Olen teel... ehk etapp nr.1 Tallinn- Kongo

-

29. september- 3.okoober 2014.

Neid ridu kirja pannes istun ma tegelikult juba oma uue kodu laias voodis,  kitsed määgivad akna taga ja õhutustiivik laes teeb laiskasid ringe...

Aga alustagem algusest. Ühe kena maikuu pühapäeva hommikul Facebooki uudiseid sirvides jäi silma  põnev töökuulutus, mis rippus MTÜ Mondo kodulehel- otsiti kahte vabatahtlikku tooearenduskogemusega disainerit sügis-talviseks perioodiks Aafrika erinevatesse riikidesse- Ugandasse/ Keeniase ning Ghanasse. Ma lugesin kuulutust igaks juhuks mitu korda, sest vabatahtlikke disainereid ei otsita iga päevJ. Paar päeva hiljem olin ma Mondo kontoris vestlusel ja sellest mõned nädalad edasi läbisin juba ettevalmistavaid koolitusi Ghana kohta. Suur tänu Mondo töötajatele ja endistele vabatahtlikele asjalike, põnevate ja reaalset elu kajastavate vestluste eest.
Üsna eredalt meenub mulle psühholoogiliselt koolituselt teel olemise teema- kas valida punkist A punkti B tõttamine või nautida teelolekut!? Ma tunnen, et olen teel juba pikemat aega- septembri alguses Kongosse jõudnud õpetaja Liina võttis minust osa juba endaga kaasaJ! Ootasin alati suure huviga tema postitusi blogisse ja värsket infot näoraamatusse. 29. septembril koos projektijuht Dianaga Tallinna lennujaamas mäesuurusi kotte kaalule vedades sai alguse ka meie füüsiline rännak. Väike peatus Istanbulis vana sõpra külastades ja Ghana pealinnas Accras linnaga tutvust tehes oli elevus juba asendunud kindla veendumusega, et ees ootab põnev ja piire avardav retk. 16 tunnine bussisõit pikliku Ghana lõunast põhja oli piisav aeg selleks, et harjutada kulgemistJ!

Külastasime Accras ka Joanna õmblusateljeed. Tema hea kvaliteediga seljakottidest saavad ehk innustust Kongo küla naised, et valmistada oma lastele koolikotid.

Eilne päev kulus sisse kolimiseks. Tegime vajalikud asjatoimetused lähimas linnas Bolgatangas ja  jalutuskäigu kohaliku elu-oluga tutvumiseks. Pakkisin lahti oma majasuuruse seljakoti, riputasin üles moskiitovõrgu ja oligi aeg õhtusöögi nautimiseks, mis toimus küünlavalguses. Sest elekter käib siinkandis ikka ära. Ja tuleb lühema või pikema pausi järel jälle tagasi kaJ.
Öösel müristas, välgutas ja sadas. Kuigi vihmaperiood peaks juba olema lõppenud, saab kohalik kuiv pinnas sel aastal õnneks pikemat kosutust.
Miks ma siin üldse olen? Mondo laiem eesmärk ja minu projekt vabatahtlikuna hõlmab lesknaiste ettevõtlust- selle toetamist ja arendamist. Plaanis on luua kohalikest kaunitest korvidest terviklik punutud toodete kollektsioon ning lisada hoogu juurde ka sheavõi tootmisele ning selle kasutusele erinevates kosmeetikatoodetes. Pikemas perspektiivis saab ka eestlane kohalike toodangut ostes ja õiglast hinda makstes toetada Kongo küla elanikke.
Täna oli minu esimene tööpäev Kongo külas. Kohtusime kohalike naisgruppide eestvedajatega, tutvusime üksteise ja külaeluga. Iga kolmas päev on turupäev,  mis andis väga hea ülevaate  sellest, millise (käsi)tööga külas igapäevaselt tegeletakse. 

Smocki ehk kohaliku pluusi valmistamise ateljee
Kella kolmene kokkusaamine Kongo küla edendamise organisatsiooni esimehe Victori ja ettevõtlike küla naistega sai toimuma kohaliku kombe kohaselt küll mõned tunnid kokkulepitust hiljemJ, aga ületas kõik ootused. Meid võeti vastu säravate silmade, palve ja soojade sõnadega. Lisati ka väikesed õpetussõnad, kuidas kohalike käitumist tõlgendada ja samas olla ise arusaadav ning aksepteeritud.

Õhtune tervituskoosolek
Läbi sooja õhtu mootorrattaga (esialgu küll tagaistmel) koju tuhisedes olin väga tänulik. Endale ja külale ning inimestele siin ja koduses Eestis. Tundub, et ma jõudsin täna kohale!
Edu ja särvaid silmi!

Triin

Comments

  1. Marika6 October 2014 at 19:59

    Tore, et oled end sisse seadnud!
    Edu Sulle ja Kongo küla naistele.
    Ootan uusi huvitavaid postitusi :-)

    Marika

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

-
Image
Coming to Ghana has been on my mind for a long time. Interesting culture and beautiful traditions, scenic nature, friendly people and tasty local cuisine were some of the things that would pop up on Google every time I was researching the country. When an Estonian NGO called Mondo provided me with an opportunity to come to Ghana as a climate change advisor volunteer for Kongo Community Development Association (KOCDA) under the European Solidarity Corps program, I was so incredibly excited and began reading about the country even more. I wanted to be prepared for every possible situation so that I would know what to say and how to react and would not offend anyone or get overwhelmed after seeing something that may not be so common in my home country. Mondo had also arranged trainings about the country and it's culture and advised of the things that should and should not be done in the country, so I felt absolutely prepared for this exciting adventure. However even after preparing so...
Read more

Finding my way in a new country

-
Image
During my first meeting with the board of my host organization, CoDA, someone asked about my experiences so far and whether my expectations were being met. From previous experiences, I have learned that it is best to approach projects like this with minimal expectations. Despite this, I can only say that the first month has exceeded my imagination. Everyone has been incredibly welcoming, making me feel at home in a new country almost immediately. The first month was all about adaptation and observation for me. I had to adjust to a new culture, new foods, and lots of new people. We also delved into the local culture and history, emphasizing the importance of introductions. Consequently, we spent the first two weeks traveling around Kongo and its surrounding areas, meeting key figures in the community.  Engaging in conversations with everyone I meet is something my Dutch self is not used to. At first, I struggled with the language, not only Nabt but also English. However, like everyt...
Read more

Until we meet again, Kongo

-
Image
I cannot believe I am saying this, but my time in Kongo village and Ghana in general is almost over. When I first came here, I thought 3 months and a half was plenty of time, but I could not have been more wrong. These months have passed by so quickly that it feels like I came here a week ago. I guess this just proves how amazing my life has been here, because time flies by so quickly when you are engaged in activities that are interesting and fun for you. And as much as I miss my country and my loved ones, I would love to stay in the village longer. I want to start my final blog by saying a huge thanks to a Kongo based NGO CoDA, that has been hosting me all this time. Their dedication to make me feel great in this village was incredible. Since the day I arrived in the village they treated me like a family member and helped me in every step of the way. Taking me around for sightseeing, teaching me the local language, cooking me delicious vegetarian meals, greeting me with a smile eve...
Read more