Aukartus elu ees 111213

11-12-13

11. dets. 2013 oli üks põhjus, miks ma olen just praegu siin, Ghanas. Mitte ilusa aritmeetilise jada pärast, mille arvud moodustavad, vaid seetõttu, et inimesi sündis sel kuupäeval ka 65 aastat tagasi. See tähendab, et vaja rahulikult senise üle mõelda ja siis otsustada, kuidas edasi. Päev kujunes täiesti erinevaks planeeritust, kuid pakkus kindlasti hoopis rohkem rõõmu, kui lootsin. Kirjeldan.                                                        Öösel tuli mobiilipostkasti  oodatud sõnum, et saabusid Rapla poisi Sanderi uurimistöö küsimused Ghana õpilastele. Proovin avada arvutiga – paraku toas internetiühendust pole, nagu ikka. Jääb loota hommikule, kui saan mäe otsa ronida ( elame orus). Punane tuluke põles peas pidevalt – elekter kadus öö saabumisel.  Kuidas ma küsimusi paljundan? Lastel  ees vaid kaks  koolipäeva. Kell 05:45 oli nii valge, et oli näha, kuhu astud. Kell 06:00 olin internetis, kell 06:13 ühendus kadus. Kuid Sanderi küsimused olid salvetatud. Nüüd  lähimasse kooli. Kuid mida pole, seda pole-elekter. Direktor brother Gottfred on optimistlik-ta tuleb. Kell 9-11 on lapsed  kirikus, pärast paljundame ja viime küsitluse läbi. Kell 10:56 on teenistus läbi, elektrit ikka pole. Kas sõita Bolgasse  paljundama? Kuid siis ei  ole enam lapsi- nad lähevad koju 14:20. Aga Sanderi pöördumine ja küsimused olid väga targalt ja siiralt koostatud ja ära jääda ei tohtinud miski. Siis meenus, kuidas mu ema 60 aastat tagasi õhtuti käsitsi koorlauljatele noote paljundas.  Mis muud –ratta selga, koju ja tööle. Kollane paber on parajalt libe, seal jookseb pastakas kiiresti. 18 minutiga on üks leht valmis- pöördumine sõbra poole ja 13 küsimust. Nüüd vastuste leht.       Kell 13:02 olid 5 küsimustikku koos ja kohe kooli. Selgus, et tunde tegelikult ei toimugi, leidsin kohe vastajad, kes lehtedega kiiresti kuhugi kadusid - klassides pinke  polnud.Õpilaste vastamise ajal kirjutasin küsimuste ja vastuste lehti juurde. Kuid kell 16 oli mul 10 vastuste lehte käes ja süda rõõmust rõkkamas - hakkama saime.  Aga oot-kus on need toredad tüdrukud, kes hommikuti õpetajate elamise hoovi koristama saabuvad, seejuures Tere, Anu, tere Mart hüüdes. Täna tulid nad õhtupoolikul uuesti, üritades hakata mu kausis ligunevaid originaalis valgeid pükse pesema. Nad  olid isegi pesupulbri kusagilt kaasa toonud! Palusin selle mõnu siiski mulle jätta ja hoopis Sanderi küsimustele vastata,  mida nad ka rõõmsalt kohe samas hoovis trepi peal tegema hakkasid. See oli kell 13, nüüd oli kell 16. Nad oli peitunud meie kööki, selle puhtaks küürinud ja istusid kolmekesi põrandal ühe küsimustiku kallal. Nüüd oli mul juba 13 vastust käes.    Heitsin pilgu nende väga puhaste kleitides ja ontlike tütarlaste vastustelehtedele  ja mu silmanurk läks märjaks. Siirad vastused, valus tõde ja palju muud ilusat näeb Sander sealt. Pakkusin neile küpsiseid ja klaasikesed mahla, millest üks kahjuks kohe ümber läks. Nii et Sander teab, miks mõned tööd natuke teistest mahlasemad on.    Kell 16:30 saabus Selina Logre koolist, kes juba kolmandat õhtut tuli küsima, kas küsimused on kohal. Sest olin lapsi  aegsasti teavitanud, et midagi põnevat on tulemas. Lapsed on rõõmsad, kui nende arvamust küsitakse.   Täna kell 7 olingi Logre koolis. Sealgi polnud tunde, kuid vastajad  leidsime kiiresti. Direktor oli ka väga abiks, oli mul ju Mondo kingitus Fair Trade jalgpallina kaasas. Igatahes  täna on mul koos 33 vastust. Aitäh Sanderile Rapla vesiroosist ja tema Ghana sõpradele, kes mu päeva just selliselt meeldejäävaks muutsid. Elust leiab alati armastust  ja rõõmu, kui vaid tema vastu aukartust tunned.  Aitäh ka Peeter Volkonskile ilusa mõtte eest.  Tõesti –  me muutume -meie ja maailm-, kui me tõeliselt üksteisesse puutume. Ilusat advendiaega soovides Mart