Ilm ja loodus

Kolmas nädal algas öösel kõva vihmaga. Ja nii peaaegu igal varahommikul. Vihmapuhangud on sageli äikesega ja väga tugevad. Kui tahaks, jõuaks pea vabalt ära pestaJ Hea, et katus vastu peab! Vihm muudab ilma natuke jahedamaks. Septembri lõpus peaks vihma vähemaks jääma. 
Ümbrus on küll väga maaliline. Mõttes isegi visandasin ühe pildi valmis. Avara helerohelise tausta põhjal,  mis mäe pealt paistab nagu tohutu suur park, on ühtlaselt paigutatud suured tumerohelised puud. Enamasti on need šeapähkli puud (sheanut-tree). Palme on siinkandis vaid üksikuid. Kaugemal silmapiiril paistavad tumesinised mäed. Loomakarjad ja erksavärvilistes riietes inimkujukesed täiendavad seda pilti suurepäraselt. Ei tea, kas siinsed inimesed märkavadki seda ilu oma argimuredes?  Trummipõrin, eesli trompetihääl  ja valjud hüüded kajavad selgesti kauge maa taha. Seda pilti ei riku ka rämps ja praht, mis suurlinnadele omane. Midagi ei lähe raisku, kõik kasutatakse ära. Prügi visatakse reeglina ühte hunnikusse, kust siis päeva jooksul loomad ja linnud kõik söödava nahka panevad. Kui on teada mingi suurem sündmus, siis on ka lapsed kohe platsis, et jäägid nahka pista. Viimane ja mittevajalik põletatakse.

Harjutan motorolleriga  sõitmist. Künklik maastik ja rohkete aukudega maantee ei tee mu elu eriti lihtsaks. Tugev vihm uuristab  pinnasesse suured vaod, mida on rolleriga raske ületada. Aga esimesed tiirud olen ära teinud. Kui vihmast veel natuke, siis sadu teeb teed nii poriseks, et raske on läbi pääseda. Nii jala kui ka mootorrattaga. Ükspäev mõtlesin minna kliinikusse, et tutvust sobitada. Jõudsin mööda külavaheteed juba niikaugele, et kliinik paistis. Aga siis tuli vastu lai oja. Keerasingi otsa ringi. Eks siis lähen mõni teine päev. 

Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo