Kollane on uus roheline. Punasest rääkimata.


Jõulud Aafrikas
(pilt on laenatud intenetist)
Ja käes nad ongi, need jõulud! Häid pühi, armsad sõbrad! 

Täna, jõululaupäeval, tundub olevat täpselt õige hetk taas korraks peatuda, natuke enese sees ja ümber ringi vaadata, vahepeal ladestunud muljed taas lauseteks vormistada ja must-valgel kirja panna. Eks ole ju vana tõde, et väljaütlemisel muutub ka mõte selgemaks. 

Tavapärase heitliku Eestimaa talve asemel leiavad jõulud mind seekord kuuma päikese alt. Ilm on kõike muud kui heitlik - kuumad päevad vahelduvad stabiilselt suhteliselt jahedate öödega. Siiski-siiski, ka nendes öödes vilguvad jõulutuled ja kõlavad jõululaulud. Ja mine tea, ehk ilmuvad meie improviseeritud jõulukuuse alla lõpuks ka kingitused! ;-)

Loodus muutub järjest kollasemaks, ehk isegi valgemaks… Algsest, meid vastu võtnud rohelusest ei ole enam väga palju järel - mõned puud on juba päris paljad, teised hoiavad veel jonnakalt lehtedest kinni, aga tõsiasi, et vaated kõrgematest kohtadest muutuvad järjest avaramaks, reedab, et kuiv aeg on ikkagi päriselt käes ja peljatud harmattan käegakatsutavas kauguses.


Kollane on uus roheline

Lõikuspidu

Noil päevil sai täis maagiline 100 päeva. Päriselt? Sada? Üldse ei tundu sedamoodi! Alles eile tulin ju! Samas... Päevad lendavad kuidagi nii kiiresti, et vaevalt jõuad päeva lõpus päeva jooksul kordasaadetu kohta märkmeid teha. Juhtub, et ei jõua sedagi… Nii ongi märkamatult möödunud veel poolteist kuud ja jookseb juba neljas… Päris uskumatu… 

Jooksvaid asju olen ikka püüdnud jõudumööda Facebookis kajastada. Tõsi, kõik sinna ei jõua. Blogi on koht, kus veidi süübida ja arutleda või kokkuvõtteid teha, niisiis püüan siin taas pisut endasse kogunenut korrastada. Aga ka siia ei saa kõik kirja, internet saaks enne täis... Niisiis - kõigest (või siis peaaegu kõigest) järgemööda...



Eelmine postitus oktoobri lõpus lõppes sellega, et tegime õpetajate eelhindamist, et eelseisev Mondo poolt välja töötatud praktiline koolitus nimega Digital Competencies Program võimalikult hästi ette valmistada. Selle eelinfo põhjal saime aimu, mis tasemel inimestega siin tööle hakkame. Test sai tehtud ja saadud info põhjal ka materjal ette valmistatud. Tõsi, suurema osa materjali ettevalmistustööst tegi küll ära Siisi, kes spetsiaalselt selle kursuse ajaks Ugandast kohale pidi lendama, mina sain seda veidi kohalikele oludele kohandada ja kohapealseid ettevalmistusi teha. Kursuse kandvaks mõtteks oli ennekõike õpetajatele ja aktiivsetele kogukonnaliikmetele hulk praktilisi oskusi edasi anda, et nood siis õpitut omakorda oma õpilaste / kaaskodanikega jagada saaks. Lisaks hoiatati mind ette, et saabumas on filmigrupp. Põnev! 

Üsna novembri alguses, viimasel päeval enne kursust, saabusidki külalised – Siisi Ugandast, Kaili Eestist ja Diego Iirimaalt. Viimane on küll tegelikult hoopis Kolumbiast, aga õpib praegu Iirimaal. Siisi ülesandeks läbi viia kursus, mina abiks, Kaili ja Diego aga saabusid püha ülesandega filmida üles materjal Mondo tellimusel valmiva lühifilmi jaoks, mis jutustab meie ICT-keskusest ja selle rollist kogukonnas. Mis omakorda tähendab, et ka allakirjutanul tuli pea nädalaks võtta vaat’ et tõsielusarja osalise roll. Uus asi, aga meeldivalt väljaspool mugavustsooni jälle, nii et – loomulikult teeme ära! Tulemust saame näha ilmselt lähinädalatel. Ootame põnevusega!

Vabatahtlikepere ja külalised

Kui külalised vastu võetud ja ära majutatud, oli loomulikult aeg muljeid vahetada ja üks mõnus õhtune istumine teha… Tore oli jälle üle pika aja musta leiba süüa, eks!

Pildil ees keskel on Seth, kes õnneliku juhuse tahtel sattus Kongosse täpselt kursuse alguseks. Seth, olles ise Ghanast pärit, resideerub hetkel Accras, kuid õpib Tallinna Ülikoolis doktoriõppes ja on oma töö teemaks valinud Mondo tegemised Ghanas. Nii jälgiski Seth huviga, kuidas läksid esimesed tunnid keskuses, ja andis lastele ka omapoolsed sõnad teele kaasa. Samuti sai Seth osa ka kursuse esimesest päevast ja ette rutates võib öelda, et juba paar nädalat hiljem oli Seth taas Kongos tagasi, seekord koos oma juhendaja Triinuga. 

Asjalik õhkkond kursusepäeval

Tagasi kursuse juurde. Maagilisel kuupäeval 11.11 olimegi valmis kogu seda õpihimulist seltskonda vastu võtma. Hommik möödus küll ametkondi külastades - külalised tuli ju teha tuttavaks ametnikele ja vastupidi. Kursuse alguseks oli planeeritud kell 1 päeval, vastavalt kohalikule traditsioonile alustasime aga ikka väikese (aga ainult väikese!) hilinemisega. Niisiis – osalised kohal, tähtsad ametnikud kohal, meie kohal – sõidame! Alguses loomulikult kõned, sõnavõtud… Ja siis läks tööks! Esimene päev oli lühike ja puhtalt Siisi etteaste, minul jäi alguses täita toetav/tehniline roll. Järgnevatel päevadel rollid vahetusid pidevalt. Ja see kõik oli väga nauditav! Vaatamata sellele, et olime Siisiga kohtunud alles päev enne kursust, sujus meil koostöö väga mõnusalt, tiimitöö laabus imeliselt ja erilisi komistusi ei tekkinudki.

Kursus ise möödus samamoodi mõnusalt ja asjalikult. Viis päeva sisuliselt hommikust õhtuni samade inimestega koos olles tekib mõnus peretunne. Iga hommikuga läksid teretused soojemaks ja iga õhtuga lahkumised südamlikumaks. Armas.

Veidi ka internetiühendusest, millest eelmisel korral põgusalt juttu oli. Et kursuse jaoks oli see eluliselt oluline, oli meil selleks kolm plaani. A, B ja C. Plaan A oli vabatahtlike elumajast, Spiritual Renewal Centerist, uude arvutikeskusesse ringi tõsta sinna kunagi paigaldatud, aga tehnilistel põhjustel kasutamata seisev raadiosidel põhinev netiühendus. Plaanid B ja C põhinesid mõlemad mobiilsel internetil, üks veidi toekamal, teine Mifi-tüüpi modemil, mida oleks omakorda saanud toetada veel telefonide ja arvutitega.

Lõpuks läks käiku plaan B, välise antenniga mobiilsidel põhinev modem, mis ei ole küll päris meie oma, aga saame seda hetkel tasuta kasutada. Plaan A – raadiosidel põhinev lahendus, millele enim lootusi panime, aga jäi paraku süsteemi paigaldanud firma suutmatuse taha seda praeguseski asukohas internetiga ühendada, rääkimata selle ümberpaigaldamisest uude kohta. Eks aeg näitab, kas meil see aja jooksul siiski õnnestub. Lootma peab ja jonni me ei jäta. Ja lõpuks on ikkagi keskusesse vaja püsiv ühendus tekitada.

Kohalik haridusamet oli kursuse suhtes väga toetav ja kuigi neilgi rahadega kitsas, leiti vahendid nii interneti eest maksmiseks kui ka osalejatele lõunasöögi tagamiseks iga päev. Super! Suur aitäh neile selle eest!

Hetk matusetseremoonialt
Kursusega paralleelselt (täpsemalt küll tavaliselt hommikul enne seda ja õhtul pärast) saime aga ringi seigelda koos filmitiimiga, kes tahtis loomulikult osa saada kõigest, mis ümbruskonnas toimumas – alates päikesetõusust ja lõpetades päikeseloojanguga, mille vahele mahtusid matused, alternatiivsed jumalateenistused, intervjuud, koolikülastused… Ühesõnaga – kõik! Õnneks oli siinoldud paari kuu jooksul juba midagi kogunenud ka, mida jagada.

Kursuseperioodi mahtus ka vabatahtlike ja külaliste jaoks tõeliselt austav lõunasöök Isa Rogeri juures. Meeldiv ja rõõmustav oli tutvuda mehega, kelle rolli Kongo küla arengus on keeruline üle hinnata.


Isa Rogeri juures
Armastatud ja austatud Reverend Monsignor Roger Aboteyuure, katoliku preester ja filantroop, kes isaks kõigile, küsimata usku, haridust, hõimulist kuuluvust või majanduslikku tausta, tõi Kongo külla elektri juba enne, kui valitsus oma elektrifitseerimisprogrammiga Nabdamini jõudis. Lisaks rajas ta hulga puurkaevusid, varustamaks küla puhta joogiveega, on toetanud lugematul hulgal kohalikke lapsi hariduse omandamisel, rajas Kongo Spiritual Renewal Centre'i, kus meiegi praegu elame, ja haljastas ümberringi laiunud viljatud künkad, istutades sinna hulga neemi- ja muid puid, luues meeldivat varju pakkuva pargi, kus praegu nii inimestel kui loomadel mõnus ringi uidata. Ja kuna mehe hoog ei näita raugemise märke, võib oodata, et lugudel tema tegudest niipea lõppu ei tule. Respekt!
Filmõpitoa õpihimuline seltskond




Kursuse viimasel päeva, reede õhtul aga otsustasime kohalike filmi- ja fotohuviliste jaoks korraldada eraldi õpitoa, mille käigus filmitiim saaks neile veidi filmimaailma tutvustada. Ja see oli vägagi hea mõte, nagu välja tuli! Entusiastid olid oma kaameratega kohal ja õhtu ei tahtnud ega tahtnud lõppeda… Ja see kõik oli uskumatult vahva!


Girls' Model Schooli tüdrukud esimeses tunnis

Korraks veel väike põige ajas tagasi. Vahetult enne kursust korraldasime veel ka päris esimese klassitunni meie keskuses. Minu mentoriks olev Moses, kes on ühtlasi kohe meie naabruses asuva Nabdam Girls’ Model Junior High Schooli arvutiõpetaja, viis läbi praktilise arvutitunni meie mõistes umbes 8.klassi tüdrukutele. Ja oh seda õhinat! Tüdrukud, kes veel kunagi ei olnud päris arvuti taga istunud, said nüüd kivikese peal õpitud liigutusi päris arvutihiire peal järele proovida. Ja nad oskasid!





Zua kooli arvutiõpetaja James oma õpilastega

Järgmine sarnane tund toimus aga kursusega samal nädalal – ühel varasel hommikutunnil, veel enne kursusepäeva algust, kõndisid meie keskusesse lapsed veidi eemal asuvast Zua Junior High Schoolist. Selgus, et suures õhinas oli meile oodatud ühe klassi asemel saabunud kaks, aga ei sest hullu! Mõned lapsed pidi küll püsti seisma, aga see nende huvi ega rõõmu ei vähendanud!

Pärast kursust on veel mõni sarnane tund toimunud, aga päris regulaarselt alustame tundidega uuel kooliveerandil aasta alguses. Koostame parasjagu tunniplaani, koole on mitu ja klasse päris palju, õpilasi kokku üle kahe tuhande, nii et see saab olema kenake väljakutse, aga pealehakkamist meil on ja usume, et see kõik saab äge olema! Eks aeg loksutab asjad paika.

Peab aga ütlema, et külalisi on äraütlemata tore vastu võtta. Kõik, kes meile siia satuvad, on kuidagipidi meie tegevustega seotud ja seetõttu alati väga huvitatud nii meie tegemistest kui ka kohalikust elust. Mis annab ühtpidi meie olemisele uut värvi ja indu, aga teiselt poolt pakub külalisele võimalust näha kohalikku elu mingi sellise nurga alt, mida lihtsalt turistina liikudes tihti ei näe. On ju vabatahtlikud, kes juba veidi pikemalt kohal olnud, jõudnud juba tutvuda inimestega, kohtadega, kommetega… Ja loomulikult pakub säärane jagamine ka vabatahtlikele endile rõõmu. 

Nii sattusid meile hiljuti külla ka Annika, kes ka ise vabatahtlikuplaani pidanud, ja Jürgen, kellele haridusvaldkonna inimesena kohalik haridussüsteem suurt huvi pakkus. Rääkimata loomulikult mõlema inimlikust huvist nii inimeste, kohtade kui kommete vastu. Ja Jürgeni söögitegemise oskustest räägitakse Kongo vabatahtlike hulgas senini legende…


Pudelitest lilled ja harjad said
kiirelt müüdud
Õpilased koosolekul
Ühel päeval saime kutse Presentation Junior High Schooli juures avatava Earth Club'i, keskkonnateadlikkuse tõstmise  klubi avamise koosolekule. Muidugi läksime! Avamiskoosolek oli tõeline suursündmus ja oli tõeliselt äge näha, mida kõike juba plastpudelitest tehtud! Lisaks toimib koolis nüüd prügi sorteerimine. Sellised algatused annavad aimu, et muutused on algamas. 



Plastikukummardamisest, veel enam, selle enda ümber puistamisest jagusaamiseks kulub aga ilmselt kõvasti aega ja energiat. Hiljuti meie arvutikeskuse lähedal toimunud Ghana-kaardi registreerimise järel avanes näiteks järgmine pilt.

Prügiväli arvutikeskuse ees

Plats, mis enne oli puhas (püüan ise arvutikeskuse lähiümbruse ikka puhtana hoida), oli nüüd ühtlase plastikukihi all. Nukker, väga nukker. Plaanin juba lähiajal keskuse seintele kinnitada sildid, mis paluvad prügi maha mitte visata, aga…

Pildi tegemise hetkeks olin esiplaanil olevat platsi juba kuigipalju koristanud...

Samm sammu haaval ehk saab seda aja jooksul siiskimuuta. Õnneks Ghanas ollakse mingil tasandil juba probleemi tõsidusest aru saamas – Ghana liitus esimese Aafrika riigina GPAP-i, Global Plastic Action Partnership-iga. Loodame siis parimat ja anname omalt poolt oma parima, et enese ümber puhtust hoida ja inimestel meie ümber aru saada, mis meid kõik ees ootab, kui me oma käitumist ei muuda. 

Teemasid, millega siin tegeleda, on muidugi rohkem. Üks neist liikluskultuur, suuresti aga ka selle puudumine. Mõne päeva jooksul näen päris mitut inimohvritega avariid. Pole ka ime - kiivreid näeb harva, joobes sõitmine on väga tavaline, lisaks veel hooletus, liikluseeskirjade puudumine või nende eiramine... Kohati jääb mulje, et elu nagu ei maksakski midagi. Sajaga külast läbi lendavad veoautod, inimesed katusel, on pommid, millel süütenöör süüdatud ja lõhkemine vaid aja küsimus…
Loomulikult kiivritega!

Andes endale aru, et valgetena oleme oluliselt suurema tähelepanu all kui keegi teine, kanname ise liigeldes alati kiivreid, püüdes mõjutada ka teise enda ümber seda tegema. Tõsi, liikluskäitumist tervikuna muuta me ei suuda, aga kusagilt peab ju siingi alustama. Ikka, tilk tilga järel…

Vahepealsesse perioodi on mahtunud ka nädalavahetus Tamales, Ghana suuruselt kolmandas linnas. Tamale kaudu saabuvad Kongosse tavaliselt ka vabatahtlikud, sest just seal on meile lähim lennujaam. Meist umbes sama kaugel kui Tartu Tallinnast, aga tee on kehvem ja seetõttu võtab ka sõit kauem aega. Lisaks loendamatu arv politsei kontrollpunkte.  Linnast endast väga palju rääkima ei hakkagi, kogu faktiline info on huvilistele vabalt kättesaadav.

Aitana ja Karimiga Bobgu N-Nye Yaas
Mis aga meie jaoks ses nädalavahetuses kõige olulisem – külastasime linnast umbes pooletunnise autosõidu kaugusel olevat Kumbungu linnakest, kus töötab vabatahtlikuna Aitana, meie hispaanlannast sõber. Üheks Aitana üheksast ametist on olla arvutiõpetaja Kumbungu arvutiklassis Bobgu N-Nye Yaas. Alati on tore näha, kuidas kolleegidel läheb, kuidas mujal elatakse ja mida tehakse. Ja alati on sealt ka midagi õppida. Kumbungu arvutiklass on näiteks varustatud päikesepatareidega, mis tagavad stabiilse elektrivarustuse ka katkestuse korral. Ja katkestused, nagu me teame, on siinmail sagedased…





Sama Tamale-reisi juurde aga käib veel üks vahva kogemus. Bussis, teel Bolgatangast Tamalesse satun kõrvuti istuma väga jutuka ja avatud mehega. Anthony, kes, nagu kolmetunnise vestluse käigus muuhulgas selgub, on tegev Bolgatangas, asutuses Nongre Craft, mis töötab ligikaudu 500 korvipunujaga kaheksast kogukonnast ümber Bolga.

Nongre Crafti missiooniks on traditsioonilise kultuuri säilitamine, olgu selleks siis muusika, tants, käsitöö või muu, mida saab kultuuri all mõista. Selle peale aga hakkavad minu kõrvad alati liikuma! Loomulikult on nüüd õhus vastastikused küllakutsed, mille loodetavasti jaanuaris ka teoks jõuame teha. Õppida ja õpetada on meil vastastikku kindlasti. Eriti arvestades, et kohatud mees on olnud ka arvutiõpetaja ja täiesti valmis meie juures mõne külalistunni tegema, et katta teemasid, mille juures ise jänni võime jääda. 

Juba detsembri lõpus aga toimub Bolgatangas järjekordne Nongre Crafti poolt korraldatud traditsiooniline festival, ja seda ikka kultuuri säilitamise eesmärgiga. Sellest jääme küll kahjuks ilma, kuna plaanid tehtud, aga järgmine sarnane peaks toimuma juba märtsis, ja sinna tahaks kindlasti jõuda! 

Kirikukoor jõulueelses proovis
Kui juba kultuurist juttu, siis - isiklikus plaanis - mängin nüüd kirikukooris trummi. Tundub, et sellest oskab lisaks mulle endale lugu pidada ka kogukond, sest aeg-ajalt seda ikka mainitakse siin ja seal. Ja mis mul saabki selle vastu olla, kui meeldiv ja kasulik kokku saavad. Kumb on kumb, on ilmselt olukorriti erinev.

Samuti kohtusin õnneliku juhuse tahtel – neid paistab siin päris palju olevat, nii et tegelikult ilmselt muidugi ei ole tegu juhustega – noil päevil ka ühe trummiõpetajaga, kes tegutseb Bolgatangas, meile juba tuttavas Root Art Centeris, mida majandab samuti tuttav rastamees Joe. Facebookisõbrad märkasid ilmselt hiljuti värvilist pilti muusik Bonjost, keda kohtasin just Root Artis (mis on ühtlasi ainus teadaolev koht Bolgatangas, kus tõeliselt head ja kvaliteetset kohvi saab!). 

Kirikusse!

Nii et eks me näe – leppisime kokku, et kohtume jaanuaris, et koos mängida ja vaadata, mis sellest tuleb. Endale tuhka pähe raputades tuleb tunnistada, et kologo-õpingud edenevad ootamatult visalt. Trumm on ikka kuidagi hingelähedasem…

Kultuurist rääkides… Kunagi oli jutuks ka erinev arusaamine festivali mõistest. Üks viimase aja erksamaid uusi kogemusi oli sõber Jamesiga kohalikule naiste lauluvõistlusele kaasa sõitmine. Juhtus nimelt nii, et tegu ei olnudki naiste lauluvõistlusega, vaid hoopis kõigile avatud tantsuvõistlusega elavate trummide saatel. Ja kui juba valge mees platsi ääres, tuleb ta loomulikult platsile kutsuda. Enne, kui arugi sain, olin keset tantsuplatsi, mikrofon käes, ja hindasin kohalike tantsuoskusi. Justjust!
Festival täies hoos


Kohtunikke oli kolm – James, mina ja üks mees veel korraldajate poolt. Kriteeriumeid oli viis, igaühe eest sai anda kuni 20 punkti, maksimaalne punktide arv kokku seega sada. Ja nagu õhtu lõpuks selgus, hääletasime kõik esikolmikusse samad inimesed samas järjestuses, isegi punktisummad olid sarnased. Punktide teatavakstegemine sai ka kuidagi minu ülesandeks, nii et elamusi kui palju!



Sõnad on vist liigsed...
Nädalajagu hiljem aga, kui Annika ja Jürgen külas olid, saime samas kohas aga hoopis uue elamuse… Namoo rahvas pidutses, kohal olid kõik ümbruskonna chiefid ja terve kogukond. Kõige ehedam kohalik kultuur taas hoopis uue nurga alt.

Suyiliga Festival. Festivali enda nime võib kaudselt tõlkida kui "Kogukonnaarmastuse Festival" või "Heade Sõprade Festival". Tegu on suurema festivaliga, mis koosneb mitmest üritusest, meil aga õnnestus külastada haripunkti, lõppkontserti. Lisaks publikule olid loomulikult kohal kõik piirkonna umbes 30 chiefi, et end ükshaaval ja korraga näidata ning teisi vaadata. 

Suur osa õhtust oli seotud muusika ja tantsuga, aga vähemoluline ei olnud ka kogukonnale tehtud annetuste teadustamine - kõik annetajad lähemalt ja kaugemalt said ära mainitud ja nende abil koguti seekord kogukonnale umbes 30 000 cedi (umbes 5000 eurot), mida sel aastal kasutatakse hariduse edendamiseks, ennekõike koolidesse laudade ja toolide ostmiseks. 


Tagasi kodukülla. Kongo vabatahtlike read on vahepeal tublisti hõrenenud. Veel eelmise postituse kirjutamise ajal oli meid kuus, tänaseks on jäänud neli.

Vabatahtlikepere püha puu juures
Kunagine eestlaste tugev domineerimine on kadunud, praeguses peres on vaid pooled eestlased. Ja mida päev edasi, seda tugevamaks muutub omavaheline side, seda lähemalt õpime üksteist tundma, seda kindlamaks muutub veendumus, et nendega siin läheks iga kell luurele! Tasakaalustame ja täiendame siin üksteist täpselt parasjagu, nii et kui aeg täis, jääb iga inimese lahkumisel perre täpselt tema kujuga tühi koht…

Sest aeg lendab. Kolm kuud veel ja olen siin ainus solomia. Selle kõigeni on aga veel aega. Päris sadat päeva küll enam ei ole, aga siiski. Hulk mõnusaid hommikuid, töökaid päevi, lõbusaid õhtuid ja muusikat täis öid. Sest tõesti, praegusel perioodil uinume (kui üldse uinume) külast kostva muusika saatel. Kuiv aeg, palju matuseid, lisaks koolilõpetamised, plaadiesitlused…
Väljasõidul

Õhtuti teeme koos süüa, mängime vana head poomismängu, vaatame filme, nädalavahetustel sõidame ringi. Nagu pered muiste.

Ja nagu kõigil peredel ümber maailma, on ka meie peres nüüd on jõulud käes. Eile õhtul käisime kirikus jõululaule kuulamas, täna õhtul ja homme hommikulgi sammun, trumm õlal, taas kiriku poole. Vahetult pärast jõule sõidame väikesele puhkusele ookeani äärde ja uue aasta võtame vähemalt praeguste plaanide kohaselt vastu, varbad ookeanivees.

Ahjaa – jõulude ajal on kenaks kombeks kingitusi teha. Et mitte lihtsalt asju osta (kuigi, tõsi, mõnikord on ka asju tore kingituseks saada!), on  Mondo kodulehel olemas heateokingituste osa, kus meie arvutikeskust saab toetada uute arvutitega (näed siis, ikka jõuame asjadeni välja...) Meie unistuseks on keskusesse saada juurde viis uut arvutit, et arvutiga oleks varustatud kõik meie neliteist lauda, kuhu taha saaks korraga mõnusalt paigutada 28 last. Tõsi, tihtilugu on neid klassis korraga rohkemgi, aga rohkemast me hetkel unistada ei julge. Samas on jõulud imede aeg, nii et uskuma peab!

Kauneid pühi ja mõnusat aastalõppu, sõbrad! Kuulmiseni juba uuel aastal!

Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo