Esimesed koolimuljed

Ilm püsib endiselt soe ja päikseline. Ei siin pole küll sauna vaja. Mine õue või ilma konditsioneerita tuppa ja oledki nagu saunas. Mina üksi ei higista , kõik higistavad. Pole nagu Eestis tähele pannudki, et mul saunas näpud ka higistaksid. Kohalikud andsin nõu, et targem on pesta ainult veega ja mitte ennast kuivatada. „Just leave it!“ Paar päeva elasime ilma veeta. Mis teha? Ikka kaevule! Kaevud on nagu armsas lasteaamatus „Savipoti Tobi soovikaev“:  väga seltskondlikud kohad. Saadakse kokku ja räägitakse uudiseid. Kõigepealt muidugi tere-kuidas-läheb ilmatu pikalt! Vee pumpamine ja kojutassimine hoiab hästi vormis. Kaalulangetamine on siin kerge.

Olen nagu laps, kes koduümbrust avastab ikka suuremaid ja suuremaid ringe tehes. Algul koos teejuhiga, siis juba üksi. Algul jala, siis rattaga, nüüd juba motorolleriga. 

Sel nädalal olin vilkam – jõudsin käia 14(!) koolis. Mõned üksikud neist jäid suure tee äärde. Seetõttu tegime ümbruskonnale kena tiiru peale. Kuna teejuht teadis igat pisematki rada ja teejupikest, siis tuli vahest läbi sõita ka maisipõldudest ja taluhoovidest. Oi-oi - motorolleri juhtimise oskusest jääb siin väheks, peab rallisõitja olema!

Koolid on erineva taseme ja suurusega. Küla keskkoolis õpib 800-900 last. Koolimaja on kahekorruseline ja suur. Ümber veel mitu suurt maja õppehooneteks. Käisin seekord vaid direktori jutul  - huvitav oleks näha ka klassiruumi varustust keskkooli osas. Õpikute kohta sain teada, et nendega varustab koole riik. Keskkooli füüsika õpetaja lubas teha nimekirja hädasti vajaminevatest õppevahenditest. Ehk Mart saab juba midagi kaasagi võtta. Kaugemalt tulevad lapsed ööbivad  sugulaste juures koolile lähemal või üürivad pinna. Koju tagasi saab alles detsembris, kui algab koolivaheaeg. Nii et kerge just ei ole!

Tunniplaan ja tegevuskava ripuvad tavaliselt koolijuhi kabineti seinal. Suure lehe peal ja käsitsi kirjutatud. Paljudes koolides hakkas silma ruuminappus. Lapsed olid pressitud mitmekesi ühte pinki, klassiruumid pilgeni täis. Tuulutamisega muret ei ole – uksed on kogu aeg lahti ja aknad kahelt poolt avatud. Mõnikord täitis klassiruumi ülesannet õlgkatusega varjualune.

Natuke veel distsipliinist – kooli kord on paberil kirjas. 10-15 punkti. Kõik kehtib ka õpetajate kohta. Need lapsed, kes esimene päev hilinesid, pandi õpetajate maja (kus ka mina elan) ümbrust ja õue koristama. Järgmisel hommikul olid primary’s suuremate klasside õpilased väravas ja ei lasknud hilinejaid enne sisse, kui nimi oli kirjas. Karistus järgneb pärast kooli. Samamoodi jälgib kooli juhtkond õpetajate kellast kinnipidamist. Kõrvalklassi saabus hommikul õpetaja, laps rätiku sees selja peale seotuna kaasas. Kõik on võimalik.

Kuna käisin ka tundi vaatamas, siis tean öelda, et peale tahvli ja kriidi on veel üks oluline ese õpetajal abiks – pikk puust kepp. Distsipliini hoidmiseks saab sellega laksatada vastu pinki, aga ka vastu pead! Lastele vihikuid jagades – õpetaja ütles nime ja siis viskas minule ootamatult vihiku põrandale, kust laps selle üles korjas. Pole siis ime, et need vihikud nii räbaldunud välja näevad. Väiksemate lastega tehakse palju kooristööd, et kõik 40-50 asja selgeks saaks, siis korratakse mehiselt. Õpetaja kasutab aeg-ajalt matemaatika tunnis ka nabti keelt. Kui keegi on hästi vastanud – plaksutavad kõik koos õpetaja märguande peale rütmis käsi ja samuti laua peale. See on nagu tunnustus hea vastuse eest ja virgutuseks ka samaaegselt.   ABC plakatit polegi vaja kui tähed koos piltidega otse seinale maalida! Sama käib numbrite kohta.

Üldiselt arvatakse, et lapse kohus on oma vanemaid ja kõiki vanemaid inimesi aidata. Jalgratast käekõrval mäest üles vedades pakuti mulle korduvalt abi. Samuti motorolleri pesemisel, toa koristamisel, nõude pesemisel jne  Teen siiski oma tööd ise ära, aga õpetaja kõrvaltoast kasutab laste abi meeleldi. Ja lapsed aitavad ka hea meelega. Panevad alati tähele kui abi vaja. See on väga armas.