Mondo's volunteers in Ghana

Hirssi kuivatatakse koduhoovis. Viljasalv. Lesknaised eeslitega, mis Eesti abiga saadud.

Ilm püsib endiselt soe ja päikseline. Ei siin pole küll sauna vaja. Mine õue või ilma konditsioneerita tuppa ja oledki nagu saunas. Mina üksi ei higista , kõik higistavad. Pole nagu Eestis tähele pannudki, et mul saunas näpud ka higistaksid. Kohalikud andsin nõu, et targem on pesta ainult veega ja mitte ennast kuivatada. „Just leave it!“ Paar päeva elasime ilma veeta. Mis teha? Ikka kaevule! Kaevud on nagu armsas lasteaamatus „Savipoti Tobi soovikaev“:    väga seltskondlikud kohad. Saadakse kokku ja räägitakse uudiseid. Kõigepealt muidugi tere-kuidas-läheb ilmatu pikalt! Vee pumpamine ja kojutassimine hoiab hästi vormis. Kaalulangetamine on siin kerge. Olen nagu laps, kes koduümbrust avastab ikka suuremaid ja suuremaid ringe tehes. Algul koos teejuhiga, siis juba üksi. Algul jala, siis rattaga, nüüd juba motorolleriga.  Sel nädalal olin vilkam – jõudsin käia 14(!) koolis. Mõned üksikud neist jäid suure tee äärde. Seetõttu tegime ümbruskonnale kena tiiru peale. Kuna ...

Naudin endiselt Eestimaa kaunist suve, sest kliima muutub siin väga õige suunas. Lennukipilet 20. oktoobril Accrasse on taskus. Nii oligi mõeldud - Anu läheb kohe kooliaasta alguseks Kongo külla, varustab mind luureandmetega ja mina lähen kaks kuud hiljem järele. Igaks juhuks riputasin üles pildi, kus olen koos oma tütre Anuga. Tema õpib rõõmsasti Tartu Tervishoiukõrgkoolis edasi. Seega edastan natuke uudiseid siinsest käekäigust ja ettekujutusest, mis pooleteise kuu pärast juhtuma hakkab. Üritan leida leevendust kurbusele näha oma õpilasi Tallinnas ja Kohilas ainult 7-nädalaste tsüklite kaupa. Plaan on järgmine –üks tsükkel maarjamaal, siis kaheks kuuks kullarannikule. Uuel aastal jälle üks tsükkel lumes, teine Sahara liivas. Ja nii edasi. Eks näeb, kuidas välja kukub. Nüüd natuke sellest, mis juba Musta mandri peal varem tehtud ja uue minekuga seoses tema peale mõeldes tehtud. Kaks aastat olen koos perega Aafrikas elanud ja töötanud, aga Saharast põhja pool ja prantsuse keelt kõnel...

Kiriku vastas jäi silma savimaja. Kontraste jätkub siin küllaga! Kiriku vaated seest ja väljast. Sinna tullakse ennast näitama, suhtlema ja missa lõpul külavanema teadaandeid kuulama.

Sel nädalal käisin koolides kooskõlastamas toetustsaavate ja abivajajate laste nimekirju. Koolid asuvad üksteisest küllaltki kaugel. Esimestel päevadel koristati kõikjal.   Algkoolis olid suuremad juhendamas väiksemaid. Tehti tolmust ja prahist puhtaks nii klassiruumid kui kooliõu. Uksetagused pühiti kitsekakast puhtaks. Põhikooli poistele oli kätte antud matšeetad, millega nad kooli ümber võsa raiusid. Päris hirmuäratav vaatepilt - eks ikka mõni vehkis nalja pärast ka. Õpetajad koristasid ka, mõnes koolis lihtsalt istusid laua ümber – mine tea, äkki arutasid aastaplaani. Kuulsin segagi, et vanemad tahavad oma lapsi panna just katoliku kooli, kuigi teised koolid on kodule lähemal.   Just nagu Eestiski – hea mainega kool on populaarne. Nii tuligi Presentation JHS direktoril teha lihtsad katsed sisseastujatele, sest kõiki vastu võtta ei saa.   Klassi suurused on erinevad. Algklassiõpetaja Grace ütles, et tema klassis oli eelmine aasta 60, sel aastal on 38 õpilast. Mõnes kl...

Kolmas nädal algas öösel kõva vihmaga. Ja nii peaaegu igal varahommikul. Vihmapuhangud on sageli äikesega ja väga tugevad. Kui tahaks, jõuaks pea vabalt ära pesta J Hea, et katus vastu peab! Vihm muudab ilma natuke jahedamaks. Septembri lõpus peaks vihma vähemaks jääma.  Ümbrus on küll väga maaliline. Mõttes isegi visandasin ühe pildi valmis. Avara helerohelise tausta põhjal,  mis mäe pealt paistab nagu tohutu suur park, on ühtlaselt paigutatud suured tumerohelised puud. Enamasti on need šeapähkli puud (sheanut-tree). Palme on siinkandis vaid üksikuid. Kaugemal silmapiiril paistavad tumesinised mäed. Loomakarjad ja erksavärvilistes riietes inimkujukesed täiendavad seda pilti suurepäraselt. Ei tea, kas siinsed inimesed märkavadki seda ilu oma argimuredes?  Trummipõrin, eesli trompetihääl  ja valjud hüüded kajavad selgesti kauge maa taha. Seda pilti ei riku ka rämps ja praht, mis suurlinnadele omane. Midagi ei lähe raisku, kõik kasutatakse ära. Prügi visatakse reeg...

Need pildid on tehtud Zua Primary's. Kool sai alguse selle suure puu alt. Siis oli esimeseks koolimajaks see väike  savimajake. Nüüd aga on koolipere uhke oma suure maja üle. Need  kaks õpetajat teevad koostööd eesti kooliga. Nad näitavad uhkusega puid, mis nad kooli ette on istutanud.

See käsitsi purustatud kruusahunnik ootab müümist. Savist elumajad on peidus maisipõldude vahel. Ees on näha peenrad. Ka kitsetall otsib varju. Teda võib seal varju all iga päev kohata. Enne kooli algust saab õpetaja veel puhata. Õpetaja Rogeril on seljas rahvislik smok. Selle kauni soengu tegemiseks pidi ema koos lapsega istuma 4 tundi juuksuris. Soeng maksis 10 GH cedi. Aga nüüd on nad mõlemad pühapäevahommikuseks kirikusseminekuks valmis.

Jah, ega need postitused nüüd nii pikad ka ei tule nagu see esimene. Sisseelamise ajal olin rohkem toas jahedas. Aga varsti saan motorolleri kätte ja siis olen rohkem küla peal ja muidugi koolides. Loodetavasti läheb jahedamaks ka. Praegu on 38 kraadi. Oktoobriks  on ehk 30 kraadi ümber. Kooli algus on 9.-10.septembril.  Paistab, et kool viibib ka sellepärast, et kohalikud koolijuhid, õpetajad ja eriti kogukonna  juhid (loe: kirjaoskajad) on ametis ID kaartide vormistamise ja  väljastamisega. Siiani elanikel vähemalt siin põhja pool ID kaarti ei olnud. Nüüd püütakse rääkida neile kui vajalik see on. Kõigil peab olema. Tahad minna  näiteks Burkina Fasosse, siis on piiri peal vaja  isik tuvastada. Minult küsiti ID kaarti Vodafone’is, sest kohalikku telefoni numbrit ei taheta muidu anda. Modemit samuti.   Aga koolide ümber juba lapsed kogunevad. Kuna minu kool on kahe kooli –Presentation Junior High School (JHS) ja Presentation Primary lähedal, sii...

  Accras Eks seda tarkust tuleb võõras keskkonnas ju tasapisi. Igaühelt kuuled midagi huvitavat. Ise kogen iga päev aina uusi asju esimest korda elus. Seetõttu ei ole minu juttki kokkuvõtlik ja teemadeks lahterdatud. Vahetult läbielatu tuleb kohe kirja panna. Küll see õige info siis hiljem pärast kõiki bloginädalaid ise õigesse lahtrisse loksub.    Minu saatjaks Accras oli noor mees, kes on Kongo külast pärit. Ta lõpetas Kanadas magistratuuri, praegu õpib Accra Ülikoolis doktorantuuris. Samal ajal mõtleb ta kogu aeg oma küla kogukonna peale ja aitab kus võimalik. Suur hulk raamatuid küla raamatukokku on just tema muretsetud. Ööbisin väga lihtsas külalistemajas kaks ööd. Olin südalinnast küll poole tunni bussisõidu kaugusel, kuid gaanalased armastavad elada koos loomadega – nii ajasid mind hommikul üles kuked. Söömas käisin sõbra juures kodus. Peres oli tore kolme kuu vanune poiss, nimeks Yenbon (tõlkes: jumala kingitus). Hommikul jõime teed ja Milo’t (väga pop...