VIISAST ehk VIISAkusest ja VISAdusest

Tööjutt, ent pigem kellegi teise töö jutt...

Ghana immigratsiooniameti väikeses kabinetis on ametipostil neli triigitud töövormi ja viksitud kingadega tõsist teenistujat. Pärast viisakat vastuvõttu, selgitamist, et vajan kaheks kuuks viisa pikendust, ja üle antud dokumente, vaatab üks turske kehaehitusega ametnik mulle sügavalt otsa ja kougib minust oma silmadega vastust küsimusele "Mida te siin õigupoolest teete?" Seletan pikalt ja laialt, viitan ka haridusametist saadud kinnitusdokumendile (mille pärast sai kohalikku haridusametit külastatud koguni viis korda!), kus on mustvalgelt minu siinsed ülesanded ja viisapikenduse taotlemise põhjendus kirjas. Oled teadlik, et sõna "vabatahtlik" siin kasutada pole soovitatav, seega sõna "volunteer" ei maini, see tekitaks vaid palju lisaküsimusi. Niisiis olen Ghanas eelkõige eesmärgiga toetada haridusametit (õpetajate koolitused, õpilaste kirjaoskuse parendamine) ja arendada koolipartnerlust Eesti ja Ghana koolide vahel. Arusaadav. Ametnik kaob mu passi, muude paberite, dokumendifotode ja 100 Ghana cediga veerandtunniks teise ruumi....sõnagi lausumata. Ootan. Sellega olen juba siin mõnevõrra harjunud. Kasutan võimalust skäneerida olukorda.

Järgneb viisataotlusvormi täitmine. Süübin asjalikult, täidan lahtreid vajaliku infoga ning avastan end seejärel keset kontrasti: minust meeter eemal teise laua peal üürgab (liialdamata!) televiisor, mis väntab Nigeeria seebiooperit; üks ametnik vaatab seda, teine ametnik mängib telefonis miskit pommitusmängu, kolmas seisab mu kõrval ja jälgib iga mu kirjutatud tähte, neljas räägib lõbusas meeleolus oma  telefoniga. Aga ometi on õhkkond seletamatul kombel ametlik. Oma kohalt tõuseb ainuke naisametnik ja pöördub minu poole: "Sa oled vasakukäeline, mina ka. Me oleme erilised inimesed." Ja lahkub sama ootamatult kui tuligi. Jätkan. Jõuan küsimuseni oma abikaasa ameti kohta, samal ajal, kui seebikas jõutakse häälekate intiimhetkedeni...

Dokument täidetud, üks seebikaosa tuhandest lõppenud. Ootan. Tuleb tänavamüüja, hiiglaslik kauss banaanide ja maapähklikotikestega pealael, lapseke rätikuga seljal. Ametnikud ostavad süüa, käib meeleolukas kauplemine. Ootan, poolteist tundi on minu siiatulekust möödunud. Kaks ametnikku lasevad heal maitsta, samal ajal telefonist valjult muusikat kuulates. Tuleb sõjaväemundris ja tanksaabastes ametnik ja teatab, et minu dokumente menetletakse. Tänan teavitamast. Minus kerib juba õhkõrn lootus, et ehk saab täna viisa korda, muidu nad ju ei laseks mul oodata.

Ootan viisakalt edasi. Kaks tundi oodanud. Leian oma kotist märkmiku ja panen kirja mõned luuleread, ümbrus on lihtsalt väga inspireeriv... Ruumi siseneb esmapilgul väga tagasihoidlik, pika punupatsi, hele-heledanahaline, lühikest kasvu noor naisterahavas kohaliku saatjaga. Teen viisakalt juttu (ikkagi esimene mitte-eestlasesst valge inimene, keda siin mustal mandril siiani näiud olen). Opa! Tegu pole teps mitte tagasihoidliku valgenahalisega, vaid üpris käreda iseloomuga ameeriklannaga, kes valjul häälel üle kontoriruumi ametnikele seletusi jagama hakkab, tõreleb, ja temega tõreletakse vastu. Kui ütlen, et olen Eestist, Euroopa põhjaosast, nähvab ta vastuseks, et Ameerikas on väga arenenud haridussüsteem, sealhulgas geograafiatunnid, seega teab ta TÄPSELT, kus Eesti asub. Olgu nii. Vaga vesi, sügav põhi. Ameeriklanna ghanalasest saatja aga laskub minuga ajaloolistesse nõukogudeajateemadesse, haritud mees!

Kolm tundi on viisakat visadust ootamisega väljendatud. Imede ime! Ma näen oma passi ühe ametniku käes! On see palavusest tekkinud meelepett või siiski ootamist tasustav reaalsus? Keegi hakkab miskit kviitungit kirjutama. Rõõm kisub minus hoogu üles, viisatasu eest kviitung kohe olemas. Ära hõiska enne õhtut! Ulatatakse kviitung, milles on kirjas, et järgmine päev tagasi tuleks. Tänan viisakalt kõiki ja valmistun lahkuma. Siis aga hõigatakse järgi, et homme ikka pole hea päev, andku ma kviitung tagasi, kirjutavad uue ja tulgu ma reedel....

Käisin reedel. Kohe vara hommikul. Detailidesse enam ei lasku. Ühesõnaga, pean järgmisel nädalal uuesti minema, sest lõppkokkuvõttes, pärast tunnikest ootamist selgus, et ikkagi pole seda kõige tähtsamad allkirjaõiguslast, kes mu viisa kinnitaks... Õnneks olen veel järgmisel nädalal Aafrikas legaalselt, viisa veel kehtib. 

Linnaskäik pole igapäevane, seega tuleb olukorda ära kasutada. Sai külastatud turgusid ja Euroopa mõistes poodi. Samuti otseselt tööga seotult kontoritarvete poekesi/kioskeid läbi hekseldatud, kilekaantest ei tea nad midagi, samuti joonistuspaberist mitte.  Postkontorist isegi mõned postkaardid leitud ja kodumaale saadetud. Lõpp hea, kõik hea.

Mõned hetkejäädvustused turulkäigust.

Ju siis ei olnud täna lihapäev....Eemal laua peal magab sügavalt raskest päevast väsinud müüjanna.

Turul kohtuvad kaks sõpra.

"Oli tore näha,teeme kalli ka."