Väljakutsed õpilaste ja õpetajatega

Nagu ikka jõuavad postitused kohale viivitusega. Kokkvõte eelmisest nädalast ei eristu varasematest: midagi sai nagu tehtud, aga samas ei saanud ka. Õpetajad on mööda küla laiali, õpilased on mööda põlde laiali, keegi midagi ei tea ja ei otsusta, internet ei jookse; samas ühte-teist laheneb imekombel ning nädala lõpuks on tunne, et sai midagi ikkagi edenes. Kaos on uus rutiin.

Rutiinseid tegevusi on mul siiski, kuid need endiselt pärast tunde ringide näol. Esmaspäeval käivad noored kenasti prantuse keelt õppimas, alati 1h30min korraga, lõpetame alles pärast viit, mõnikord 17:30 oleneb alustamise ajast. Käima on jäänud ühed ja samad entusiastid, sel korral täpselt 20. Mis me tegime? Kuna lapsed hoiavad kokku endiselt oma koolikaaslastega, siis pean nad meelevaldselt segamini jagama. Kasutasin selleks Liina jäätud mangukaarte ning õpetasin lastele ka mastide nimetused selgks prantsuse keeles. Selle teadmisega saavad nad hiilata ka oma sõpradele ja mulle tundus mõistlikuna. Kaardid annavad võimaluse korrata üle numbrid, hääldada ning õpilased jagunevad kenasti viide neljaliikmelisse rühma.

Kasutan Kongo keskel asuva Daborini põhikooli ruume, piirkonna lapsed tulevad keskele kokku

Rühmade esimene ülesanne on valida tiimile nimi. Nimed on absoluutselt ebaoriginaalsed, KÕIK kasutavad numbrit, mis nad kokku tõi (rühm 2, 3 jne) Lloomingulisusel jätkub arenguruumi palju. Teine ülesanne on otsustada, kes on rühma sekretär ehk kes kirjutab sõnad üles. Loomulikult keegi ei taha. Kui ütlen, et vastutus on neil, kes sõnu ette ütlevad, sekretärile tuleb dikteerida, tahavad kõik kirjutada. Ei midagi uut võrreldes eesti kooliga. Järgmine vaatlustulemus on see, et rühmaliikmed ei suuda omavahel koostööd teha. Üks kirjutab, teised vaatavad pealt, puudub rühma sisene suhtlus. Ilmselgelt ei ole rühmatöö sage õppetöö vorm. Lihtsustan õpilaste tööd sellega, et annan aega juurde, lõpuks kontrollime sõnu ja mina pean tõdema, et mul on eeldatust raskem nendega töötada. Tund edeneb, aga häälduseni me sel korral ei jõua. Kokkuvõttes jään mina enam-vähem rahule, aga kui püüan välja mõelda, mis lapsed sel korral uut prantsuse keele kohta õppisid, siis jään vastuse võlgu.

Presentationi õpilased sinises, Nangodi omad kollases koolivormis

Lisaks jahtisin uusi toetuslapsi. Presentation, Dagliga, Kongo  ja Gorugi Psid said toetuslaste programmi lisada juurde uued õpilased, sest paljud eelmised on põhikooli lõpetanud ning Eesti sponsorite huvi on suur laste toetamise vastu. Jumal tänatud! Selleks olime Evansiga jaganud koolidesse taotlusvormid, kuhu läheb info lapse isikuandmete, perekonna loo ja akadeemilise võimekuse kohta. Kõik õpetajate poolt välja pakutud toetust vajavad lapsed arutatakse läbi hoolekogule sarnanevas instantsis mille järel valitakse välja sobilikud. Seejärel pean mina tegema pildi lapsest ning saatma teele Eestisse, et sponsor ka näeks, milline see laps välja näeb. Nii see siis käis - küttimine ja salaküttimine. Koolid viivitasid, lapsi polnud ja meie Evansiga üritasime neid kõige kiuste tabada. Üks tüdruk, Mary, korvipunuast lesknaise Akanima tütar oli suisa haigena välja aetud, et me saaksime temast tee ääres pilti teha et ta kindlasti programmi lisataks. Tüdruk oli nii nõrk ja õnnetu, minul süda nuttus, seega pärast pilti saatsime ta koju tagasi end ravima.

Presentation PSi 4. klassis õppiv Mary,
haigusest nukrad silmad 

Sama nädala uus väljakutse oli neljapäevane creative arts. Kuna viimane kord jäi tund ära, sest õpetaja Mai oli Bolgas kinni, siis oli teine vabatahtlik küsinud, mis tundi õpilased järgmisena tahavad. Vastus oli täiesti oodatav: jalgpall. Anne-Liis lubas. Nüüd pidime selle kuidagi ka läbi viima. Mõeldud, tehtud! Ostsin turult eelneval päeval jalgpalli, vabatahtlik Mirjam võttis kaasa ameerika jalgpalli (lastele handball). Kuna meie loovustunnid kaasavad ka kehalist väljendust, ja lubadus oli lastele antud, siis pidin täiesti jalgpalli-võõra-inimesena selle tunni ka läbi viima. Mirjam võttis käsipalli tiimi ja mina siis jalgpalli. Olen väga õnnelik, et ka Maarja oli nõus abistama, tahtis osa saada sellest lõbusast melust ja lootsime, et kaks lollpead ehk annavad kokku ühe tarkpea. Enam-vähem nii ka läks, suutsime hästi teeselda oma eksperdi rolli.

Lisan juurde, et vahetult enne tundi tekkis ootamatus, mis meie tundi minekut edasi lükkas. Lapsed aga olid meid niiväga oodanud, et majutuskohast kiriku poole kõndides märkasime äkitselt midagi taimede vahel põõsastes liikumas. Üsna pea nägime kiiresti meie poole liikuvaid põlevaid silmi, lapsed jooksid läbi džungel-võsastiku, näod naerul ja kilked tasutaks. Maarja haaras kiirelt kaamera järele ja püüdis seda vaatepilti jäädvustada, kuid lapsed jõudsid liiga kiiresti kohale. Milline soe vastuvõtt, kui oodatuna me end tundsime! Lubasime järgmisel nädalal ka veidi hilineda, et siis äkki õnnestub ka filmida.

Liikusime koos lastega kiriku juurde ja nad muudkui küsisid, kas pall on või mitte. Üks neist katsus mu seljakotti, hüüdis üle platsi ja enam lapsed maha ei rahunenudki! Mõelge, ongi jalgpall kaasas! Küsisime, kes tahavd mängida jalgpalli ja kes käsipalliga ning jalgpalli grupp jäi väga suureks. Seejärel jagasime pikkuse järgi lapsed kahte rühma, ühega toimetas Maarja, teisega mina. Tegime soojendusharjutusteks sääretõsteid ja põlvetõsteid, rütmi edasi andmist ja liigutuste ketti, seejärel määrasime väravavahi ja kapteni ning mäng võis alata. Paljajalu kivide peal, suure hooga, ennastunustavalt, lapsed mängisid kirglikult. Meil ei olnud aimugi reeglitest, aga ega lapsed end reeglitest häirida ei lasknudki. Sisetunde järgi hüüdsin kohati vahele: “nurgalöök”, “lahtivise”, “värav”, “vahetame pooli”. Lubasin endale, et ei ühtegi sporditundi enam,ise ei tunne, et oskaks seda läbi viia ning jalgpall on minu mugavusstsoonist totaalselt väljas. Hämardudes tegime eeskujulikult jõusaali harjutusi: säärelihaseid, kätekõverdusi kaks ja kolmpealihastele, kõhulihaseid, väljaasteid – kõige selle juures tundsin end juba kindlamalt. Tegime teiste vabatahtlikega kõik harjutused ka kaasa ning suutsime lihased paariks päevaks kangeks saada.

Paljajalu mänguhoos vana turuplatsi ja kiriku vahel

Reedene väljakutse oli mu esimene koolitus. Olin valmis selleks, et kellaaegadest ei peeta kinni, kuid kuna sihtgrupp oli kogu Nabdami piirkonna prantsuse keele õpetajad, olid mul nendega juba isiklikud suhted loodud, telefoninumbrid olemas ja sain ennast ning atelier’d pidevalt meelde tuletada. Koolitus pidi algama kell 8:00. Mina olin kohal 8:00, kuid koolitusruumi uks oli veel tabalukuga kinni. Organiseerisin selle lahti, hakkasin asju pakkima ning kell 8:15 sain kõne Stephenilt Nangodi JHSist, kes küsis, mis kell pidime alustama. Esimesed õpetajad saabusid kell 8:30 ning kella üheksaks olid KÕIK kohal. Alguse ajast lähtuvalt lõpetasin ka hiljem, et oma neli tundi täis teha. Kella 10 ajal tegime ka pausi vee ja küpsistega, mis Evans meile kohale transportis.

Milles seisnes väljakutse mulle? Esiteks tahtsin teha koolituse prantsuse keeles, aga sellest ei saanud asja. Õpetajad ei julgenud omavahel prantsuse keeles rääkida, ei tea kas häbenesid üksteist või oma keeletaset. Õpetajad ei julgenud omavahel ka ideid jagada, ei tea kas kadedusest või hukkamõistu kartuses. Rõhutasin korduvalt, et ei tulnud neile rääkima, kuidas nad peaksid õpetama, vaid jagama tähelepanekuid vaatlustest, arutama French clubi järjepidevust, tutvustama oma võtteid, mis toimivad. Nemad aga tahtsid mugavalt kuulata, mis mina räägin, teha märkmeid ja mitte kaasa töötada, veel vähem mängida. Mis mõttes ? Nad on ju täiskasvanud mehed ja mehed ju ei mängi… Aega läks aga sain nad lõpuks nii laevade pommitamist (verbide pööramine) mängima kui ka luuletust kirjutama (tingimuslaused)!

Käsitööna valminud kingitused

Kuidas koolitus õnnestus ? Sisetunde järgi ei läinud päris nii nagu tahtsin, aga koolitus lõppes väga heatujuliselt ning nad palusid minult ühte veelt projektide kohta ehk approche actionnelle kuidas ühe lõppeesmärgi ümber siduda verbid, sõnavara ja tegevused nii, et õpetamine oleks lõpuks esmärgistatud ja sisu seostatud. Kui nad juurde küsisid, ju siis oli edukas… Koolitusest mul jälle ühtegi pilti ei ole, sest unustasin end nii ära, et olin ihu ja hingega tegevuste juures. Lisaks oli mul igale koolile valmistatud üks värviline poster (artiklid, possessivid, omadussõna sugu, nimisõna sugu), et need seinale panna ja klassiruumile pisike lisaväärtus anda. See oli kingitus minu poolt, mille peale nad tänulikkuse asemel küsisid, miks ma ei valmistanud igaühele kõiki… Kutsusin neid üles oma kooli prantsuse keele tunnis lastega koos tegema.

Reede lõpes ühe top 5 hetkega minu töökogemustest. Tegin intervjuu kolme gümnaasiumi poisiga, kes õpivad Navrongo Senior High Schooli 2. klassis (11. klass meil). Poisid kandideerisid Mondo Tarkusefondi stipendiumile, sest ilma abirahata ei saa keegi kolmest kooliteed jätkata. Kandideerimiseks pidid nad kirjutama esiteks motivatsioonikirja, tooma koolitasude kohta tõendi ning esitama kõik eelmise kooliaasta hinnetelehed. Ja millised hinded! Millised noormehed! Üks klassis esimene, üks kolmas, kolmas esikümnes, aga koolis kolme aasta peale 2400 õpilast! Intervjuu võtsin videosse ja loodan, kiiresti artikli valmis kirjutada ja läbi Mondo kusagile ka pressi lasta. Milline au saada sellest kõigest osa! Poisid olid muidugi huvitatud ka kirjasõpradest/kontaktidest Eestis, enda eakaaslastest (minu enda klass Härmas sobib selleks ideaalselt), et mõtteid vahetada ja uurida, milline on gümnasisti elu Eestis. Lisaks lubasin aidata poisse info kogumisel, kuidas, millal ja kuhu ülikooli saaksid nad oma erialadel kandideerida (juura, bioloogia, geoloogia). Fantastiline reede! Pühapäevaks olid kõik Tarkusefondi taotlused laekunud ning uus nädal tõi mulle ja KoCDAle palju kiireloomulist tööd.

Isaac, mina, Benjamin ja Lambert, poisid õpivad Navrongo SHSi 2. klassis