Ilu võlu ja valu

           See  mille üle Ghanas mõtiskleda on muidugi aeg. Aeg lihtsalt kulgeb ja inimesed kulgevad koos ajaga. Valgus ja pimedus. Minagi ärkan siin hommikuti vara 6 paiku. Veedan tunni paar toas omaette. Vaatan netist mis maailmas toimub, mõtlen oma päeva läbi, et mida on vaja teha ja mida jõuab ja mida tahan teha. Siinne kulgemine on mind endasse haaranud. Eurooplase kiire kõnnak on taandunud aafriklase tasakaaluka loivamise suunas - ma naudin seda. Vesi tuleb kraanist aeglaselt ja iga asjaga on alati aega.  Alati on olemas homme või ülehomme. Kuumus muidugi ei võimaldagi väga teravalt liikuda ja mõelda vaid sunnib tasakaalukamalt tegutsema. Ja ometi jõuab kõik tehtud. 

Lehed langevad, mangopuud on juba peaaegu paljad. Nad langevad küll teisiti: nad kuivavad pruuniks või krõmpsuks ning kukuvad siis alla täpselt nagu Suzi mulle kuu aega tagasi kirjeldas. Kuigi nende jaoks on siin põhiliselt 2 aastaaega vihmaperiood ja kuivaperiood, siis vestluses noppisin välja, et tegelikult on siingi neli aastaaega. Lihtsalt nende vaheldumine on mahedamate märkidega kui meil põhjas. Talv algab varsti.

Minu kirik ehk mangopuu

 Kuna olen siin disainerina tööd tegemas, siis kirjutan nüüd lähemalt kuidas näeb välja toote arendamine Yen Pang Weaver töökojas, Kongo külas, Ghanas. Minu teema on uue toote ehk lambivarjude loomine Mondole: sobivate vormide, suuruste ja mustritega. Suhted on siin väga olulised ja sellest tuleb alustada. Tuleb leida tee nende inimeste südameni, kellega koos töötad.  Tuleb olla koos, naerda koos, süüa koos. Mida rohkem on aega ja huvi olla- jälgida kuidas töö käib, vaadata mis toimub, küsida- seda kirglikumalt on nad hiljem nõus katsetama kõike uut.

Väljavõte minu Ghana päevikust 16.09.19: Minu esimene tööpäev – lähen korvipunujate naiste juurde 11 paiku ja nad ongi juba kohal. Vahemärkusena, et hiljem seda ei juhtu, nad tulevad ikka palju hiljem. Hakkan vaatlema ja püüan aru saada mis seal on, kas jooniseid ja pilte on, mis seis on kataloogiga jne. Lihtsalt olen nendega terve päeva. Marge jagab raha Peteri tellimuse eest. Silja on siin kõik ruumid nii ilusaks teinud. Vaadates seda olukorda tundub, et 3-e kuuga ei suuda ma küll midagi olulist korda saata. Aga kataloogi on väga vaja teha, sest mina küll aru ei saa kuidas nad üldse aru saavad mida teha on vaja. Mustrite osas on keeruline, sest minu mõtteid ei sobi punumisse. Pean aru saama kuidas töö käib, muidu ei tule midagi välja. Räägime Monicaga lampidest ja lepime kokku, et ta hakkab homme esimest tegema. Täna on palju naisi kohal. Lõpetame töö pimedas ja lahkun koos nendega. Nii see jääbki olema, et tulen esimesena ja lahkun koos nendega.

Abaane ja mina

Alustame Monicaga lambivarju tegemist järgmisel päeval. Eelnevalt olen pikad õhtud mõelnud ja visandanud erinevaid vorme, mis võiksid lambikupliteks sobida. Lisanud värve ja mustreid. Valime koos ühe välja ja esimese katsetuse teeme nende värvidega, mis on hetkel jäägis, st  korvide punumisest jääb alati midagi üle ja need kõrred kasutamegi ära. Kõigepealt tuleb algus kätte näidata -kuidas ava teha- kodustest käsitööoskustest natuke kasu ka.

Esimene katsetus on saanud alguse

 Edasi teeb Monica juba ise, sest punuda mina ei oska ja vahemärkusena ütlen, et ei õpigi ära.  Disainimine ehk oma ideede visandamine, värvide ja mustritega mängimine on nii mõnus ja nauditav nii mulle endale kui neile. Istun terve päeva tema kõrval ja töötame koos. Vaatame joonist, mõõdame, arutame, mõõdame, arutame, mõtleme ja nii iga natukese aja tagant. Et mina rahul oleksin on miskipärast tohutult oluline. Kuna samal ajal on vaja teha mitmeid teisi asju ka, nagu loominguliste inimeste puhul ikka, siis jätkub töö ka kodus. Valmis saab esimene näidis nädalaga. See on ka kõige pikem aeg üldse. Edasised mudelid valmivad juba kiiremini. Muidugi on vead sees, sest mina olen alles roheline ja ei märka kõike ja vahepeal toimub kõrte värvimine ning värviste kätega punumine jätab oma jälje. 

Nimetu ehk näidis 1

 Järgmiste uute vormide katsetamine käib sama rada: teen joonise, panen mõõdud, värvid, mustrid, istun kõrval, räägin, mõõdan, näitan, muudame kõike kui vaja töö käigus. Monica seletab üle kuna tema inglise keel on kõigist parem, et minust aru saada ning ta tõlgib minu jutu kohalikku Nabti keelde. Järgmise vormi Muhu seelik teeb Abaane, African Bowli teeb Akanrima ja Kübara müügivarandi teeb Zupaka. Kui mudeli näidis on läbi tehtud, siis edasi on juba palju kergem -  ma ei pea enam kogu aeg kõrval istuma. African Bowl lambikupliga oli raske kuigi vorm on hästi lihtne. Tuli mängida mustriga, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Akanrama viskas seda ikka mitu päeva järjest nurka.  Aga mis seal ikka, tuleb varuda kannatust, teha uus joonis, uuesti seletada ja anda see tegijale uuesti kätte ja nii ta läheb.  Saan aru, et kõik on tegelikult tehtav, aga vormid peavad olema pehmed nagu klaasis – mulle sobib.

African Bowl näidis

Üks põnev seik veel; selgus, et paljud naised ei oska oma nime kirjutada, aga iga toote juures peab olema tegija nimi. Tegemist on tükitööga ja kui on vead sees, siis peab teadma kellega rääkida ja tasaarveldada. Seega tuli teha üks nimekirjutamise õpituba. Siit tuleb näidisena üks kodutöö.

Järgmine blogipostitus tuleb teemal kõrte värvimine – vot see on tõeline nõiategu.