Jõulud Kongo külas

Katolik usk on Kongo külas tugevalt esindatud ja siin asub ka lähipiirkonna suurim kirik. Seega, jõulud on päris suur sündmus ja ettevalmistusi pühadeks tehakse üsna mitmetes kodudes. Kuuske küll Põhja-Ghanas ei ehita ja pakke meie traditsioonide järgi ei pakita, aga kingitusi viiakse lähedastele sellegipoolest. Enamasti on need praktilist laadi, riis, maisijahu, pärlkana või jõukama külainimese puhul koguni kits või näiteks lehm. Kodusid kraamitakse ja külla oodatakse mujale elama asunud lähedasi - lapsi, vendi, õdesid, nõbusid, vanaema-isasid. Saanuna ka ise jõuludeks mitu küllakutset, kihutasin turupäeval pärast haiglatööd Kongo küla turule, et natuke külakosti kaasa osta. Valget riisi, seepi, pähkleid, küpsiseid, apelsine, hügieenisidemeid, kõik praktiline kulub marjaks ära. Laste jaoks oli mul Eestist kaasa toodud paar Draakoni kommipakki. 

Turult saab toiduainete kõrvalt osta ka tikke, potte-panne või näiteks plätusid

24. detsember algas pühadest hoolimata töökalt. Haigus ju ei küsi, millal on jõulud või jaanipäev. Lisaks tavapärasele tööle võtsime vastu auto kastis kohale toodud mootorratta alla jäänud vana mehe, kelle otsaesine veritses ja jalg mitmest kohast murdunud. Ayamfooya on kõigest tilluke kliinik, nii et pärast esmaabi andmist ja jala lahasesse asetamist, viis kiirabi mehe Bolgatanga haiglasse, kus jalg ilmselt hiljem opereeritakse. 
Enne tööpäeva lõppu sain meie töötajatelt veel selle aasta imelisema jõulukingituse. Olen neile nädalaid hügieeni ja puhtuse tähtsusest korrutanud, haiguste levimisest ja nakatumisest rääkinud, ise eeskuju näidanud, tolmu pühkinud, kappe ja instrumente küürinud, voodipesu vahetanud jne jne. Olin juba peaaegu usku kaotamas kui jõululaupäeval medical assistant (tõlkes velsker, aga Ghanas kõrgema kvalifikatsiooniga meditsiiniõde- koolitus 3+2 aastat) Maxwell ühtäkki harja kätte haaras ning teisi sama tegema utsitas. Tulemuseks oli kollektiivne koristamine. Põrandad tõmmati üle moppidega, pingid pesti puhtaks, patsientide voodid ja kapid puhastati põhjalikult ja isegi laed ning aknakatted käidi harjaga üle. Tundsin ennast maailma õnnelikuima inimesena. Kõigele lisaks astus enne tööpäeva lõppu uksest sisse dr Thomasi poolt tellitud pea pool aastat katki olevat kraanikaussi parandama tulnud mehaanik. Tundsin Maxwelli patsutust õlal ja tema naeratus soojendas südant: „Well done, Rita, well done.“ Väikesed asjad on vahest nii suured asjad.

Meie koristustiim: Lydia, Maxwell, Bridget, mina ja Rejoice

Pärast tööd kiirustasin külla Monicale ja Sofiale. Monica on üks Mondo poolt toetatud korvipunujate koolituse läbinud naistest. Ükskõik mis hetkel või kuskohas noort naist näha, on tal alati naeratus näol. Raskest majanduslikust seisust hoolimata on ta alati rõõmsameelne ja täis energiat. Kodus on proua endale eraldanud eesruumi, kus kõigi teiste koduste kohustuste, põlluharimise ja laste kõrvalt aega jäädes usinalt korve punub. Praegugi oli pooleli vähemalt 15 eksemplari, osa kohalikule turule ja osa Eesti Mondosse saatmiseks. Paari tunni jooksul, mil neid külastasin, astus väravast sisse Monicat külastama ja niisama juttu vestma mitu lähedal elavat naabrit. Kuuldes, et meditsiinitöötaja on saadaval sealsamas ja just sel hetkel, hakkas sadama küsimusi nende endi ja laste tervise kohta. Ning heatahtlik Monica muudkui tõlkis.

Alati naerusuine Monica korvi punumas
Kui lõpuks suutsin end Monica juurest lahti rebida, kiirustasin Kongo kooli õpilase Sofia juurde. Sofia lõpetab kevadel üheksandat klassi ja soovib seejärel keskkoolis edasi õppida. Oma heade tulemustega ta kindlasti sinna vastu võetaksegi, kas aga vanematel on raha õppetasu maksta, see pole veel päris selge. Tutvusime ühes minu esimestest kooliloengutest ja jäime pärast seda juttu ajama. Nüüdseks on meist juba natuke sõbrad saanud. Nende kodu oli, nagu Monicagi oma, traditsiooniline Ghana savimajade kompleks. Kuigi loomad jooksevad ümberringi lahtiselt ja õhk tolmab harmattanist, oli müürist seespool laitmatult puhas. Vastuvõtt oli sõbralik ja soe. Kõik kodus viibivad inimesed käisid teretamas, juttu ajamas ja naeru ning lusti jagus kõigile. Valge inimese külaskäik on suur au täiskasvanule ning pööraselt põnev lastele. Ma ei tea, kas oleme kogu seda headust ja siirast rõõmu äragi teeninud.
Traditsiooniline Põhja-Ghanalase kodu
Sofia ema oli valmistanud mulle imehea õhtusöögi riisist ja sibula-kala kastmest, kuhu oli peidetud 2 kanamuna. Portsjon oli tohutu ja mind taheti jätta seda üksinda sööma. Kohaliku kombe kohaselt söövad külalised omaette ja pererahvas igaüks oma toas. Kui külaliseks oled ainult sina, siis jäetakse sind suure tõenäosusega üksinda einestama. Palusin Sofial koos minuga portsjonit jagada sest sellist kogust poleks ma eladeski suutnud korraga ära süüa. Pealekauba, polnud ma kindel, millal neiu ise nii hõrku sööki viimati on maitsnud.
Uksest sisse vaadates
Õhtul kiirustas suur osa külast kirikusse. Kell 8 algas jõuluöö missa. Monica tõdes, et tema saab kahjuks tulla ainult siis kui abikaasa otsustab ka osaleda, vastasel juhul jääb ta koju süüa valmistama. Kahjuks ma teda kirikus ei näinudki. Sofia koos oma vanema õega aga laulsid kirikukooris. Kongo küla kirikliku koori muusika ja laulud erinevad nagu öö ja päev sellest, mida meie oleme harjunud pühakojas kuulama. Rõõmsameelne gospel muusika sarnane rütm kostab läbi kiriku avatud akende ja rahvas õõtsutab end kaasa või vahel koguni lööb tantsu. Meeleolu on ülev.


Läbi pimeda öö koju jalutades imetlen tähistaevast ja tunnen, et väljas on tõepoolest jõulud.

Ka 25. detsembri hommikupooliku töötasin haiglas ja õhtuks saime kutse Nangodi paramount chiefi (Nangodi piirkonna tähtsaim juht) koju jõulupeole. Kell 16 tuli Ayamfooya kliiniku omanik Thomas mulle järele ning suundusime chief palace poole. Palace ise kujutas endast tüüpilisi Aafrika savimajakesi, ehitatud ringiratast. Eesruum loomadele, seejärel ümmarguse kujuga hoov, mille äärtes toakesed. Kogu kompleks ümbritsetud savimüüriga, mis ühtlasi nii kaitseks kui ka seinteks osadele ruumidele. Erinevus teiste elamutega oli see, et pealiku residents oli tohutult suur. Sisenemisel näis nagu astuksid külatänavale. Sinu ees asetses keskväljak ja sealt hakkasid hargnema väikesed tänavad, mis lõppesid majadega. Ning neis oli kõigis elekter.
Juba kaugelt võttis meid vastu siinsetele õhtutele nii omane vali diskomuusika. Müüride kõrvale oli tõstetud 4 tohutu suurt kõlarit, mis täiskäigul bassi välja pressisid. Kohalikud naised tantsisid puusi jõnksutades ja nii umbes 100 last hüples rõõmsalt ümberringi. Thomasit nähes läks rahvas veelgi rohkem kihama, naised hakkasid meid saatma, hüplesid, laulsid, laksutasid keelt ja tantsisid. Vaatepilt oli vaimustav. Meid saadeti istuma aukohtadele koos umbes 30 muu tähtsa näo ja kohalikku pidulikku rahvarõivasse – smocki riietatud mehega. Paar nädalat tagasi, teiste Mondo vabatahtlike lahkumispeol, kinkis Kogda meile kõigile oma smockid. Chiefi pidu oli esimene koht, kus sain seda traditsioonilist riietust uhkusega kanda.
Õnnelik smocki omanik
Nabdami piirkonnas on 12 paramount chiefi (oma piirkonna tähtsamad pealikud). Inimene, kes sellele kohale valitakse, täidab oma kohust elu lõpuni. Pärast seda valitakse parimate võimalike juhiomadustega kandidaatide seast uus pealik. Enne Nangodi chiefi välja ilmumist, toodi kohale nikerdustega kaunistatud tool, pehme padi pealiku jalgadele, kitsenahk tolmu kaitseks ja valitsuskepi moodi toigas. Sellele kõigele järgnes tähtis mees ise. Kui pealik seisis, pidid ka kõik külalised seisma, kui keegi soovis teda kõnetada, pidi selleks maha kükitama. Kui pealik ise rääkis, siis kõik need 30 tähtsa välimusega meest muudkui plaksutasid käsi ja vastasid kooris: „Naa, naaaa.“ (tähendab ühtlasi nii nõusolekut, heakskiitu kui ka lihtsalt vastukaja - me oleme kuulnud, mida sa ütlesid)
Ametlikule osale järgnes õhtusöök, milleks umbes 10-le inimesele oli hoovi peale kaetud laud. Ülejäänud rahvale jagati kätte ühekordsetes nõudes riisi ja kanaportsud. Toitlustust ja jooke finantseeris chiefi noorem vend, kes praeguseks elab pealinnas Accras ja töötab tähtsal kohal. Toidu kõrvale pakutakse kõikvõimalikke karastusjooke. Coca-Cola on siin nagu staatuse sümbol, kõik armastavad seda. Õhtu jooksul joob mõni mees ära 3-5 pudelit eelmainitud magusat vedelikku, mina aga otsustan Malt linnasejoogi kasuks, mis sarnaneb meie kaljale ja pole nii imalalt magus. Koju lastakse meid alles pimedas, mille varjus üritamegi külarahvale märkamatuks jäädes autoni hiilida. Kui nad peaksid doktorit märkama, jääksime taas mitme kohustusliku viisakusvestluse võrra toppama. Siin lihtsalt peab kõiki tervitama ja on ebaviisakas jätta küsimata ka kõigi lähedaste, sõprade ja koduste käekäigu kohta.
Imetlen doktor Thomasit, kes oma puudest hoolimata, võtab osa haiglatööst, kohalikest üritustest ja on külarahva seas väga austatud mees. Kongos ei ole kaldtreppe ega siledaid teid. Igasse majja pääsemiseks tuleb ületada vahest isegi põlve kõrgune barjäär. Tema proteesid on vanad ja ebapraktilised, aga sellegipoolest on ta iga päev toimetamas, käib Bolgatangas, küla üritustel ja haiglas tööl. Täna, täpselt 20 aastat tagasi jõulupäeval kaotas Thomas avariis oma mõlemad jalad. Auto sõitis talle haigla ees otsa kui ta töölt koju kiirustas.
„See on päev, mida ma pühitsen iga aasta“, tõdeb Thomas ja tõstab Coca-Cola pudeli õhku.
„Miks sa pühitsed sellist päeva?“ uurin imestunult.
„Sest see päev muutis mu elu. Ma poleks praegu inimene, kes ma olen, kui õnnetust poleks juhtunud. Raske uskuda, aga see andis mulle hingerahu ja oskuse elu rahulikumalt võtta. Olen mina ise ja võin teha mida tahan.“
Thomasi positiivne mõtlemine on imetlusväärne. Soovin talle päeva lõpuks kauneid pühi, kodustele, tugevat tervist ja rahulikku jõuluööd. Olen veetnud Kongo külas oma elu huvitavamad ja erilisemad jõulud. 

Baobab-ahvileivapuu on minu kohalik kuusepuu

Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo