Õpetajad streigivad!

-
Kui Liina Daborini kooli jõudmiseks oma killadi-kolladi heliseval kaherattalisel kaaslasel mäkke tõusma hakkas, kangelt kogu oma jõuga pedaale surudes, hambad risti, silmad vidukil, mõtteis "Ma ei tule maha, mul ei ole palav, mägi ei ole üldse nii kõrge, ma olen tugev eesti naine",  siis just sel kõige kõigemal sekundil hüppasid poolkuivanud maisitaimede vahelt välja algkooliealised poisid ja jooksid mulle järgi..... ja lükkasid mu ratast neljakesi üles mäkke! Aafrikas on ikka nii, et kui sul on raske otsustada, mida teha, siis õige otsus on, et OOTA, küll kõik laabub. Ja nii on! Olin ütlemata tänulik poistele ega hakanudki kurjustama, et miks nad küll koolis pole sel varajasel hommikutunnil.

Ja mõni minut hiljem selgus, miks need poisid täna maisipõllul mängimist koolile eelistavad....täna lihtsalt kooli pole! Kuigi on neljapäev. Paljud kooli  juures aega sisustavad lapsed, kes vähegi inglise keelt oskasid, rääkisid, et õpetajad lihtsalt tulid hommikul kooli ja siis läksid ära. Direktor samuti. Kuigi olin härra direktoriga just tänaseks laste lugemistestimised kokku leppinud.... . Eemal väljakul mängis hindust pühaisa suuremate lastega jalgpalli. Temalt saingi teada, et õpetajad streigivad täna, kuna riigivalitsus on keeranud õpetajate pensionirahade kraani kinni. Piiludes klassidesse ja siiski otsides vajalikke lapsi, kelle lugemisoskust täna hinnata, nägin, et nii mõnedki lapsed istuvad ja õpivad, vanemad õpetavad nooremaid, mängivad keksu ja tantsumänge, koristavad klassi. Mõni  vajalik laps siiski õnnestus ümberkaudsetelt põldudelt lugema meelitada (kogu ülejäänud 60 last kogunesid ka seda imeüritust kaema). Kaua streik kestab,  ei teata.

Siit tahvlilt täna muud koolitarkust  peale kuupäeva ei püüa - õpetajad streigivad.


Aga üldisemalt. Minu viimase aja tegemised võib  lähtuvalt seatud tööülesannetest kokkuvõtvalt koondada valdkondade kaupa järgmiselt:
  • sõpruskoolide toiduprojekt - projekti ettevalmistus, projekt ise (andmete kogumine blogi jaoks: tekstiline materjal, pildid, videod), andmete töötlemine (filmikeste, slaidiesitluste monteerimine, tekstilise osa koondamine), postitused toidublogisse.
Järjekordne toiduprojekt seljataga, ees igal rattapöördel nauditav ja +38 Celsiusega väntus koju.
  • toetuslaste lugemisoskuse testimine ja lugemistunnid - lastega on ülivahva koos toimetada! Kohanen nende harjumustega ja poetan kavalalt oma reegleid (Väiksematele meeldib "Aaretekasti võtme" idee, st sinu suus ja peas on mustmiljon hinnalist "aaret"/mõtet, mida vaid õigel ajal tohib ja õigele inimesele tuleb avaldada, seega teatud hetkedel lugemise ajal keerame kujuteldava võtmega suu kinni ja paneme võtme tasku! Pärast jälle hea võtta, avada ja rääkida välja hõbedat ja kuldsemat).  Lastes on tugevalt juurdunud kõige kooris kordamise meetod - õpetaja loeb lause, lapsed kordavad valju häälega kooris, seega tegelikult nad ei loe tekste, vaid treenivad mälu ja nii ei teki ka kirjapildi ja häälduse seost, sest silm samal ajal teksti ei jälgi üldjuhul. Seega, minu jaoks siit väljakutset leidub, kuidas iga lapsega sammuke-kaks progressi astuda.
Õuesõppe lugemistund, seekord ühines meiega ka pildil taamal seisev eesel. Lihtsalt tuli meie juurde ja lasi oma kõrvulukustavad häälepaelad valla.

  • õpetajakoolituste ettevalmistamine. Olen kohtunud haridusameti koolitusjuhiga (training officer) ja arutanud õpetajakoolituste organisatoorset poolt. Plaan on siis koolitada kõigi Nabdami piirkonna algkoolide õpetajaid (mitte ainult Mondo sõpruskoolidest, kellega toiduprojekti läbi juba tuttav olen). Selleks, et kõikide koolide nimekirja saada, tuli läbi käia vägagi aafrikalik kadalipp, aega võttis selle ühe lehekülje koostamine kogu haridusametil mitu nädalat! Plaan teha koolitused erinevates piirkondades, et kindlustada vahetum suhtlemine osalistega, efektiivsem koolitus ning võimalikult suur osalejate arv. Põhiliselt plaan õpetajatele tutvustada neid loov- ja aktiivõppe meetodeid, mida ise oma töös tulemuslikult kasutanud olen. aga ka mõned taaskasutuse ideed. Olen koostanud vastava meetoditekogumiku, mida igale osalejale kaasa anda. Kuna koolitust planeerin eeskätt praktilisena (enamus meetodeid reaalselt õpetajatega läbi mängides), on kavas ka koolitusjärgne monitooring, et motiveerida õpetajaid antud meetodeid ka reaalselt õpetusprotsessis kasutama. Tuleb teha kokkulepped koolidega ruumide osas, ajad paika panna, infolehed õpetajatele jagada, joogid-snäkid osta, tunnistused kujundada, vajalikud vahendid hankida jne. Toimetamist sellega veel on... kuni kadunud projektorijuhtme otsinguteni...
Ja viisa sain lõpuks kätte. Kolm on kohtu seadus. Tegelikult enne kolmandat linnaminekut helistasin ette ja küsisin kinnitust, et mis sest, et on aeg kokku lepitud, kas mu pass on ikka nüüd valmis.... Enne passi üleandmist muutusid muidu ametlikud ametnikud familiaarseks (sest ju teadsid, et ma enam ei tule tagasi). Üks ütles, et tahaks mulle poja kinkida ("Mu passist täiesti piisaks su käest..."), teine naiseks võtta ja kolmas tunnistas, et tahaks lihtsalt valge naisega kohtama minna, et tal selline kogemus elus puudub. Nihverdasin kuidagi sõrmusega vibutades ära... Lõpp hea, kõik hea, viisa kuni jaanuari algusepäevadeni olemas.

Mina rõõmustan siin viisa üle. Mõnel lapsel pole aga isegi kodu. Üks naine viie väikse lapsega näiteks elab ühes koolimajas, ühes klassiruumis. Olen näinud, kuidas ta õhtul kooli ette tuleaseme teeb, lastele miskit seal söögiks keedab ning hommikul oma kompsud ja lapsed kokku korjab, et koolilapsed saaksid õppida. Pereisa olla surnud ja maja kokku varisenud.
Sellel leidlikul tüdrukutirtsul on mängukannideks kivid, liiv ja kaks plasttaldrikut, koduks öösiti ühe koolimaja klassiruum, päeval saab iseseisvalt üksinda hakkama. Olemuselt oli ta rõõmus, kuigi oma nime öelda ei osanud.
Vihmaperiood tundub läbi olevat, nüüd Harmattani tuulte, suure kuivuse ja hommikukülma  aeg tulemas.

Tervitades kõiki lugejaid
Liina

P.S. Heal lapsel aga ikka mitu nime, seega, siin kutsutakse mind kas:
  • solimiiiiiii (kohalikus keeles valge inimene, eelkõige väiksed lapsed siirast rõõmust);
  • Linda (Sest Liina on liiga raske)
  • Lydia (sest Liina on liiga raske)
  • Lina (sest pikka või ülipikka täishäälikut naljalt ei esine);
  • Poka (kohalikus keeles naine)
  • Mädaaam (Madam - koolilapsed, samuti ametiasutustes pöördutakse nii)
  • Liiiiiiina! (täna kuulsin kohaliku lapse suust, kes kaugelt hüüdis üle turuväljaku ema seljataga motikal istudes, niiiiiiiiii tore).




Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more