Mondo's volunteers in Ghana

4. mail täitus lootus veelkord Aafrika looduslikku sauna minna. Amsterdamist Accrasse lennates üllatas tõsiselt lennukis puhuv külm tuul. Tuli padi pähe ja tekk kõhu peale panna, et tuuletõmbusest   mitte külmetada. Aga ma polnud ka kunagi suure lennuki viimases reas istunud, täpsemalt kohal 45D. Stjuuardess pakkus võimalust mujale istuda, aga kellegi sülle polnud tahtmist potsatada. Pealegi tegelesid ka mu naabrid sama probleemiga. 15-tunnine bussisõit Bolgatangasse pakkus see-eest naudingut. Nimelt on vahepeal   Ghana teedele ilmunud tuttuued punased KIA bussid, mille külgedele maalitud   V.I.P. Mõnel isegi VVIP. Igal oma õhupuhuja nupp kasutada. Kui kogemata valgel ajal kohtvalgusti nuppu vajutada, kuuled valjukast häälekat noomitust – mis sa seda nuppu puutud, kas sa ei näe,   et Päike paistab.   Tegelikult olin mina peale bussijuhi üks vähestest, ainus, kes seda nägi, sest enamik oli kardinad akende ette tõmmanud. Kumassist läbi sõites ela...

Olen  juba üle kuu aja tagasi kodus, Eestis. Nii ääretult kauge näis ta Ghanast olevat! Aga nagu arvata, on savannimaastik ja Põhja-Ghanas asuva Kongo küla inimesed tihtilugu mu mõtteis. Jään igatsema kaunist loodust, külainimeste sõbralikku teretust ja sooja naeratust, uudishimulikke lapsi ja siirast abivalmidust. Eriti viimast. Tänud sulle, Feliks, Grace, Samson, Martin, Victor, Br.Godfred ja Br.James, Joonathan, Dorcas, Abaane ja Monica, Baba Francis, Rose ning paljud õpetajad ja koolijuhid! Olen väga tänulik kõikidele neile toredatele lastele, kellega juttu puhusin ja kes aitasid mind kohalikust elust paremini aru saada. Kõige kõrgemaks hindan rahu ja turvalisuse tunde saamist suheldes kohalikega.  „Kõik läheb hästi, sinuga ei juhtu midagi paha,“ ütles Feliks mulle kui jäin südaöösel üksinda suure seljakoti ja pampudega võõrasse kohta tee äärde seisma. Vihma kallas ja oli kottpime. Aga tema sõnad mõjusid üllatavalt rahustavalt. Need olid öeldud südamest. Sidepidamine kõik...

Viimased kolm päeva olen Cape Coast'is. See ilus valge kindlus ookeani kaldal on kohutava ajalooga. Muide, ka Michelle Obama vana-vanaisa läks siit orjana Ameerikasse.

Niisugune idüll on siin Ampenyi kaluriküla külje all Cape Coast'ist  30km kaugusel lääne poole. Ärkan koos päikese ja kukkedega. On aega rahulikult  kokkuvõtteid teha ja teiste vabatahtlikega muljeid jagada. Täna on koolivaheaja esimene päev. Muidu nii rahulik rand täitus vabakslastud koolilastega. Kui meie tähistame poolaasta lõppu aktusega, siis siin on selleks kindlasti jalgpall või võrkpall. See on ju hea - lapsed saavad kõik aktiivselt osaleda. eelviimane pilt ongi rõõmus hetk pallimängus. Viimasel pildid kalur võrku viskamas - äkki näkkab!

Trenni & tööle Martin koos õpetajaga ja eesti sõbralt saadud kingitusega Tubli töörühm Kas ma selle kana kinkisingi? Saingi pirni põlema Lõuatõmbamise puu Õpetaja saab uue soengu

11-12-13 11. dets. 2013 oli üks põhjus, miks ma olen just praegu siin, Ghanas. Mitte ilusa aritmeetilise jada pärast, mille arvud moodustavad, vaid seetõttu, et inimesi sündis sel kuupäeval ka 65 aastat tagasi. See tähendab, et vaja rahulikult senise üle mõelda ja siis otsustada, kuidas edasi. Päev kujunes täiesti erinevaks planeeritust, kuid pakkus kindlasti hoopis rohkem rõõmu, kui lootsin. Kirjeldan.                                                         Öösel tuli mobiilipostkasti   oodatud sõnum, et saabusid Rapla poisi Sanderi uurimistöö küsimused Ghana õpilastele. Proovin avada arvutiga – paraku toas internetiühendust pole, nagu ikka. Jääb loota hommikule, kui saan mäe otsa ronida ( elame orus). Punane tuluke põles peas pidevalt – ele...

Sekoti Algkooli lapsed istuvad laudade-toolide puudusel põrandal tihedasti üksteise kõrval. Seda pilti nägin päris mitmes koolis.   Põltsamaa kooli lapsed olid   koostatud toredat albumit „LUMI“. Vaatasime seda koos, sest küsimusi ja imestamist oli palju.   Gorugi algkooli juhataja Martin Atarah teostamas oma ideed. Eesti lipu värve oskab nimetada siin koolis iga laps. Paljud hüüavad mind nähes rõõmsalt: “Tere!“   Eesti sponsorite poolt toetatud 135 last küll kõik korraga pildile ei mahtunud, aga võin kinnitada, et abi jagamisel oli rõõmu palju. Nagu oleks juba jõuluaeg käes! Lesknaiste grupid on valinud enda seast liidrid, kes ongi siin pildil. Mondo toetusel saavad korvipunujad ja šeavõi tootjad oma äri paremini jalule seada.