Õpetajad Kongo külas
Sel nädalal käisin koolides kooskõlastamas toetustsaavate
ja abivajajate laste nimekirju. Koolid asuvad üksteisest küllaltki kaugel.
Esimestel päevadel koristati kõikjal. Algkoolis
olid suuremad juhendamas väiksemaid. Tehti tolmust ja prahist puhtaks nii
klassiruumid kui kooliõu. Uksetagused pühiti kitsekakast puhtaks. Põhikooli
poistele oli kätte antud matšeetad, millega nad kooli ümber võsa raiusid. Päris
hirmuäratav vaatepilt - eks ikka mõni vehkis nalja pärast ka. Õpetajad
koristasid ka, mõnes koolis lihtsalt istusid laua ümber – mine tea, äkki
arutasid aastaplaani. Kuulsin segagi, et vanemad tahavad oma lapsi panna just
katoliku kooli, kuigi teised koolid on kodule lähemal. Just nagu Eestiski – hea mainega kool on
populaarne. Nii tuligi Presentation JHS direktoril teha lihtsad katsed
sisseastujatele, sest kõiki vastu võtta ei saa. Klassi suurused on erinevad. Algklassiõpetaja
Grace ütles, et tema klassis oli eelmine aasta 60, sel aastal on 38 õpilast. Mõnes
klassis on 40 ja väiksemas koolis ka 20 ringis.
Kindlasti tahate teada mis õpetaja ka palka saab?
Küsisingi järele. Vastuseks sain, et keskmine õpetaja kuutasu on 800 GH cedi
(vahekord euroga keskmiselt 2,5). Tööpäev algab 7.30. Kella 11 ja 12 vahel on paus. Kell 14.00 on lapsed koolist läinud ja
uksed keeratakse lukku. Kui Eestis õpetaja otsib endale ise kooli kus töötada,
siis siin määrab kooli haridusamet. Erinev on seegi, et õpetaja on ühes koolis
tavaliselt paar aastat, siis lähetatakse ta järgmisse kooli. Sama rotatsioon
paneb liikuma ka koolijuhid. Praegu olen rohkem näinud meesõpetajaid kui naisi.
Õpetajad elavad kooli ajal ühikas või kodus. Need, kes ühikas
elavad, on seal harilikult kuni koolivaheajani, ehk detsembri teise nädalani. Majanduslik
tase on erinev – mõnel pole toas suurt midagi, teisel on suur sügavkülmik; telekas on paljudel, kellel ei ole, käib
teiste juures vaatamas. Üldiselt elatakse kokkuhoidlikult. Madam Grace (nii kutsuvad lapsed õpetajat)
jahvatas ise pärast kooli kartulikoti-suuruse maishunniku jahuks, siis kuivatas
seda mõni tund hoovi peal päikese käes ja pani salve.
Esialgu tundub, et õpetajal on vaid kriit ja tahvel. Raamatud,
mida laudadel nägin, tundusid küll väga vanad. Minu vastas koolis, Presentation
Primary raamatukogus, nägin inglise keele lugemikke, mis olid küll vanad,
aga minu arvates väga head. Õpikuid uuendatakse teatud aastate möödudes. Käisingi koolijuhiga
Nabtami piirkonna hariduskeskuses
raamatute järgi. Autokastitäie raamatuid tõime. Õpetajad saavad tunde
sisse kanda paksu raamatusse, kus iga tunni kohta on eraldi rida tunni teema,
eesmärgi, materjalide ja märkuste kohta. Kahes koolis nägin valitsuselt saadud
24 sülearvutit. Tuttuued, karpidesse pakitud. Hea on, kui koolimajas elekter
sees on. Kongo Algkoolis möödusid elektriliinid vähem kui poole kilomeetri
kauguselt koolimajast. Loodetavasti saavad elektri varsti sisse. Koolid
unistavad siin päikesepaneelidest, mis ilmselt sobivad siia kliimasse hästi ja
lahendavad nii mõnegi probleemi. Tänu Rapla Vesiroosi Gümnaasiumile ongi ühes
koolis see teoks saanud. Ja töötab väga
hästi. Õpilased tulevad ka õhtuti kooli juurde õppima, sest seal on valgus. Tore
oli see, et õpetajad rääkisid uhkusega sellest, mis on juba tehtud ja teadsid
ka seda, mis suunas edasi liikuda. Kes pidas oluliseks elektri vedamist
koolimajja, kes unistas sellest, et koolimajja viib lai kindel kruusatee, mille
ääres kasvavad mangopuud, kellel aga kõik see juba olemas vajas klassiruumi
kappe-riiuleid raamatute jaoks ja uusi koolipinke. Arvutitest veel niipalju, et
Harmattani tuulte saabudes detsembris
peaks arvutitel kindlasti tolmukindlad kaitsed ümber olema.
Kuna arvan, et lugejateks on õpetajad, õpilased ja
muidugi ka lapsevanemad, siis katsun rohkem kohalikku koolielu tundma õppida,
et teile sellest paremat pilti anda. Seniks – kirjutamiseni!
Aitäh Anu huvitavate postituste eest. Maailm avardub:) Jõudu sulle kaugel maal hariduspõllu kündmisel.
ReplyDelete