Koolide toiduprojektid täies hoos

-
Tervitus, lugupeetud eesti lugejad!

Nagu olete vast märganud, on siia blogisse ka Triin kirjutama hakanud. Triin ja Diana, kellega kohtun igapäevaselt peamiselt vaid söögilauas, kuna meil on hoopis erinevad lähetusülesanded, saabusid siia veidi rohkem kui nädal tagasi.

Mägede kaupa kogustes oleks vast Teile siia kirja panna! Alates uudsetest pisiasjadest (nt kuidas gekod kätekõverdusi teevad sind ainiti vaadates, kuidas küünlavalgel käsitsi voodilinu pesta) kuni rohkem üllatavate kogemusteni (nt kogukonnas kahe tähtsal positsioonil oleva mehe tuline "arvamustevahetus", külaskäik külavanema juurde, kel on 19 naist ja 115 last! (Lugesid õigesti- üheksateist naist ja sada viisteist last) või  kohtumine preestriga, kes võtab vaid palja ülakehaga külalisi vastu). Vastavalt  lepingule peavad aga minu postitused siin kajastama tööülesannete täitmist, seega muust elust-olust kuskil mujal, kunagi teine kord, 

Tuleb ausalt üles tunnistada, et antud blogil on konkurent sõpruskoolide toidublogi näol. Õigemini küll ilmselgelt  ja ülekaalukalt võidukas rivaal, kuna enamus minu praegusest ajast ööpäevas on pühendatud toiduprojektidele. Praeguseks on registreeritud 20 kooli, kes toiduprojektist osa võtavad, lisaks kaks kooli veel mõtlevad. Olete kõik oodatud külastama: foodforthoughtmondo.wordpress.com
 (Lisaks avalehele seal, kus on toiduprojektide kajastused, leiate "Ghana" alt registreerunud koolide tutvustused, pildid).

Huvitavat, ent siiski ajakulukat nikerdamist nende toidublogi postitustega jagub. On ülimalt  tore, et üle 90% Mondo sõpruskoolidest on otsustanud lõpuks toiduprojektist osa võtta ja teeb seda vägagi erinevate ideede ja meetoditega, projekti tulemuste koondamine materjaliks pildiks-kirjaks-videoks ja protsessi kirjeldus jääb aga valdavalt minu kanda.

IT pole just minu tugevaim külg, kuid tunnen, et selles vallas olen küll siiani märkimisväärseid edusamme teinud.  Olen otsinud internetiavarustest kokku vabalt saadavat aafrika muusikat filmidele ja videoklippidele taustaks, selgitanud enda jaoks blogspoti ja wordpressi blogivõimalusi, olnud loov tahvelarvutist failide kättesaamisel (kuna minu läpakaga ta suhelda ei taha...), pidanud kirjavahetust eesti koolidega, õppinud kasutama erinevaid fimitegemise programme ja kompunninud videosid ja filme kokku - ja seda kõike flegmaatilise härra Inter Netiga. Täiesti mõistetav, kui kergitate siinkohal kulme ja slme ette tekivad küsimärgid hüüumärkide seltsis. Kuidas see võimalik on? Sõjaväes õpetatakse, et pole olemas võimatuid olukordi, on vaid võimatud inimesed. Seega. võti on kannatlikkus ja järjepidevus. Oota, oota, ja küll see pikaldase toimega ühendus lõpuks saabub (ja kui ei saabu - proovi uuesti! Ja nii kordi, kordi, kordi! Ja täiesti võimalik, et lõpuks mõtleb edukalt miskit välja). Üks näide, kuidas hr Inter Net on mind õpetanud lisaks ära-anna-alla-iseloomu kasvatamisele ka oma aega planeerima: kümneminutilist videoklippi laadisin Youtube'i üles üle 7 tunni, seega panin äratuse kella viieks hommikul ja lõpetasin toidublogipostituse...:). Naudin täiega iga hetke siin, küll ma kodus, Eestis jõuan ülejäänud elu jooksul järgi magada. 

Olgu veel mainitud, et korraga saab üks internetilehekülg lahti olla... kui on vaja ühelt lehelt midagi tesele kopeerida, tuleb leidlik olla...:)

Praeguseks olen kokku meisterdanud 7 erinevat filmi/filmikest toiduprojektidest.

Järgevalt mõned värvilisemad killud ilmestavate pildidega minu viimase aja tegemistest:

  • Peaaegu alati leian mõnda kooli jõudes vähemalt ühe puu all virnade viisi vihikuid parandava õpetaja.
Sekoti algkooli õpetaja on just tänaste koduste tööde parandamise lõpetanud.

  • Koolimööblit kõigile ei jagu...

Sekoti lasteaialapsed tunnis.
  • Zua algkooli lapsed kirjutasid ülevaateid oma piirkonna rahvustoidust, joonistasid  pilte ning esitasid pika ja võimsa etenduse jahi-, sõja- ja lõikuspeotantsudega.
Zua jahi- ja sõjamehed


  • Lapsed on siin üldjuhul väga rõõmsad, eriti algkoolides!

Asonge kooli rõõmsad 5. klassi õpilased
  • Andsin Daborini algkooli 6. klassile toiduprojekti raames kunstitunni. Kinkisin neile 11 komplekti vesivärve, 30 pintslit ja pabereid. Kuna kõigile värve ei jagunud isegi kolme peale, siis ca kümme last kirjutasid lugusid oma koolilõunast ja lemmiktoidust.

Osa toiduteemalisest pildinäitusest näitusekülastajatega.
  • Logre algkool tegi toiduprojekti raames ettevalmistust rahvustoiduks "Tuo saafi"- selleks käisid lapsed maisipõllul, lõikasid maisi, viisid maisi veskisse, said jahu ja valmistasid sellest toidu. Pärast projekti kallal toimetamist aga kogunes kogu II kooliaste minu ümber ringi ja alustasid tänutäheks paarikaupa tantsimisega, poisid laulsid ja ringisseisjad kõik plaksutasid rütmi. Oli imeline elamus!
    • Logre algkooli üllatusesitus



  • Dasabligo Junior High School'i õpilased  toiduprojekti raames põllul  sorgot ja hirssi lõikamas.
    Dasabligo JHS õpilased sorgot lõikamas.
    Dasabligo JHS õpilased hirssi lõikamas


  • Dasabligo Junior High School'i õpilased tahvelarvutisse toiduprojekti tekstilist osa kordamööda trükkimas. Algul ühe näpuga, siis juba kahega....ja nii oligi tunni ajaga pool lehekülge teksti trükitud:)



Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more