Mardi esimene blogistus

Naudin endiselt Eestimaa kaunist suve, sest kliima muutub siin väga õige suunas. Lennukipilet 20. oktoobril Accrasse on taskus. Nii oligi mõeldud - Anu läheb kohe kooliaasta alguseks Kongo külla, varustab mind luureandmetega ja mina lähen kaks kuud hiljem järele. Igaks juhuks riputasin üles pildi, kus olen koos oma tütre Anuga. Tema õpib rõõmsasti Tartu Tervishoiukõrgkoolis edasi. Seega edastan natuke uudiseid siinsest käekäigust ja ettekujutusest, mis pooleteise kuu pärast juhtuma hakkab. Üritan leida leevendust kurbusele näha oma õpilasi Tallinnas ja Kohilas ainult 7-nädalaste tsüklite kaupa. Plaan on järgmine –üks tsükkel maarjamaal, siis kaheks kuuks kullarannikule. Uuel aastal jälle üks tsükkel lumes, teine Sahara liivas. Ja nii edasi. Eks näeb, kuidas välja kukub. Nüüd natuke sellest, mis juba Musta mandri peal varem tehtud ja uue minekuga seoses tema peale mõeldes tehtud. Kaks aastat olen koos perega Aafrikas elanud ja töötanud, aga Saharast põhja pool ja prantsuse keelt kõnelevas koolis Alžeerias. See oli ammu, ligi 30 aastat tagasi. Aga parem hilja kui mitte iialgi – kui süda kutsub ja tuksub, tuleb minna. Minult on mitu korda küsitud, kas ma ei karda. Aga kuna keegi pole öelnud, mida karta, siis sellele küsimusele vastuse leidmine ootab ilmselt ees. Vaktsineerimisi on tehtud mehiselt, juba tundub, et peaks joone alla tõmbama. Ja õppevahendeid olen ka tallele pannud. Neid on Eestis üllatavalt palju ja vabalt võtta. Kui koole kinni pannakse või gümnaasiumiosa ära kaotatakse, tulevad kapist välja nii mõnedki aastakümneid huvilisi oodanud täiesti uued või muidu tublid mõõteriistad ja muud asjakesed. Koristusfirma abiga on paljud neist juba prügimäel maandunud. Pealegi kummitab mul kogu aeg peas kahe aasta eest Ghanas vabatahtlikuna töötanud noormehe sõnum , et luupe sa sealt ei leia, siis on kastidesse ladestunud juba päris paks kultuurikiht. Loodan, et vihmad Ghana põhjaosas Burkina Faso piiri lähedal natukeseks niipalju järele annavad, et Anu püsib motikaga tee peal ja saab vaatamas käia, mis seal uues gümnaasiumihoones juba olemas on ja mida veel ei ole. Kaasa võtmiseks on mulle kilosid lubatud 2 korda 23 ja tahtmist midagi ära teha vähemalt samapalju. Aitäh tähelepanu eest. Kui targemaks saan, siis ehk kohtume taas. Kas siitmailt või sealtmailt. Kohtumiseni Mart Haabneemes 14. septembril 2013

Comments

  1. Mart , Sa oled haruldane inimene ja Sul on imeline ja rikas elu ! See postitus siin on inimeselt kaugest minevikust - Tartu päevilt .Sa ei pruugi mäletadagi - Merike olen ! Edu Sulle ...kui arvad ,et Sinu poolt võiks olla ka tagasiside sellele postitusele , siis on see oodatud ! Veelkord - edu Sulle ja ole hoitud.

    ReplyDelete
  2. Veelkord...merikekalmet@gmail.com

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo