Businesswoman

Minu majake ja lehte minev hiiglaslik baobaob
Minu kodu on Kongo küla serval asuvas katoliku kirikule kuuluvas külalistemajas. Siin on viis tuba, millest kaks on hõivatud minu ja Belgiast pärit vabatahtliku Heidi poolt. Keset maja on suur saal, mille erinevates nurkades on paksult tolmu ja valdavalt religioosse sisuga raamatuid täis riiulid. Minu ruumi uks avaneb täpselt sellesse saali, Heidi elab köögi kõrval maja tagaosas ning kolm ruumi on eraldi tiivas. Need toad on enamasti tühjad, ainult erijuhtumitel või kiriklikel pühadel viibivad seal  külastajad. Praegu on just täpselt üks selline erijuhtum.
Fuajee
Isa Martin, kes on Kongos preester ja haldab kirikule kuuluvat võõrastemaja, teavitas mind preestrite koosolekust, mis toimub meie kodu saalis. Ma olin arvestanud massidega ja hommikuse palvega, aga siiski mitte sellega, et keegi järjepidevalt mu lukustatud uksest sisse astuda tahab pidades seda ehk tualettruumi ukseks. Igatahes leidsin, et parem on ust mitte avada ja proovisin nautida hommikut blogi kirjutades, kohvi juues ja  mangosid luristades. Alles peale lõunat lähen korvipunujate juurde toimetama. Punuja Monica lubas mulle helistada, kui mu abi tarvis läheb. Kujutan ette, milliseks vajuvad preestrite näod, kui ma siit nö tualettruumist ühel hetkel välja valgun.


Viimases blogis unistasin kohvist, kilust ja mustast leivast. Janika saabudes sain oma kraami kätte. Riina läkitatud Tallinna kilusid nautisin ma kiluhaaval veel nädal aega. Mondo Janika ei tulnud Ghanasse üksi, vaid koos vabatahtlikega tegeleva organisatsiooni ADICE esindaja prantslase Eudes´ga. Veetsime neli väga intensiivset päeva, mis olid täis kohtumisi kohalike ettevõtete, koolide, kliinikute, organisatsioonide ja mentoritega. Janika ajas kohaliku organisatsiooni juhi ja mentorid ikka korralikult võhmale. Nende dokumendid olid laiali ja kadunud, paroolid meelest läinud, siis tuli ju korraldada lõunaid ja õhtusööke ning ka nendega oli paras segadus. Janika igatahes alla ei andnud ja lõpuks said ka kõik vajalikud toimingud tehtud.


Kongo haridusamet

Kongo algkooli külastamas
Lisaks minu nännile tõi Janika Eestist kaasa hulganisti pakke toetuslastele. Valdavalt olid need kirjad, aga leidus ka suuremaid kingitusi. Olin kaks nädalat postiljon ja detektiiv ühes isikus. Kõik need pakid tuli erinevatesse piirkondadesse laiali kanda ja isikud tuvastada. Üks pakk oli kolmele vennale, kellest keegi esialgu midagi kuulnud polnud. Lõpuks üks vihje aitas ühe vendadest üles leida Bolgatangast.  Nad on kooli pooleli jätnud ning töötavad linnas. Palusin toetajale tagasi kirjutada ning kui kiri valmis, siis mulle helistada.

Õnnelik pakisaaja Daborini koolist
Ühe paki sees olid UNO kaardid ning saatja tahtis kindlasti, et ma mängu toetuslaps Lindale selgeks õpetaksin. Ma polnud UNOT ise kunagi mänginud, aga Heidi oli korduvalt. Ostsin siis kohalikust supermarketist teise paki UNO kaarte ja nautisime mängu. Kerge ja lõbus tegevus!  Ka lapsed said mängu kiiresti selgeks.
UNO
Kui õpilaste pakiralli läbi sai, sain ka mina omale oma paki, Eestist!!! Victor käis sellel Bolgatanga postkontoris järel, sest talle helistati, et teda ootab pakk. Ma ei tea miks, aga ma olin andnud saatjale Victori numbri. Ta oli ilmselt üllatunud, kui selgus, et pakk polnudki talle ja ta pidi selle äärmiselt ebameeldivalt lehkava paki minuni toimetama. Ma ei saanud ka alguses aru, miks see pakk nii jubedalt haiseb. Igatahes võtsin oma poolligunenud paki ja asusin inventeerima. Selgus, et „Saare kilu“ oli olnud nõrk lüli ning ilmselt lennukis rõhu käes plahvatanud. Kaas oli rõõmsalt irvakil ja sisu tundis end üsna vabalt Kalevi šokolaadide keskel. Mõned maiused suutsin päästa ning ka kohv oli kenasti ühes tükis. Kuna ma just olin Janikalt kilu saanud, siis elasin kaotuse üle. Saime targemaks, et neid konserve, millel on tõmblukk küljes, on parem mitte saata. Vanakooli konservid, mida konserviavajaga avama peab, need on igal juhul kindlamad. 


Muide, mu viimasest „Tuljaku“ naudingust on pool aastat möödas. See on lihtsalt niivõrd hea šokolaad. Sõin kindluse mõttes kogu tahvli korraga ära. Et süda ikka pahaks läheks ja ülejaanud pool aastat saaks muretult veeta .


Janika siinviibimise ajal teatas Robert, et läheb koju tagasi. Talle ei sobi Ghana tolmused tuuled ja kuiv õhk. See oli suur löök kõigile, sest Robert oli armsaks saanud oma rahuliku meele ja rohkete ideedega. Roberti väitel temavanused enam tervisega ei mängi ja lubas alati levis olla, isegi kui siit eemal on.  Samuti on tema Bulgaaria kodu uksed meile avatud. Robert töötas siin ettevõtluse alal. Aitas korvipunujatel ja sheavõi tootjatel klientidega suhelda ja kaupa maailma erinevatesse piirkondadesse saata. Ma täpseslt ei teagi, kes otsustas, et tema tööd peaksin jätkama mina. Seniks, kuni leitakse uus vabatahtlik sellele kohale. Ajastus oli muidugi perfektne, sest siin algas parasjagu koolivaheaeg ja muidu olekski ilmselt igavaks kiskunud 😄  Sain Robertilt enne minekut väljaõppe ja nüüd ma siis seilan siin ärimaailmas. Olemata absoluutselt äriinimene.
Gasbard Robertit ära saatmas
Kuna Ghanas asjad loksuvad paika, siis kui nad on otsustanud loksuda, mitte siis kui mina või klient seda soovivad, siis ilmselt saadeti mulle kuskilt see õppetund, et võta vabalt, kiiret pole kuskile. Viska minema see eestlase mentaliteet, enne töö ja siis puhkus. Ghanas on enne puhkus, siis veel väheke puhkust, siis ilmaolud pole need ja siis vb kunagi saab ka töö tehtud. Korvipunujatest naised on igati virgad ja tublid. Töötavad päevad läbi higinired otsa ees. Aga korvidele tuleb veel nahad sangadele panna ja selleks läheb juba nahamehe abi vaja. Mul läks vähemalt nädal aega, et kadunud nahamees üles leida. Siis ta vabandas, et tal oli motoõnnetus ja et ta taastus sellest pikalt, nagu ka tema telefon.  
Korvivõlur Monica
Vajadusel punutakse kübar
Motoõnnetused on siin muidugi tavapärased. Peaaegu iga nädal saab keegi Kongo külas surma liiklusõnnetuse läbi. See küla ei ole teab mis suur ja need inimesed on ka mulle tuttavad. See on väga kurb, aga valitsus ei tee midagi, et tõkestada sõidukiirust nt lamavate politseinike teele paigaldamisega vms. Õnneks olid meie nahamehel Ernestil luud-kondid terved ja ta oli valmis jälle tööle asuma. Igaks juhuks andsin mõista, et draakon Eestist on nüüd selles ametis ja kliendid ootavad oma saadetist. Töö sai seekord valmis imekiiresti ja lisaks kõigele väga kvaliteetne. Hea töö tõttu naised hoiavadki seda nahameest ega taha kellegi vastu vahetada. 
Korvilaadungi Bolgatangasse toimetamine
Bolgatanga poskontoris tuleb täita paberid, kaaluda korvid ja maksta suur hulk raha saatmise eest.
Korvipunuja Sarah on oma tütre Prudence´ga mulle abiks. Motokingi juht Samuel ootab tagasisõitu.
Töö tehtud ja tagasi Kongosse!
Ülestõusmispühade vaikuse lõhestas öine äike. See oli nii tormakas, et pühkis minema 12 elektriposti Kongo-Bolga teelt. Elektrita olime rohkem kui kolm päeva. Ma sain oma motikal telefoni laadida, seega kommunikatsiooniga polnud väga hull. Hullem lugu oli söögiga, terve külmkapi jagu toitu läks kitsedele. Suur pluss oli mõnusalt värske õhk ja kohe tärkama hakkav rohelus. Loomad ei liigu enam sihtult ringi, vaid naudivad ninad maas värsket liblet. Vihmahooaeg läheneb. Tasapisi.
Rahvusvaheline magistraal pärast äikesetormi



Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo