Mida külvad, seda lõikad...

Ghanasse on jõudnud Eesti suvi. Otsisin välja oma sooja pesu ja sokid ning naudin ilma. Tänase vihmasabinaga on just paras hetk midagi postitada. Ma olen olnud siin juba terve igaviku ja alles aprilli lõpus avastasin, et kohas nimega Zuarungu, mis on kuskil Tartu-Nõo ots, müüakse ahjus küpsetatud sealiha: kurikuri niung (siga on kurikuri). Nüüd algas alles tõeline elu pihta. Hea küll, hapukoorest ma jäängi unistama, aga seevastu naudin sealiha paketti koos kõrvade, maksa, kärsa ja sõrgadega. Nämm. Sinna juurde muidugi ringi tiirutavad kärbsed, imetavad koerad ja pitu´d (kohalikku õlut) larpivad rõõmsad näod. Pitu on spotis parim, kui mujal pakutakse seda soojana, siis seal hoitakse jooki kenasti külmikus. Sealiha kõrvale imehea rüübe. Kusjuures ammu aega tagasi olen oma elust kolm aastat olnud lihavaba. Mingil hetkel sai isu nii täis, et ei võtnud peale kalaliha ühtegi teist lihatoodet suu sissegi. Vb peale Aafrikat kordan seda jälle ja elan ainult hapukoorest ja mustast leivast. Kes teab.

Kurikuri niung

Üks Leo kutsikatest - Venus, usinasti kosumas

See spot Ghanas on praegu mu lemmik. Ma panin kohale nimeks Kurikuri place ning lisaks sellele ostsin ma Father Leole sealt kutsikad. Terved, rõõsad ja paksud. Sealiha peal üles kasvanud. Kinkisime need Heidiga kahasse misjonäride majja, sest neil oli järekordne koer taevastele radadele läinud. Üheksa koera, kõik järjest lühikese ajaga erinevatel viisidel lõpu leidnud. Üks mürgitati ära, teine söödi, kolmas leidis otsa ilmselt liiga varase vaktsineerimise käigus. Ja nii edasi. Leppisime kokku, et need numparid, Marss ja Veenus, peavad pikalt vastu.

Leo Marsi ja Venusega

Terve maikuu tegelesin ma sheavõi tegijate ja korvipunujatega. Saatsime korve ja võid siia-sinna. Värvisin veidi punujate maja seestpoolt ning sama plaan on sheamajaga. 

Kunagi pole liiga kirju..., eriti Aafrikas

Juuni alguses tuli uus vabatahtlik Marge Eestist ja võttis mul bisnistöö üle. Nii punujad kui sheavõi meisterdajad jäävad mu südamesse. Meenutuseks  fotogalerii: PortreedAmalyoma ja Rose

Foto autor Marge Sults

Mai lõpus alustasin ka koolitustega algkooli ehk siinse Primary School õpetajatele. Eelnevalt olin juhendanud põhikooli õpetajaid. Koolitus meeldis ning Primary omad tahtsid ka veidi „kreatiivsetest õpetamismeetoditest“ osa saada. Algkooliga mul eelnev kokkupuude praktiliselt puudus. Käisin mitu päeva käed rippu ringi ja mõtlesin, mida ma nende õpsidega peale hakkan. Aga sõbrad tulid appi – ma sain hunniku põnevaid netilehti, kus tuustida. Eriti äge oli Lotte õppekomplekt. Muahhh!!!! Aitäh, Kadri!! 💗💗💗 
Ise õppisin ma sellest kõige rohkem. Ja lustisin ka kõige rohkem. 

Aktiivõppe meetodid 😏😅

Väga oluline osa koolitusest, tunnistuse jagamine. Huvitav, kas ilma tunnistuseta tuleks keegi kohale 😆

Marge saabus Kongosse koos minu sõpradega Eestist ning esialgu tegime kõik koos ümbruskonnale tiiru peale. Näitasin Margele põhipunktid kätte ja siis jätsin ta Kongosse adapteeruma ning suundusin koos Eesti sõprade ja Heidiga esmalt Molesse ja siis hipodele külla. Peale hiposid jätsime Heidiga hüvasti, sest ta pidi Kongosse tööle tagasi minema, mina aga jätkasin oma puhkusereisi koos Anne ja Renega ookeani suunas.

Julged sõbrad! Trotro katusel hipode juurde!

Reisipiltide LINK

Tõdesin, et Ghana on endiselt ilus, aga iga puhkus saab kord otsa, nii ka see. Accras jätsime hüvasti, nemad suundusid lennule ja mina bussile. Naersin, et ilmselt jõuavad nemad enne koju, kui mina Kongo külla tagasi. Nii oligi. Üle 16 tunni mõnusat loksumist. Väljusime Accra kesklinnast umbes seitse õhtul ja ei valeta, kui ütlen, et linnast välja jõudsime alles üheksa paiku. Hull liiklus. Kui meie omad sinna lahti lasta, siis ilmselt oleksid nad lühikese ajaga närvivapustuse saanud. Bussijuht oli algusest lõpuni üks ja sama inimene. Peatusi teel oli vähe ja need olid lühikesed. Ma suurema osa sõidust proovisin magada ja siis kui ei maganud, siis jälgisin teed, üks silm kinni... Need bussijuhid siin on imeinimesed.

Naastes Kongosse tegin sissejuhatuseks paar taaskasutuse töötuba. Õpetasin misjonäride juures asuvatele koolidele, kuidas plastikkotist nööri teha ja mis sellest siis kõike teha saab. Ma olin natuke nööri eelnevalt juba valmis lõiganud ja lubasin selle laste vahel ära jagada. Oleks siiski võinud selle peale tulla, et igasugust jagamist tuleb siin teha salaja ja väikeses seltskonnas. Muidugi mindi nööri peale veidi kähmlema. Siin kultuuris seisab igaüks enda eest. Väga kindlalt. Siinkohal tuli mulle meelde, et mu sõbrad tõid Eestist kogutud telefonid kaasa. Suur tänu kõigile! Telefone jagasin ma nimelt ükshaaval ja keegi pole siiani reetnud saladust, et nad need minu käest said. 

Eriti populaarseks osutus Eesti lipuvärvides tutt

Puhkusele minnes lubasin ma korvipunujatele pilte teha ja midagi kaasa tuua. Piisab vaid mainida, et lähed reisile. Nad ei küsi, kuhu sa lähed, vaid et too midagi kaasa. Ja neid küsijaid on palju. Tegin hunniku pilte ja tutvustasin Ghana erinevaid paiku, sest nendest vb paar kolm naist on piirkonnast veidi kaugemale saanud. Organiseerisin pildinäitamise õhtu oma maja suures fuajees, valmistasin kaks suurt eestipärast võileivatorti ja sättisin projektori valmis. Fuajee sai paksult naisi täis. Meeleolu oli kõigil hea. Ka tort sai positiivse vastukaja, ainult paar naist küsisid pepet (jahvatatud tšilli) juurde 😤

 

Püha Isa Martinit ma ei hakanud segama, et koosviibimisest teatada, aga kuna ta tuli meie käest rendiraha küsima, siis nägi ta ise kui massid (ca 24 naist) hakkasid kodu poole tagasi liikuma. Hetkega lõi ta habemesse kerge värin sisse ja me saime korraliku peapesu, et organiseerime siin mingisugust üritust. Õnneks suutsime talle leebelt seletada, et punujate majas me pilte näidata ei saa, seal pole elektrit ning need naised on kõik sügavalt usklikud, käivad regulaarselt kirikus jne, jne ja kõigele lisaks me maksame ju Martinile raha. See sõna rahustas Isa kuidagi maha ja peale märkimisväärse summa sissekasseerimist lahkus ta veidi paremas meeleolus.

Mingi vimm jäi Martinile siiski hinge, sest peale Heidi lahkumist tagasi Belgiasse, teatas ta, et mul tuleb Heidi ruumi kolida. See ruum asub köögi kõrval ja on veidi eraldi. Minu ruum on keset maja. Juuli lõpus ja augusti alguses on Kongos suur usupüha. Preestrid igast ilmaotsast tulevad kohale ja ilmselgelt jään mina seal jalgu. Torisesin veidi, aga vahetasin ruumi ära. Mu seinamaal jäi ootama, kuni Martin selle avastab. Suure tõenäosusega pean taastama toa esialgse disaini. Oma uut ruumi ma üle värvima ei hakka, viskasin ühe üleliigse koiku välja, sain ruumi juurde ja olen oma pesaga rahul.

Mitu nädalavahetust järjest oleme püüdnud sheapähkleid korjama minna. Küll on Victori auto katki, küll sajab, küll põhjuseid leiab alati. Aga ühel imeilusal päeval me läksime! Assa, kui hea sai! Me korjasime nii pähkleid, kui seeni, emotsioonidest rääkimata. Seda annab täpselt võrrelda Eestis metsaskäimise kogemusega. Lõhn on ainult erinev, materjal muidugi ka, aga tunne!! Seesama! 

Sheapähklite järele minek

Sheapähkel puu otsas, see roheline on imemaitsev ja süüakse ära, kes aga kätte saaab.
Puu all on enamasti alles pruun sisu

Sheapähklid

Kui vaja, siis puu otsa liikumine käib kiiresti. Need naised siin tööd ei pelga

Metsast välja ja koju...

Peale „metsas“ käimist ja safransirmikute praadimist lõi mulle eriline kokkamise tuhin sisse. Varsti on Eestisse minek ja ma pole veel ühtegi kohalikku rooga tegema õppinud. Pöördusin Kongo gümnaasiumi koka Teresa poole. Ma pole väga suur kohaliku toidu fänn, aga siiski on üks roog, mida ma ka kodus teeksin – nkogre. See on põhimõtteliselt nagu pilaf, selle erinevusega, et riisi asemel ja lisaks kasutatakse veel kas oa-, hirsi- või maisijahu. Oleneb, mida kodus parasjagu leidub. Liha ja kala võib lisada koos või ka eraldi. Sibul, tomat, dawadawa ja muidugi tšilli. Piiksatasin, et ma väga vürtsikat ei taha, Theresa noogutas rahulikult ja lisas seekord ainult pool kulpi pepet.

Öeldakse, et kui läks trumm, mingu ka pulgad. Siin, Aafrikas, pulki pole vaja. Nende asemel on käigus käed. Marge leidis küla vahelt trummipoisid, nüüd me siis käime aeg-ajalt harjutamas. Tõsi, mina küll ainult ühel korral, aga jätkan kindlasti. Septembri alguses tuleb IT vabatahtlik Janek, kes Eestis õpetab Aafrika trumme. Tahaks selleks ajaks vähegi asjalik olla. Ja kui ma koju lähen, siis ostan trummid kaasa ning õpetan Markusele trummimängu selgeks. Teeme bändi: Poku ja Maku.

Peale Marge saabumist sai läbi mu igapäevane businesswomani elu ja ma keskendun Kongo IT keskusele elu sisse puhumisele. IT maja on eelmisest aastast saadik kiratsenud rahapuuduse tõttu. Ühe sutsu sai Victor valitsuselt ja nüüd toetas Mondo ning me saame majakest edasi putitada. Raha kanti Kongo haridusameti arvele. Et arvelt raha kätte saada, läheb rohkem kui mitu aega. Ühel päeval helistas mulle Frances Sapaat salapärasel häälel, kas saan kiiresti ta office'st läbi tulla. Tuhisesin Eesti kiirusel kohale ja mind ootas direktori laual musta kilekotti mässitud nutsakas. Nad olid pangast lõpuks raha kätte saanud ja see anti mulle hoiule. Ma pidin iga kord kaasa minema, kui IT keskusele vajalikku materjali ostma mindi ja tehingu eest ise tasuma. Tislereid ja maalreid ei usaldatud. Kõik arvepidamine tuli minu kätte. 

Francese ja finantsametniku Harryga IT keskuse raha planeerimas

Ja siis see algas. Frances helistas, et tuleb shopingule minna. Saime Bolga puidumarketil tisleriga kokku ja ostsime ära kõik võimaliku materjali, et see motokingi peale laadida ja ühe korraga ka transport tasuda. Sinna peale sai pandud igasugu kraami, metalli, puitu, naelu, kange jms. Siiski ühest korrast ei piisanud, ikka tuli midagi puudu. Organiseerisin siis järgmisel korral Victori (ja Victori auto) nõusse, et transpordi pealt veidi kokku hoida. Vaatamata sellele on see must nutsakas väga õhukeseks kulunud. Lets pray, et ei tule mingeid ootamatuid väljaminekuid...

Tehing tehtud 

Ma olin juba ammu lubanud meie mentor Gasbardile, et lähen ja värvin ka tema koolis  Ghana ja Lääne-Aafrika kaardid klassiruumide seintele. Kutsusin Marge kaasa ja seni, kuni mina riikide piire joonistasin, rääkis Marge neile Eestist.  Olen muidu piirjoonte tegemiseks projektori abi kasutanud, aga Tuusi koolis polnud hetkel elektrit. Lähenesin loovalt. Geograafide käest vist häid punkte selle eest ei saa, aga Ghana lapsed andsid kindlalt maksimumi ja värvisid hoolega.

Seitsmes pöialpoiss teeb pilti

Alfredile meeldib maalida

Mentor Gasbard oma pundiga

Ja ongi see blogilugu selleks korraks läbi saanud. Järgmisel korral kitsedest, malaronest ja ...

Ken kalevna (näeme peatselt)

Lõpetuseks video, kuidas sheavõi naised maapähkleid külvavad 💛