Ilm ja loodus
Kolmas nädal algas öösel kõva vihmaga. Ja nii peaaegu
igal varahommikul. Vihmapuhangud on sageli äikesega ja väga tugevad. Kui
tahaks, jõuaks pea vabalt ära pestaJ Hea, et katus vastu peab! Vihm muudab ilma natuke
jahedamaks. Septembri lõpus peaks vihma vähemaks jääma.
Ümbrus on küll väga maaliline. Mõttes isegi visandasin
ühe pildi valmis. Avara helerohelise tausta põhjal, mis mäe pealt paistab nagu tohutu suur park,
on ühtlaselt paigutatud suured tumerohelised puud. Enamasti on need šeapähkli puud
(sheanut-tree). Palme on siinkandis vaid üksikuid. Kaugemal silmapiiril
paistavad tumesinised mäed. Loomakarjad ja erksavärvilistes riietes inimkujukesed
täiendavad seda pilti suurepäraselt. Ei tea, kas siinsed inimesed märkavadki
seda ilu oma argimuredes? Trummipõrin,
eesli trompetihääl ja valjud hüüded
kajavad selgesti kauge maa taha. Seda pilti ei riku ka rämps ja praht, mis
suurlinnadele omane. Midagi ei lähe raisku, kõik kasutatakse ära. Prügi
visatakse reeglina ühte hunnikusse, kust siis päeva jooksul loomad ja linnud
kõik söödava nahka panevad. Kui on teada mingi suurem sündmus, siis on ka
lapsed kohe platsis, et jäägid nahka pista. Viimane ja mittevajalik
põletatakse.
Harjutan motorolleriga sõitmist. Künklik maastik ja rohkete aukudega maantee
ei tee mu elu eriti lihtsaks. Tugev vihm uuristab pinnasesse suured vaod, mida on rolleriga
raske ületada. Aga esimesed tiirud olen ära teinud. Kui vihmast veel natuke,
siis sadu teeb teed nii poriseks, et raske on läbi pääseda. Nii jala kui ka mootorrattaga.
Ükspäev mõtlesin minna kliinikusse, et tutvust sobitada. Jõudsin mööda
külavaheteed juba niikaugele, et kliinik paistis. Aga siis tuli vastu lai oja.
Keerasingi otsa ringi. Eks siis lähen mõni teine päev.
Comments
Post a Comment