Businesswoman
Minu majake ja lehte minev hiiglaslik baobaob |
Minu kodu on
Kongo küla serval asuvas katoliku kirikule kuuluvas külalistemajas. Siin on
viis tuba, millest kaks on hõivatud minu ja Belgiast pärit vabatahtliku Heidi
poolt. Keset maja on suur saal, mille erinevates nurkades on paksult tolmu ja
valdavalt religioosse sisuga raamatuid täis riiulid. Minu ruumi uks avaneb
täpselt sellesse saali, Heidi elab köögi kõrval maja tagaosas ning kolm ruumi
on eraldi tiivas. Need toad on enamasti tühjad, ainult erijuhtumitel või
kiriklikel pühadel viibivad seal külastajad.
Praegu on just täpselt üks selline erijuhtum.
Fuajee |
Isa Martin, kes
on Kongos preester ja haldab kirikule kuuluvat võõrastemaja, teavitas
mind preestrite koosolekust, mis toimub meie kodu saalis. Ma olin arvestanud massidega ja hommikuse
palvega, aga siiski mitte sellega, et keegi järjepidevalt mu lukustatud uksest
sisse astuda tahab pidades seda ehk tualettruumi ukseks. Igatahes leidsin, et parem on ust mitte avada ja proovisin nautida hommikut blogi kirjutades, kohvi juues ja mangosid luristades. Alles peale lõunat lähen
korvipunujate juurde toimetama. Punuja Monica lubas mulle helistada, kui mu abi
tarvis läheb. Kujutan ette, milliseks vajuvad preestrite näod, kui ma siit nö
tualettruumist ühel hetkel välja valgun.
Viimases blogis
unistasin kohvist, kilust ja mustast leivast. Janika saabudes sain oma kraami
kätte. Riina läkitatud Tallinna kilusid nautisin ma kiluhaaval veel nädal aega.
Mondo Janika ei tulnud Ghanasse üksi, vaid koos vabatahtlikega tegeleva
organisatsiooni ADICE esindaja prantslase Eudes´ga. Veetsime neli väga
intensiivset päeva, mis olid täis kohtumisi kohalike ettevõtete, koolide,
kliinikute, organisatsioonide ja mentoritega. Janika ajas kohaliku
organisatsiooni juhi ja mentorid ikka korralikult võhmale. Nende dokumendid
olid laiali ja kadunud, paroolid meelest läinud, siis tuli ju korraldada
lõunaid ja õhtusööke ning ka nendega oli paras segadus. Janika igatahes alla ei
andnud ja lõpuks said ka kõik vajalikud toimingud tehtud.
Kongo haridusamet |
Kongo algkooli külastamas |
Lisaks minu
nännile tõi Janika Eestist kaasa hulganisti pakke toetuslastele. Valdavalt olid
need kirjad, aga leidus ka suuremaid kingitusi. Olin kaks nädalat postiljon ja
detektiiv ühes isikus. Kõik need pakid tuli erinevatesse piirkondadesse laiali
kanda ja isikud tuvastada. Üks pakk oli kolmele vennale, kellest keegi esialgu
midagi kuulnud polnud. Lõpuks üks vihje aitas ühe vendadest üles leida
Bolgatangast. Nad on kooli pooleli
jätnud ning töötavad linnas. Palusin toetajale tagasi kirjutada ning kui kiri
valmis, siis mulle helistada.
Õnnelik pakisaaja Daborini koolist |
Ühe paki sees
olid UNO kaardid ning saatja tahtis kindlasti, et ma mängu toetuslaps Lindale selgeks
õpetaksin. Ma polnud UNOT ise kunagi mänginud, aga Heidi oli korduvalt. Ostsin
siis kohalikust supermarketist teise paki UNO kaarte ja nautisime mängu. Kerge
ja lõbus tegevus! Ka lapsed said mängu
kiiresti selgeks.
UNO |
Kui õpilaste
pakiralli läbi sai, sain ka mina omale oma paki, Eestist!!! Victor käis sellel Bolgatanga postkontoris
järel, sest talle helistati, et teda ootab pakk. Ma ei tea miks, aga ma olin
andnud saatjale Victori numbri. Ta oli ilmselt üllatunud, kui selgus, et pakk polnudki talle ja ta pidi selle
äärmiselt ebameeldivalt lehkava paki minuni toimetama. Ma ei saanud ka alguses
aru, miks see pakk nii jubedalt haiseb. Igatahes võtsin oma poolligunenud paki
ja asusin inventeerima. Selgus, et „Saare kilu“ oli olnud nõrk lüli ning ilmselt
lennukis rõhu käes plahvatanud. Kaas oli rõõmsalt irvakil ja sisu tundis end
üsna vabalt Kalevi šokolaadide keskel. Mõned maiused suutsin päästa ning ka
kohv oli kenasti ühes tükis. Kuna ma just olin Janikalt kilu saanud, siis
elasin kaotuse üle. Saime targemaks, et neid konserve, millel on tõmblukk küljes, on
parem mitte saata. Vanakooli konservid, mida konserviavajaga avama peab, need
on igal juhul kindlamad.
Muide, mu viimasest „Tuljaku“ naudingust on pool
aastat möödas. See on lihtsalt niivõrd hea šokolaad. Sõin kindluse mõttes
kogu tahvli korraga ära. Et süda ikka pahaks läheks ja ülejaanud pool aastat
saaks muretult veeta .
Janika siinviibimise
ajal teatas Robert, et läheb koju tagasi. Talle ei sobi Ghana tolmused tuuled
ja kuiv õhk. See oli suur löök kõigile, sest Robert oli armsaks saanud oma
rahuliku meele ja rohkete ideedega. Roberti väitel temavanused enam tervisega
ei mängi ja lubas alati levis olla, isegi kui siit eemal on. Samuti on tema Bulgaaria kodu uksed meile
avatud. Robert töötas siin ettevõtluse alal. Aitas korvipunujatel ja sheavõi
tootjatel klientidega suhelda ja kaupa maailma erinevatesse piirkondadesse saata.
Ma täpseslt ei teagi, kes otsustas, et tema tööd peaksin jätkama
mina. Seniks, kuni leitakse uus vabatahtlik sellele kohale. Ajastus oli muidugi perfektne, sest siin algas
parasjagu koolivaheaeg ja muidu olekski ilmselt igavaks kiskunud 😄 Sain Robertilt enne minekut väljaõppe ja nüüd
ma siis seilan siin ärimaailmas. Olemata absoluutselt äriinimene.
Gasbard Robertit ära saatmas |
Kuna Ghanas asjad loksuvad paika, siis kui nad on otsustanud
loksuda, mitte siis kui mina või klient seda soovivad, siis ilmselt saadeti
mulle kuskilt see õppetund, et võta vabalt, kiiret pole kuskile. Viska minema
see eestlase mentaliteet, enne töö ja siis puhkus. Ghanas on enne puhkus, siis
veel väheke puhkust, siis ilmaolud pole need ja siis vb kunagi saab ka töö tehtud.
Korvipunujatest naised on igati virgad ja tublid. Töötavad päevad läbi
higinired otsa ees. Aga korvidele tuleb veel nahad sangadele panna ja selleks
läheb juba nahamehe abi vaja. Mul läks vähemalt nädal aega, et kadunud nahamees
üles leida. Siis ta vabandas, et tal oli motoõnnetus ja et ta taastus sellest
pikalt, nagu ka tema telefon.
Korvivõlur Monica |
Vajadusel punutakse kübar |
Korvilaadungi Bolgatangasse toimetamine
Bolgatanga poskontoris tuleb täita paberid, kaaluda korvid ja maksta suur hulk raha saatmise eest. Korvipunuja Sarah on oma tütre Prudence´ga mulle abiks. Motokingi juht Samuel ootab tagasisõitu. |
Töö tehtud ja tagasi Kongosse! |
Ülestõusmispühade vaikuse lõhestas öine äike. See oli nii tormakas, et pühkis minema 12 elektriposti Kongo-Bolga teelt. Elektrita olime rohkem kui kolm päeva. Ma sain oma motikal telefoni laadida, seega kommunikatsiooniga polnud väga hull. Hullem lugu oli söögiga, terve külmkapi jagu toitu läks kitsedele. Suur pluss oli mõnusalt värske õhk ja kohe tärkama hakkav rohelus. Loomad ei liigu enam sihtult ringi, vaid naudivad ninad maas värsket liblet. Vihmahooaeg läheneb. Tasapisi.
Rahvusvaheline magistraal pärast äikesetormi |
Comments
Post a Comment