Seiklused ja kohalik kultuur

Viimased nädalad on kiiresti läinud, kuid otseselt mingeid saavutusi ette kanda ei ole. Ayamfooyas olen viimasel ajal üritanud matron'it rohkem oma tööd tegema saada. Olen lihtsalt iga töökorraldusliku jamaga otse tema poole pöördunud ja siiamaani pole ta veel keeldunud mind aitamast. Kuni selle päevani, kui pidin koos kiirabi auto juhiga Bolgasse minema, et viia lõpuks autoklaavi masin parandusse. Kuna matron vastutab rahaasjade eest, siis pidi tema andma selle ettevõtmise toetuseks nii bensiini kui paranduse raha. Ja loomulikult polnud teda just sellel hommikul tööl. Õnneks lahenes olukord tänu Thomasele üsna kiiresti ja istusime kiirabi autosse, et sõitma hakata.

Peale viljakoristust lastakse loomad vabalt ringi jooksma, et nad ise endale toitu otsiksid - Ayamfooya kliiniku hoov

Ja enne veel, kui hoovist välja sõitma hakkasime nägin, kuidas meie silme all sõitis mootorratas jalgratturile selja tagant otsa. Kokkupõrge oli niivõrd võimas, et nägin kuidas kõik uperkuuti lendasid ja motika tagumine sõitja kõikidest suure kaarega üle lendas. Vaatasime korra autojuhiga üksteisele otsa ja järgmisel hetkel jooksime juba vaatama, kes kui palju viga sai. Meie silme all tõusid kõik osalejad hetkega püsti ja hakkasid ümbrust uurima ning välja selgitama, mis just juhtus. Jalgratturile oli otsasõit täiesti ootamatu ning seetõttu oli ta ilmselgelt šokis. Palusin kliinikust ratastooli tuua ja transportisime ta sidumistuppa. Ja terve tee käis vaidlus, kes ikka süüdi oli ja mida temaga ette võtta tuleks. Selgituseks - kui selline õnnetus oleks tolle ratturi kodukülas juhtunud, oleks küla inimesed kokku tulnud ja motika juhi vaeseomaks peksnud... Õnneks olid kõikidel luud terved ja minimaalsed vigastused arvestades asjaolu, et ratturil olid lühikesed riided. Ja kiiver oli seekord õige inimese peas - motika tagumisel reisijal, kes tegelikult oli oma sõpra sõitma õpetamas ehk siis motikat juhtis täielik algaja.

Lõpuks algas sõit Bolgasse ja terve tee kuulsin, kuidas autoklaavi metallseinad vastu kiirabi auto istet kolisesid. Kongo küla piiril nägime ka kuidas üks mees oma autoga teelt välja sõitis, aga õnneks midagi hullu temaga ei juhtunud, vaid tema ego sai veidi kannatada. Bolgasse jõudes selgus, et seda meest, kes elektrilisi parandustöid teostab, polnud tööl. Jätsime autoklaavi parandusse ja läksime migratsiooniametisse passidele järgi, sest sel päeval, kui Eveliniga neile järgi läksime ei olnud seda õiget ametnikku tööl :-) Seekord õnnestus kõik sujuvalt, isegi kuri ametnik naeratas lõpuks. Seejärel istusime kiirabi autosse ja tahtsime lõunat sööma minna, kuid.... auto enam ei käivitunud. Endalegi üllatusena võtsin mugava asendi sisse ja hakkasin oma märkmikku lappama samal ajal, kui Frances kapoti all mutrivõtmetega kolistas. Kuni lõpuks ta teatas allaandvalt, et aku on läbi... Tegin nii ükskõikse näo ette kui suutsin ja küsisin, et vist vaja auto parandusse saata. Frances nõustus ja hakkas helistama, kuid tundus, et väga palju abi ta siiski ei saanud. Järgmisel hetkel, kui silmad tõstsin, nägin kuidas kuus meest meie auto poole tulevad. Aknast üks veel hüüdis mulle, et ma tuleksin appi lükkama :-) Ja lükkasidki meie kiirabi auto käima! Kõik need seiklused alates kliiniku juures toimunud õnnetusest toimusid vähem kui kahe tunni jooksul...

Ayamfooya kliinikus sain ükspäev tõelise üllatuse osaliseks. Nimelt avastasin hommikul, et kätepesu paagid on veest tühjad ja uurisin matron'ilt, et miks need täitmata on - järgmisel hetkel oli mingi täitsa võõras tüüp neid juba täitmas. Mõtlesin endamisi, et väga kiire tegutsemine. Järgmine hetk läksin patsienti palatisse viima ja sisse astudes nägin, et toosama mees koristab seal. Mul läksid silmad veel suuremaks, kui küsisin ühe voodi kohta, et kas see on juba koristatud ja saades eitava vastuse, nägin kuidas see voodi minu silme all ära puhastati. Ja seejärel koristati kõik voodid ja aknad ja lauad ka veel ära. Lõpuks läksin uurima, et kes see uus inimene on ja sain teada, et tema on uus koristaja (ja ei ole kellegi sugulane!). Nüüdseks olen seda inimest juba iga päev hommikuti koristamas näinud. Kui ta nii jätkab, siis võib juhtuda, et ta saabki püsiva lepingu ja kliinikul on üks korralik koristaja!

Täna käisin Logre kliinikus, et leppida kokku madam B-ga HIV-positiivsete grupi kokkusaamisel osalemine. Minu suureks üllatuseks oli kliiniku hoovis kliiniku juht Abraham ja võtsin kohe härjal sarvist ning palusin audientsi. Rääkisime veidi kliiniku tööst ja tuleviku väljakutsetest ning leppisime kokku kohtumise detsembri algusesse, et saaksin parema ülevaate kliiniku enda võimalustest ja uutele vabatahtlikele vajalikku infot. Seejärel andsin mõned istrumendid sidumistoa jaoks ning läksin Nutrition Centre'isse madam B-ga rääkima. Pooljuhuslikult sain teada, et iga reede on HIV-positiivsete kliiniku päev. Nad käivad vastuvõtul ja saavad ka oma ravimid kätte. Ütlesin ka madamile, et oleksin väga tahtnud seda varem teada. Seejärel saime kokkuleppele, et detsembris saan reedeti kliinikus veel käia ja osaleda korra ka grupi koosolekul. Ühtlasi sain teada ka, et homsele planeeritud HIV-grupi kokkusaamisele ei pruugi keegi tulla, sest kuidagi olid inimesed kuupäevad segamini ajanud ning käisid nädal aega varem kokkusaamisel. Igatahes homme üritan ikkagi! Ja  jälle kord oli reedene päev nädala edukaim - kokkulepete sõlmimiseks ja oluliste inimestega kohtumiseks.

Kuzi ehk oakoogid, mida saab Kongo turult osta 

Viimasel ajal olen kuulnud mitmeid huvitavaid lugusid kohalike inimeste elust ja kommetest. Näiteks, kuidas teha selgeks, et kaks samasoolist on geid - nad peavad kellelegi oma aktiga vahele jääma, siis on kindel värk :-). Hotellides näiteks ei tohi samas toas ööbida kaks meesterahvast (et ennetada geide võimalikku ebasündsat käitumist). Ennevanasti oli laste tegemine peaaegu nagu võistlus, kes suutis rohkem sigitada, oli kõva mees. Tavaline laste arv peres oli around kümme (see tähendab et üsna palju ülespoole või veidi vähem allapoole sellest numbrist). Üldine arvamus oli ka, et naine, kes sünnitab vähemalt kümme last, on vääriline naine ja see oli ka üks põhjus miks naisi mitmeid oli, et saaks aga lapsi toota (nagu nad ütlevad ise, et they produce children). Ahjaa, miks on aafriklastel nii palju lapsi (lisaks sellele, et nad võistlevad) - see on aafriklastele antud geneetilise materjaliga, et nad ei suuda ennast väga hästi kontrollida! Aga lihtsam põhjus paljude laste sünnitamisele - lapsed on tasuta tööjõud ja aitavad kodustes toimetustes.

Kui kliinikus nähakse valget arsti, siis tahavad kõik sinna kliinikusse ravile minna, sest usutakse, et siis on suurem tõenäosus ellu jääda. Samamoodi usutakse, et õed, ämmaemandad ja arstid ei jää haigeks, sest nad oskavad haigusi vältida. Kui näiteks mõne arsti pereliige sureb, siis usutakse, et arst teeb kehva tööd ja tema juurde enam ei minda, sest ta ei osanud isegi oma pereliiget ravida.

Sageli satun huvitavatesse vestlustesse kohalikega, kus teemaks on mingid asjad, mida minult tahetakse. Vestlus ühe korvipunujaga, kes nägi mind aafrika kleidis:

Sara: Sul on ilus kleit! Sa peaksid selle mulle andma!

Mina: Aga kui ma selle sulle annan, mida mina siis kannan?

Sara: Ma võin sulle mõne enda kleidi vastu anda.

Mina: Aga sa võid endale lasta ise kleidi õmmelda.

Sara: Mul ei ole selleks raha.

Mina: Aga korvide punumisega teenid ju endale raha.

Sara: Selle raha panen ma kõik õppimise jaoks kõrvale.

Mina: Väga tore. Siis kogu raha kokku, mine kooli ja lõpeta see ära. Seejärel saad hea töökoha ja hakkad saama palka. Siis saad minna ja lasta endale kleidi õmmelda. Sest täpselt nii pidin mina enne tegema, et saaksin tulla Ghanasse vabatahtlikku tööd tegema!