Peaaegu kohalik
Nädalas korra
võtan kliinikus kätte sensoriga termomeetri ning huvipärast kraadin nii toa-
kui ka välitemperatuuri. Iga nädalaga lisandub toatemperatuurile 0.5-1 kraad
juurde (praeguseks 33,8kraadi), välitemperatuurist ma ei tea enam miskit, sest
kella 12 ajal annab termomeeter error’it ning ütleb temperatuuriks HI. Aga me ei
ole veel ära sulanud! Pigem on kliima talutavamaks muutunud, sest pea kuu aega
pole enam vihma sadanud ja niiskustase on langenud. Loodus on ikka veel
roheline, aga kuivamise märke on näha: ükspäev järsku avastasin, et meie maja
kõrval olevad kaks baobab puud on oma lehed maha visanud.
Mis ma vahepeal
teinud olen? Oh, iga päev on mõni üritus! See kuu on olnud väga tihe
festivalide kuu. Muidugi meie arusaam festivalist on hoopis teine kohalike
mõistes. Siinne festival võib tähendada „püha“ päeva, kus rahvas istub lihtsalt
baaris ja kohalikku muusikat lastakse suurtest kõlaritest, või hoopis teises
äärmuses – regiooni pealik ilmub rahva ette trummimängu ja vilepilli saatel, mis
kestab mitu tundi ilma pausideta, tantsitakse ning kaasatakse publikut osalema.
Siin on kombeks, et esinejatele pannakse laubale raha – mida rohkem, seda kõvem
tegija. Tavaliselt on rahasummaks 5 cedi ühe inimese poolt (natuke alla 1
euro), aga ühestes rahatähtedes, sest nii on efektsem.
Külastasime kogu
kambaga Mole National Parki, mis on suurim rahvuspark Ghanas. Sõit sinna oli üsna
pikk – 6 tundi soojas ja kitsas autos loksumist. Kõige parem aeg rahvusparki külastada
on kuival perioodil (jaanuarist juulini), sel ajal on kõik teed läbitavad ning
enamus loomi on kogunenud järve äärde. Meie aga nii kaua ei suutnud oodata,
praegu nautisime kõike seda rohelust ja lopsakust mis ümberringi on. Võimalus
on valida mitme safari tuuri vahel – meie valisime auto ning jalutuskäigu
safari. Meil vedas giidiga, ta andis väga palju informatsiooni nii loomade kui
looduse kohta, otsis meile keset „metsa“ elevandi, kes oli ennast ära peitnud
ning oli niisama ülimalt tore kaaslane. Lisaks elevandile nägime erinevaid antiloope,
metssigu, ahve ja paaviane. Paavianid on väga julged ning hiigelsuured! Nad
käivad hotelli külastajaid terroriseerimas – üritavad uksi lahti teha; vahepeal
ründavad inimesi, kes kannavad kotte käes, ehk neil mõnel on miskit söödavat seal.
Kindlasti soovitan parki külastada: lisaks huvitavatele loomadele saab nautida
basseini (kui piisavalt pingutada, võib näha basseinist kaugele järve äärde ja leida
mõne elevandi), head toitu, käia kanuuga matkamas ning nautida kohaliku küla
elu-olu-melu.
Ega auto neid ei heiduta, vaata ise kuidas mööda saad |
Kongo küla
ümbruskonnas on palju avastamist väärt – just looduses osas. Meie ümber on väga
palju väikeseid mägesid, millest avaneb ilus vaade kogu rajoonile. Mis mulle
eriliselt südamesse läks on koht nimega Zaan Hills. Ma istusin üksinda
mäenõlval üle tunni aja praktiliselt mediteerides, nautisin vaikust ja imeilusat
vaadet, kuni lõpuks kusagilt taamalt kostis jälle trummipõrinat. Trummipõrinast
siin pääsu ei ole. Teine koht, mida me külastasime, on Tongo Hills. See on rohkem
turistidele mõeldud, 3-4 tunni jooksul tehakse tuur mööda küla ning lõpetuseks
ronitakse mäe nõlvale pühapaika, kus tehakse ohverdusi ja palutakse jumalalt oma
probleemidele lahendusi. Tulevastele Tongo Hills’i külastajatele: olge valmis
üllatuseks, kui pühapaika lähete (contains nudity :D).
Tongo Hills |
Zaan Hills |
Viimasel ajal on
mul olnud võimalus külastada mitmeid talupidamisi ning näha, kuidas käib
viljakoristus ja üleüldine põllumajandus, millistes tingimustes inimesed elavad.
Vaatepilt üpris kurb, inimesed elavad mitme põlvkonnaga koos, suures vaesuses
ning kehvas tingimuses, inimesed ja loomad üksteise seljas. Mida siin siis
kasvatatakse? Siin võib leida suuri põlde täis tomateid ja piprataimi,
riisipõlde, hirsitaolist vilja ning Bambara maapähklit. Saagi koristus algab
varahommikul, lõuna ajal puhatakse suure puu all ning tehakse üks väike uinak,
pealelõunat jätkatakse usina tööga kuni pimedus saabub.
Külastades
kohalikke majapidamisi märkasin, et juba noorematel inimestel (alates
30vanustest) esinevad kroonilised haavandid jalgadel ja kätel, mis pole eal
meditsiiniinimese silmade alla sattunud ja kui palju esineb jäsemete turseid.
Aga neil pole raha, võimalust ega ka teadmist pöörduda arsti poole. Hoolimata
vaesusest on kõik väga külalislahked ning tahavad alati miskit kingituseks
anda. Nii juhtus ka siis minuga. Külastasin oma hea sõbra perekonda, kes tänutäheks
kinkisid mulle kana. Jah, päris ELUSA kana! Ma alguses muidugi keeldusin ja nad
võtsid seda kerge solvanguna (arvasid, et kink pole piisavalt suur mu jaoks),
kuid lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kana endaga kaasa võtta, sest muidu
oleks mulle kits kaasa antud. Pean tunnistama, ma nutsin nii palju sellel
päeval, sest ma ei teadnud mida selle vaese loomaga peale hakata. Tapmine ei
tulnud kõne allagi, ei meie ega ka kellegi kohaliku poolt. Nii siis meie Lebel
House sai omale uue kodulooma – kana nimega Sally. Sally oli meie juures kaks
päeva ning siis otsustasime, et ta väärib palju paremat kodu kui Lebel House.
Kinkisime oma kana edasi Julia’le, kes on kohalik nuudlitädi ning minu ja Ana
hea sõber. Hirm oli, et Sally pistetakse kohe potti, kuid õnneks Julia otsustas
kana oma isale anda, kellel pidi suur aed ja palju kanu olema.
Räägin juba
mitmendat korda, kui ilus loodus siin on, aga inimesed on siin veelgi ilusamad!
Olgu kui raske tahes, inimesed näitavad üles positiivsust ning on lootusrikkad tuleviku
suhtes, võtavad alati sind vastu naerusuil, viskavad nalja ning hoolivad sinu
mugavuse tagamisest. Kui tahad neist pildi jäädvustada, kaheldakse hetke ning
siis antakse luba. Kui aga pärast endast pilti näevad, on nad nii õnnelikud,
lõbusad ja soovivad veel rohkem endast pilte teha 😊.
Ja minul pole selle vastu midagi! Kõige armsamad on muidugi lapsed.
Sellest kuust
alates veedan oma tööaega kahe kliiniku vahel: Ayamfooya ning Pelungu kliinikus.
Mõlemad on üksteisest väga erinevad nii töö kui ka patsientide hulga osas.
Ayamfooyat külastab päevas umbes 120 inimest, Pelungus aga keskmiselt 60
inimest.
Ayamfooya kliinik
on juba selline kodune, personal ei vaata mind enam kui vabatahtlikku vaid pigem
kohalikku õde, kes on siin kaua töötanud. Nagu eelnevas postituses mainitud, on
tegemist privaatkliinikuga ning patsiendid peavad oma raha eest ravimeid ostma,
vooditasu, testide ja konsulteerimise eest maksma. Hoolimata sellest, et kõik
on kallis, eelistavad patsiendid just seda kliinikut. Miks? Sest sealt on
võimalus kiiremini oma ravimid kätte saada, kliiniku direktoril on hea maine, ravivõimalused
on suuremad. Minu tööpostiks on admitting ward ehk haigla osa, kus on 14
voodikohta. Töö on sarnane Eestis olevaga – võtad patsiendi vastu, manustad
ravimeid, jälgid elulisi näitajaid ning dokumenteerid kõike. Tundub loogiline
ja lihtne, kuid isegi sellega nähakse vahepeal vaeva. Vahel on tunne, et
patsiente voolab uksest ja aknast sisse, pole neid kuhugi paigutada kui jätta
ootesaali koos tilgutitega.
Kuu aja jooksul
olen üritanud dokumentatsiooni korda saada. Aitasin välja mõelda ravimilehe, kuhu
saab kirja panna kõik manustatud ravimid. Algus oli väga edukas, kõik õed olid
usinad jälgimis- ja ravimilehte täitma, iga valve kirjutas märkmeid patsiendi
seisundi ja arengu kohta. Tänu sellele oli kõigil teada, kas patsient on oma
ravimid kätte saanud ning kas üldseisund on kehvemaks või paremaks muutunud.
Küll aga ajapikku (mõne õe laiskuse ning ravilehtede otsasaamise tõttu) ununeb
kogu protsess. Sama probleem esineb hügieeninõuete järgimise osas. Esimesest
päevast alates olen ma nõudnud, et tilgasüsteemide otsad tuleb ühendada nõelaotsikuga, et tagada võimalikult puhas
süsteem (neil pole võimalust süsteeme ära visata, ühe inimese jaoks on
põhimõtteliselt ainult üks tilgasüsteem). Enamus järgib seda nõuet, kuid on 3 õde,
kes seda lihtsat ülesannet ignoreerivad. Vähemalt niikaugele oleme aga oma
protsessiga jõudnud, et enamus ravimite manustamisi, kanüülide panekuid ning
tilgasüsteemide panekuid/eemaldamisi käib kinnastes kätega!
Enamus valveid on
mul see kuu olnud venna Solomoniga. Tegemist on väga pühendunud medvennaga, kes
on õppimisaldis, väga taibukas, usaldusväärne ning kohusetundlik inimene. Koos
temaga oleme nende kahe kuu jooksul saanud konsulteerida mitmeid patsiente. Konsulteerimist
on vajatud patsiendi palliatiivse ravi osas, põiekateetri hoolduses, haavaravis
ning nahahoolduses, nõustatud noort teismelist enesetapu sooritamise järgselt.
Vestlus minu ja patsiendi vahel on küll raskendatud, aga Solomoni abiga oleme üsna
hästi informatsiooni edasi andnud.
Pelungu kliinik
on hoopis teistsugune. Juba patsientide maht on poole väiksem, kuid õdede arv
võrreldes Ayamfooyaga suurem. Kliinik kuulub riigile ning kindlustatud
patsientide jaoks on konsulteerimine ja enamus ravi saamine tasuta. Minu tööpäev
koosneb haavade sidumisest ning triaažis patsientide eluliste näitajate mõõtmisest,
kindlustuse kontrollimisest. Vahepeal teeme ka medvendade Shally, Martini ja
Andrew-ga konsulteerimisi, kuid need pigem keskenduvad ainult sümptomite
kirjapaneku, diagnoosi väljamõtlemise ja ravimite määramisega. Haigla osas on
neil 3 voodikohta, kuid üldjuhul väga kedagi sinna ei viida.
Tekib küsimus, et
kui Pelungu kliinik kuulub riigile ja kindlustatud patsientidele on kõik
tasuta, miks rohkem inimesi seal ei käi? Ravimeid ei ole!! Isegi paracetamol on
vahepeal defitsiit, antibiootikumidest, kanüülidest ja tilkinfusioonidest rääkimata.
Niisiis peavad patsiendid käima marketis apteegis ning ostma oma raha eest
ravimeid, hoolimata sellest, et nad on kindlustatud ja need oleks neile tasuta.
Ka sidumiste eest peavad nad maksma, oma sidumismaterjali peavad samamoodi tooma.
Rikkamad tulevad iga kord uute sidemerullidega, vaesemad pesevad eelmised
sidemerullid kodus ära ning on korduvkasutatavad.
Pelungu kliinikus
tehakse raha eest poisslastele ümberlõikamisi. Ma kahjuks ei ole näinud kogu
protseduuri, kuid sattusin peale viimasele lapsele, kelle haava just kinni seoti.
Ausalt, ma tahtsin nutta ja karjuda appi. Tegemist polnud steriilse
protseduuriga ning peale patsiendi sidumist läks õde järgmise lapse haava
juurde veriste kinnastega. Muidugi ei suutnud ma suud kinni hoida ja pahandasin.
Oma õigustuseks muidugi ei olnud õel miskit öelda. Nad teavad väga hästi, kuidas järgida hügieeninõudeid, kuid millegipärast praktikas nad seda tee.
Minu järgmise kuu
plaaniks on ämmaemand Anaga ühendada jõud ning viia läbi 3 sessiooni seksuaalhariduse
kohta Girls Model Junior High Schoolis, kus on 81 tüdrukut vanuses 14-17 aastat.
Meie eesmärgiks on tõsta teadlikust seksi, seksuaalsel teel levivate haiguste kohta,
kaitsevahendite kasutamise vajalikkusest ning missugused on võimalused teismeea
raseduse vältimiseks. Lisaks on plaanis rääkida menstruatsioonist, tutvustada
erinevaid vahendeid ning anda tüdrukutele võimalus küsida anonüümselt küsimusi,
mida võib-olla teise ees ei julgeta küsida. Hoidke pöialt!
Teine plaan, mis
mu mõtetes mõlgub, on mööbeldada Ayamfooyas haigla poole peal. Nimelt tahan
luua sinna ühe väikese nurga, kus oleks kõige hädavajalikumad asjad
kiirolukorras. Sinna kuuluks hapnikuballoon (mis juba eksisteerib seal),
elustamiskohver, vererõhuaparaat, termomeeter, saturatsiooniandur, glükomeeter,
respiraator. Viimase osas on meil arstiga lahkarvamused, tema arvates peaks
respiraator olema kogu aeg operatsioonitoas, kuid minu arvates peaks olema see
haigla poolel, kus kasutatakse seda rohkem ning kus esineb hädaabi olukorrad. Eks
näeme, kumb jonnakam on ja peale jääb (praegu on respiraator haigla poolel).
Kongo küla ainus kiirabi |
Respiraator, mille pärast võitlen |
Kolmas plaan on kord majja lüüa Pelungu kliiniku sidumistoas. Ma ei taha sellest situatsioonist isegi siin praegu rääkida. Medvend Andrew küsib iga päev mult: " Kas ma toon sulle ämbri, kuhu saad kõik oma pisarad koguda?"
Ps! Mina, Ana ja Janek ostsime omale motod! Nüüd on Bolga linnas paanika lahti, terve kari vabatahtlikke jäävad kõigile liiklejatele ette. :D
Kohtumiseni!
Comments
Post a Comment