Mondo's volunteers in Ghana

Üks ja praegu peamine minu siinsetest lähetusülsannetest on MTÜ Mondo kaudu seotud sõpruskoolide vahelise toiduprojekti vedamine. Erinevate maade sõpruskoolid (Jeemen, Afganistan, Eesti, Ghana, Keenia, Kambodša) koondavad oma toiduprojektide plaanid ja tulemused ühisesse toidublogisse, mis on nähtav aadressilt: foodforthoughtmondo.wordpress.com Üle kahekümne kooli on ca juba kaks  (mõni üks, mõni kolm) korda  minu poolt külastatud ning enamus koole on oma kolleegkonna ning õpilastega teemasid arutanud ja jõudnud otsusele, mida just nende kool toiduprojektiks ette võtab. Väga ägedaid ideid on! Nagu ka igal pool, nii Eestis kui ka siin, Ghanas, on koolid väga erinevad, samuti koolide eesotsas olevad inimesed. On neid, kel silmad tegutsemisinnust põlevad; on neid, kes on hädas isegi registreerimislehe täitmisega. Asjadest arusaamine ja üldse asjaajamine on väga teistmoodi - minu jaoks uus, põnev, õpetlik igal sammul. Arvestada tuleb siinset "aafrika aega", st vaatamata selle...

Õhtusöögiaeg. Kongo külas tööl käiv, kuid teises piirkonnas Togo riigipiiri lähedal elav keskealine meesterahvas sööb teistega külalistemaja söögisaalis õhtust. Kui tavapärane  ja traditsiooniline õhtusöök on maisijahupuder okrasupiga (kutsuvad seda TZ-iks), mida süüakse kätega, siis täna on kana (liha pigem meenutab meie kanaliha kui et samastub , on tume, tihke) ja riis. Kõlab krooksatus. Teine. Keegi ei pööra pilkugi, järavad ahnelt kätega kana edasi. Kondid viskab mees põrandale. Samuti kilekoti, mis veest tühjaks imetud. Aga vahepeal peseb käsi. Järgneb hammaste puhastus. Hambatikutaolise pulgakesega, millelt tükke ära hammustatakse ja välja sülitatakse. Otse oma tooli kõrvale maha. Härra lõpetab söömaaja detsibellides mõõdetava röhitsusega.  Soovib viisakalt head õhtut ja lahkub. Lõpetan minagi, asetades noa ja kahvli kasvatuse kohaselt kella viie peale. Kõht on täis, maitsev oli, ka vaim toidetud. Vaatan, tajun ja kogen uut, iga päev. Alateadlikult ehk ka võrdlen...

"Education is the most powerful weapon which you can use to change the world". Nii on öelnud Lõuna-Aafrika endine president Nelson Mandela. Kirjutasin selle tsitaadi enda märkmiku tagakaanele bussis Ghana pealinnast Accrast Kongo külla sõites. Ja nüüd olen küpsetanud seda endas. Ma olen siin, Kongo külas, et anda oma panus kohalikku haridusse. Seega, ma tahan maailma muuta? Milliseks? Paremaks? Mille alusel seda "paremat" klassifitseerida? "Parem" on äärmiselt suhteline märksõna, andes sama palju tõlgendusi ja määratlusi kui  palju on tõlgendajaid ja määrajaid. Kui aga näen inimeste silmades rõõmu, kasvõi hetkeks, ja tunnetan selles enda osalust, on maailm minu jaoks veel parem paik kui enne. Kool algas Kongo külas tugeva vihmasajuga. Täpselt kell 8.00 hommikul algas lausvihm ja kestis mitu tundi järjest. Teed olid muda tõttu valdavalt läbimatud. Vihm tõi endaga kaasa külma. Aga lapsed läksid kooli.  Kui ma Kongo algkooli juurde jõudsin, oli kooli...

Maailmas pole paremat ametit kui õpetaja oma! Vaidlete vastu? Andke tuld! Rõõmuga argumenteerin ja kaitsen oma seisukohta! Lastega töö on küll raske ja väsitav, aga neilt saadud energia võimas ja emotsioon ülev. Need on vähemalt minu esimesed muljed tööst Aafrika, Kongo küla lastega. Pärast järjekordset lugemisoskuse testimist pisikese preiliga, kes koju ei tahtnud minna. Kui täna kiriku juurde läksin, kallas vihma nagu oavarrest. Ja üldiselt, kui vihma sajab, midagi ei toimu, tundub, et kõik on oma urgudes peidus. Nii said kõik lapsed kõhutäie naerda, kui ma läbi paduvihma suure vihmakeebiga nendeni jõudsin. Seelik tilkus, varbad lirtsusid, aga nägu naeratas! Mind ootasid ju särasilmad! Eestist kokku ostetud ja kaasa toodud raamatutest on juba kasu. Hea, et ka tähekaardid said kotti! Siin laiendame sõnavara ja lugemisoskust segipaisatud tähtedega - lastel tuli moodustada tähtedest T-E-A-C-H-E-R võimalikult palju sõnu. Tähekaartidega mängisime erinevaid õppemänge. Me...

Kohalik möödakäija :   La-a yela?   (Kuidas läheb?) Liina :   La-a soma!   (Hästi!) Kohalik möödakäija:   La-eng biella!   (Kõike head!) Liina:   Naa-baa.   (vastusena) Kohalikud lapsed (kaugelt hüüdes):   Solimee! Solimee! Solimee!   (hääldub: solimii! - Valge inimene!) Liina:   La-a yela?   (Kuidas läheb?) Kohalikud täiskasvanud:   La-a soma. Zaan!   (Hästi. Tere tulemast!) Liina:   Mpoya zuh zuh!   (Tänan väga!) Antud pidevat dialoogi  erinevate Kongo laste ja  teiste kongolastega saadab mõlemapoolne naeratus, rõõm, sügav silmavaade ning hoogne lehvitamine. Vast ei möödu ükski inimene tervituseta, kellega läheb jutt pikemaks (kes valdab mingilgi määral inglise keelt), kellega lühemalt. Nii võib mõnesaja meetri läbimine kulgeda meeldivalt pikaks sotsiaalseks teraapiaks. Aega siin tundub kõigil olevat... Reedel käisin lähimas linnas Bolgas toimetamas ja muuhulgas osts...

Pärast mõnetunnist sõitu Tallinnast Istanbuli ning luksuslikku ööd jäin restoranis silmama üht hommikusöögiteenindajat. Tõin paralleele endaga ja meenutasn Olümpia aegu. Ükskõik, mitu pidu tööle eelneva öö jooksul olnud oli, olin ma kindlasti lõbusamas tujus, kui see neiu praegu, kes lihtsalt sõnagii lausumata kaks kannu käes mööda restorani vooris. Kui ta mulle kohvi valas, ütlesin: "Naerata ometi, rõõmsamalt!" Siis aga juhtus see, mida ma poleks selles situatsioonis ealeski ette kujutanud. Nimelt, tüdruk ei saanud aru, mida ma talle ütlesin ja kutsus kohale kõikvõimalikud meeskolleegid ja ülemuse, kes küsis minult range, ent viisaka häälega, et mida ma soovin....Rääkisin siis naeratamise loo ära. Ja terve restorani tähelepanu oli voila! minu päralt, sest türgi mees juba oskab häälekalt naerda, mitmekesi lausa mürnial. Olin ammu enne mõttes piinlikkusest restoranist väljas kui mu jalad sinna jõudsid... Igav liiv ja tühi väli - või siiski mitte? Vaatasin lennukiaknast mitu ...

Waka Waka! The pressure's on You feel it But you got it all Believe it When you fall, get up, oh oh If you fall get up, eh eh TsaMINA MINA zangalewa 'Cause this is Africa TsaMINA MINA, eh eh Waka waka, eh eh Tsamina mina zangalewa This time for Africa. Mäletad Sa seda Shakira laulu? Laulsid ehk isegi mõttes kaasa neid sõnu lugedes? MINA küll. See oli mõned aastad tagasi minu kalli õetütre lemmiklugu. Uskumatu, kuidas tollal kolmeaastane Lisandra teleka ees kekutades Shakirat matkis. Nüüd "kekutan" MINA siin ekraani ees. Kavatsen seda teha järgnevad kuud vähemalt korra nädalas. "Kekutada" siin oma kogemusega, mis on ahmitud vahetult Aafrikas, Ghanas, Kongo külas. Täna on esimene esimene september viimase 24 aasta jooksul, kus ma ei saa osa aktusest ja koolialgusest. Ülekantud tähenduses aga ju siiski saan - juba mõne tunni pärast väljub lennuk uue kogemuse, elukooli suunas. Euroopast Aasiasse ja Aasiast Aafrikasse. Ettevalmistused vast on suures osas ...