud, voodipesu
vahetanud jne jne. Olin juba peaaegu usku kaotamas kui jõululaupäeval medical
assistant (tõlkes velsker, aga Ghanas kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde-
koolitus 3+2 aastat) Maxwell ühtäkki harja kätte haaras ning teisi sama tegema
utsitas. Tulemuseks oli kollektiivne koristamine. Põrandad tõmmati üle
moppidega, pingid pesti puhtaks, patsientide voodid ja kapid puhastati
põhjalikult ja isegi laed ning aknakatted käidi harjaga üle. Tundsin ennast
maailma õnnelikuima inimesena. Kõigele lisaks astus enne tööpäeva lõppu uksest
sisse dr Thomasi poolt tellitud pea pool aastat katki olevat kraanikaussi
parandama tulnud mehaanik. Tundsin Maxwelli patsutust õlal ja tema naeratus
soojendas südant: „Well done, Rita, well done.“ Väikesed asjad on vahest nii
suured asjad.
Meie koristustiim: Lydia, Maxwell, Bridget, mina ja Rejoice |
Pärast tööd kiirustasin külla Monicale ja Sofiale. Monica on
üks Mondo poolt toetatud korvipunujate koolituse läbinud naistest. Ükskõik mis
hetkel või kuskohas noort naist näha, on tal alati naeratus näol. Raskest
majanduslikust seisust hoolimata on ta alati rõõmsameelne ja täis
energiat. Kodus on proua endale eraldanud eesruumi, kus kõigi teiste koduste
kohustuste, põlluharimise ja laste kõrvalt aega jäädes usinalt korve punub. Praegugi
oli pooleli vähemalt 15 eksemplari, osa kohalikule turule ja osa Eesti Mondosse
saatmiseks. Paari tunni jooksul, mil neid külastasin, astus väravast sisse Monicat
külastama ja niisama juttu vestma mitu lähedal elavat naabrit. Kuuldes, et
meditsiinitöötaja on saadaval sealsamas ja just sel hetkel, hakkas sadama
küsimusi nende endi ja laste tervise kohta. Ning heatahtlik Monica muudkui
tõlkis.
Alati naerusuine Monica korvi punumas |
Kui lõpuks suutsin end Monica juurest lahti rebida,
kiirustasin Kongo kooli õpilase Sofia juurde. Sofia lõpetab kevadel üheksandat
klassi ja soovib seejärel keskkoolis edasi õppida. Oma heade tulemustega ta
kindlasti sinna vastu võetaksegi, kas aga vanematel on raha õppetasu maksta,
see pole veel päris selge. Tutvusime ühes minu esimestest kooliloengutest ja
jäime pärast seda juttu ajama. Nüüdseks on meist juba natuke sõbrad saanud. Nende
kodu oli, nagu Monicagi oma, traditsiooniline Ghana savimajade kompleks. Kuigi
loomad jooksevad ümberringi lahtiselt ja õhk tolmab harmattanist, oli müürist seespool
laitmatult puhas. Vastuvõtt oli sõbralik ja soe. Kõik kodus viibivad inimesed
käisid teretamas, juttu ajamas ja naeru ning lusti jagus kõigile. Valge inimese
külaskäik on suur au täiskasvanule ning pööraselt põnev lastele. Ma ei tea, kas
oleme kogu seda headust ja siirast rõõmu äragi teeninud.
Traditsiooniline Põhja-Ghanalase kodu |
Uksest sisse vaadates |
Õhtul kiirustas suur osa külast kirikusse. Kell 8 algas jõuluöö
missa. Monica tõdes, et tema saab kahjuks tulla ainult siis kui abikaasa
otsustab ka osaleda, vastasel juhul jääb ta koju süüa valmistama. Kahjuks ma
teda kirikus ei näinudki. Sofia koos oma vanema õega aga laulsid kirikukooris. Kongo
küla kirikliku koori muusika ja laulud erinevad nagu öö ja päev sellest, mida
meie oleme harjunud pühakojas kuulama. Rõõmsameelne gospel muusika sarnane rütm
kostab läbi kiriku avatud akende ja rahvas õõtsutab end kaasa või vahel koguni
lööb tantsu. Meeleolu on ülev.
Läbi pimeda öö koju jalutades imetlen tähistaevast ja tunnen, et väljas on tõepoolest jõulud.
Ka 25. detsembri hommikupooliku töötasin haiglas ja õhtuks saime
kutse Nangodi paramount chiefi (Nangodi piirkonna tähtsaim juht) koju
jõulupeole. Kell 16 tuli Ayamfooya kliiniku omanik Thomas mulle järele ning
suundusime chief palace poole. Palace ise kujutas endast tüüpilisi Aafrika savimajakesi,
ehitatud ringiratast. Eesruum loomadele, seejärel ümmarguse kujuga hoov, mille
äärtes toakesed. Kogu kompleks ümbritsetud savimüüriga, mis ühtlasi nii
kaitseks kui ka seinteks osadele ruumidele. Erinevus teiste elamutega oli see,
et pealiku residents oli tohutult suur. Sisenemisel näis nagu astuksid
külatänavale. Sinu ees asetses keskväljak ja sealt hakkasid hargnema väikesed
tänavad, mis lõppesid majadega. Ning neis oli kõigis elekter.
Juba kaugelt võttis meid vastu siinsetele õhtutele nii omane
vali diskomuusika. Müüride kõrvale oli tõstetud 4 tohutu suurt kõlarit, mis
täiskäigul bassi välja pressisid. Kohalikud naised tantsisid puusi jõnksutades
ja nii umbes 100 last hüples rõõmsalt ümberringi. Thomasit nähes läks rahvas
veelgi rohkem kihama, naised hakkasid meid saatma, hüplesid, laulsid,
laksutasid keelt ja tantsisid. Vaatepilt oli vaimustav. Meid saadeti istuma
aukohtadele koos umbes 30 muu tähtsa näo ja kohalikku pidulikku rahvarõivasse –
smocki riietatud mehega. Paar nädalat tagasi, teiste Mondo vabatahtlike
lahkumispeol, kinkis Kogda meile kõigile oma smockid. Chiefi pidu oli esimene
koht, kus sain seda traditsioonilist riietust uhkusega kanda.
Õnnelik smocki omanik |
Nabdami piirkonnas on 12 paramount chiefi (oma piirkonna tähtsamad pealikud). Inimene, kes
sellele kohale valitakse, täidab oma kohust elu lõpuni. Pärast seda valitakse parimate
võimalike juhiomadustega kandidaatide seast uus pealik. Enne Nangodi chiefi
välja ilmumist, toodi kohale nikerdustega kaunistatud tool, pehme padi pealiku
jalgadele, kitsenahk tolmu kaitseks ja valitsuskepi moodi toigas. Sellele
kõigele järgnes tähtis mees ise. Kui pealik seisis, pidid ka kõik külalised
seisma, kui keegi soovis teda kõnetada, pidi selleks maha kükitama. Kui pealik
ise rääkis, siis kõik need 30 tähtsa välimusega meest muudkui plaksutasid käsi
ja vastasid kooris: „Naa, naaaa.“ (tähendab ühtlasi nii nõusolekut, heakskiitu
kui ka lihtsalt vastukaja - me oleme kuulnud, mida sa ütlesid)
Ametlikule osale järgnes õhtusöök, milleks umbes 10-le
inimesele oli hoovi peale kaetud laud. Ülejäänud rahvale jagati kätte
ühekordsetes nõudes riisi ja kanaportsud. Toitlustust ja jooke finantseeris
chiefi noorem vend, kes praeguseks elab pealinnas Accras ja töötab tähtsal
kohal. Toidu kõrvale pakutakse kõikvõimalikke karastusjooke. Coca-Cola on siin
nagu staatuse sümbol, kõik armastavad seda. Õhtu jooksul joob mõni mees ära 3-5
pudelit eelmainitud magusat vedelikku, mina aga otsustan Malt linnasejoogi kasuks, mis
sarnaneb meie kaljale ja pole nii imalalt magus. Koju lastakse meid alles
pimedas, mille varjus üritamegi külarahvale märkamatuks jäädes autoni hiilida.
Kui nad peaksid doktorit märkama, jääksime taas mitme kohustusliku viisakusvestluse
võrra toppama. Siin lihtsalt peab kõiki tervitama ja on ebaviisakas jätta
küsimata ka kõigi lähedaste, sõprade ja koduste käekäigu kohta.
Imetlen doktor Thomasit, kes oma puudest hoolimata, võtab
osa haiglatööst, kohalikest üritustest ja on külarahva seas väga austatud mees.
Kongos ei ole kaldtreppe ega siledaid teid. Igasse majja pääsemiseks tuleb
ületada vahest isegi põlve kõrgune barjäär. Tema proteesid on vanad ja
ebapraktilised, aga sellegipoolest on ta iga päev toimetamas, käib Bolgatangas,
küla üritustel ja haiglas tööl. Täna, täpselt 20 aastat tagasi jõulupäeval kaotas
Thomas avariis oma mõlemad jalad. Auto sõitis talle haigla ees otsa kui ta
töölt koju kiirustas.
„See on päev, mida ma pühitsen iga aasta“, tõdeb Thomas ja
tõstab Coca-Cola pudeli õhku.
„Miks sa pühitsed sellist päeva?“ uurin imestunult.
„Sest see päev muutis mu elu. Ma poleks praegu inimene, kes
ma olen, kui õnnetust poleks juhtunud. Raske uskuda, aga see andis mulle
hingerahu ja oskuse elu rahulikumalt võtta. Olen mina ise ja võin teha mida
tahan.“
Thomasi positiivne mõtlemine on imetlusväärne. Soovin talle
päeva lõpuks kauneid pühi, kodustele, tugevat tervist ja rahulikku jõuluööd.
Olen veetnud Kongo külas oma elu huvitavamad ja erilisemad jõulud.
Baobab-ahvileivapuu on minu kohalik kuusepuu |
Comments
Post a Comment