Peaaegu kohalik


Nädalas korra võtan kliinikus kätte sensoriga termomeetri ning huvipärast kraadin nii toa- kui ka välitemperatuuri. Iga nädalaga lisandub toatemperatuurile 0.5-1 kraad juurde (praeguseks 33,8kraadi), välitemperatuurist ma ei tea enam miskit, sest kella 12 ajal annab termomeeter error’it ning ütleb temperatuuriks HI. Aga me ei ole veel ära sulanud! Pigem on kliima talutavamaks muutunud, sest pea kuu aega pole enam vihma sadanud ja niiskustase on langenud. Loodus on ikka veel roheline, aga kuivamise märke on näha: ükspäev järsku avastasin, et meie maja kõrval olevad kaks baobab puud on oma lehed maha visanud.


Mis ma vahepeal teinud olen? Oh, iga päev on mõni üritus! See kuu on olnud väga tihe festivalide kuu. Muidugi meie arusaam festivalist on hoopis teine kohalike mõistes. Siinne festival võib tähendada „püha“ päeva, kus rahvas istub lihtsalt baaris ja kohalikku muusikat lastakse suurtest kõlaritest, või hoopis teises äärmuses – regiooni pealik ilmub rahva ette trummimängu ja vilepilli saatel, mis kestab mitu tundi ilma pausideta, tantsitakse ning kaasatakse publikut osalema. Siin on kombeks, et esinejatele pannakse laubale raha – mida rohkem, seda kõvem tegija. Tavaliselt on rahasummaks 5 cedi ühe inimese poolt (natuke alla 1 euro), aga ühestes rahatähtedes, sest nii on efektsem.


Külastasime kogu kambaga Mole National Parki, mis on suurim rahvuspark Ghanas. Sõit sinna oli üsna pikk – 6 tundi soojas ja kitsas autos loksumist. Kõige parem aeg rahvusparki külastada on kuival perioodil (jaanuarist juulini), sel ajal on kõik teed läbitavad ning enamus loomi on kogunenud järve äärde. Meie aga nii kaua ei suutnud oodata, praegu nautisime kõike seda rohelust ja lopsakust mis ümberringi on. Võimalus on valida mitme safari tuuri vahel – meie valisime auto ning jalutuskäigu safari. Meil vedas giidiga, ta andis väga palju informatsiooni nii loomade kui looduse kohta, otsis meile keset „metsa“ elevandi, kes oli ennast ära peitnud ning oli niisama ülimalt tore kaaslane. Lisaks elevandile nägime erinevaid antiloope, metssigu, ahve ja paaviane. Paavianid on väga julged ning hiigelsuured! Nad käivad hotelli külastajaid terroriseerimas – üritavad uksi lahti teha; vahepeal ründavad inimesi, kes kannavad kotte käes, ehk neil mõnel on miskit söödavat seal. Kindlasti soovitan parki külastada: lisaks huvitavatele loomadele saab nautida basseini (kui piisavalt pingutada, võib näha basseinist kaugele järve äärde ja leida mõne elevandi), head toitu, käia kanuuga matkamas ning nautida kohaliku küla elu-olu-melu.
Ega auto neid ei heiduta, vaata ise kuidas mööda saad

Kongo küla ümbruskonnas on palju avastamist väärt – just looduses osas. Meie ümber on väga palju väikeseid mägesid, millest avaneb ilus vaade kogu rajoonile. Mis mulle eriliselt südamesse läks on koht nimega Zaan Hills. Ma istusin üksinda mäenõlval üle tunni aja praktiliselt mediteerides, nautisin vaikust ja imeilusat vaadet, kuni lõpuks kusagilt taamalt kostis jälle trummipõrinat. Trummipõrinast siin pääsu ei ole. Teine koht, mida me külastasime, on Tongo Hills. See on rohkem turistidele mõeldud, 3-4 tunni jooksul tehakse tuur mööda küla ning lõpetuseks ronitakse mäe nõlvale pühapaika, kus tehakse ohverdusi ja palutakse jumalalt oma probleemidele lahendusi. Tulevastele Tongo Hills’i külastajatele: olge valmis üllatuseks, kui pühapaika lähete (contains nudity :D).
Tongo Hills
Zaan Hills


Viimasel ajal on mul olnud võimalus külastada mitmeid talupidamisi ning näha, kuidas käib viljakoristus ja üleüldine põllumajandus, millistes tingimustes inimesed elavad. Vaatepilt üpris kurb, inimesed elavad mitme põlvkonnaga koos, suures vaesuses ning kehvas tingimuses, inimesed ja loomad üksteise seljas. Mida siin siis kasvatatakse? Siin võib leida suuri põlde täis tomateid ja piprataimi, riisipõlde, hirsitaolist vilja ning Bambara maapähklit. Saagi koristus algab varahommikul, lõuna ajal puhatakse suure puu all ning tehakse üks väike uinak, pealelõunat jätkatakse usina tööga kuni pimedus saabub.

Külastades kohalikke majapidamisi märkasin, et juba noorematel inimestel (alates 30vanustest) esinevad kroonilised haavandid jalgadel ja kätel, mis pole eal meditsiiniinimese silmade alla sattunud ja kui palju esineb jäsemete turseid. Aga neil pole raha, võimalust ega ka teadmist pöörduda arsti poole. Hoolimata vaesusest on kõik väga külalislahked ning tahavad alati miskit kingituseks anda. Nii juhtus ka siis minuga. Külastasin oma hea sõbra perekonda, kes tänutäheks kinkisid mulle kana. Jah, päris ELUSA kana! Ma alguses muidugi keeldusin ja nad võtsid seda kerge solvanguna (arvasid, et kink pole piisavalt suur mu jaoks), kuid lõpuks ei jäänud mul muud üle kui kana endaga kaasa võtta, sest muidu oleks mulle kits kaasa antud. Pean tunnistama, ma nutsin nii palju sellel päeval, sest ma ei teadnud mida selle vaese loomaga peale hakata. Tapmine ei tulnud kõne allagi, ei meie ega ka kellegi kohaliku poolt. Nii siis meie Lebel House sai omale uue kodulooma – kana nimega Sally. Sally oli meie juures kaks päeva ning siis otsustasime, et ta väärib palju paremat kodu kui Lebel House. Kinkisime oma kana edasi Julia’le, kes on kohalik nuudlitädi ning minu ja Ana hea sõber. Hirm oli, et Sally pistetakse kohe potti, kuid õnneks Julia otsustas kana oma isale anda, kellel pidi suur aed ja palju kanu olema.

Räägin juba mitmendat korda, kui ilus loodus siin on, aga inimesed on siin veelgi ilusamad! Olgu kui raske tahes, inimesed näitavad üles positiivsust ning on lootusrikkad tuleviku suhtes, võtavad alati sind vastu naerusuil, viskavad nalja ning hoolivad sinu mugavuse tagamisest. Kui tahad neist pildi jäädvustada, kaheldakse hetke ning siis antakse luba. Kui aga pärast endast pilti näevad, on nad nii õnnelikud, lõbusad ja soovivad veel rohkem endast pilte teha 😊. Ja minul pole selle vastu midagi! Kõige armsamad on muidugi lapsed.


Sellest kuust alates veedan oma tööaega kahe kliiniku vahel: Ayamfooya ning Pelungu kliinikus. Mõlemad on üksteisest väga erinevad nii töö kui ka patsientide hulga osas. Ayamfooyat külastab päevas umbes 120 inimest, Pelungus aga keskmiselt 60 inimest.

Ayamfooya kliinik on juba selline kodune, personal ei vaata mind enam kui vabatahtlikku vaid pigem kohalikku õde, kes on siin kaua töötanud. Nagu eelnevas postituses mainitud, on tegemist privaatkliinikuga ning patsiendid peavad oma raha eest ravimeid ostma, vooditasu, testide ja konsulteerimise eest maksma. Hoolimata sellest, et kõik on kallis, eelistavad patsiendid just seda kliinikut. Miks? Sest sealt on võimalus kiiremini oma ravimid kätte saada, kliiniku direktoril on hea maine, ravivõimalused on suuremad. Minu tööpostiks on admitting ward ehk haigla osa, kus on 14 voodikohta. Töö on sarnane Eestis olevaga – võtad patsiendi vastu, manustad ravimeid, jälgid elulisi näitajaid ning dokumenteerid kõike. Tundub loogiline ja lihtne, kuid isegi sellega nähakse vahepeal vaeva. Vahel on tunne, et patsiente voolab uksest ja aknast sisse, pole neid kuhugi paigutada kui jätta ootesaali koos tilgutitega.

Kuu aja jooksul olen üritanud dokumentatsiooni korda saada. Aitasin välja mõelda ravimilehe, kuhu saab kirja panna kõik manustatud ravimid. Algus oli väga edukas, kõik õed olid usinad jälgimis- ja ravimilehte täitma, iga valve kirjutas märkmeid patsiendi seisundi ja arengu kohta. Tänu sellele oli kõigil teada, kas patsient on oma ravimid kätte saanud ning kas üldseisund on kehvemaks või paremaks muutunud. Küll aga ajapikku (mõne õe laiskuse ning ravilehtede otsasaamise tõttu) ununeb kogu protsess. Sama probleem esineb hügieeninõuete järgimise osas. Esimesest päevast alates olen ma nõudnud, et tilgasüsteemide otsad tuleb ühendada  nõelaotsikuga, et tagada võimalikult puhas süsteem (neil pole võimalust süsteeme ära visata, ühe inimese jaoks on põhimõtteliselt ainult üks tilgasüsteem). Enamus järgib seda nõuet, kuid on 3 õde, kes seda lihtsat ülesannet ignoreerivad. Vähemalt niikaugele oleme aga oma protsessiga jõudnud, et enamus ravimite manustamisi, kanüülide panekuid ning tilgasüsteemide panekuid/eemaldamisi käib kinnastes kätega!

Enamus valveid on mul see kuu olnud venna Solomoniga. Tegemist on väga pühendunud medvennaga, kes on õppimisaldis, väga taibukas, usaldusväärne ning kohusetundlik inimene. Koos temaga oleme nende kahe kuu jooksul saanud konsulteerida mitmeid patsiente. Konsulteerimist on vajatud patsiendi palliatiivse ravi osas, põiekateetri hoolduses, haavaravis ning nahahoolduses, nõustatud noort teismelist enesetapu sooritamise järgselt. Vestlus minu ja patsiendi vahel on küll raskendatud, aga Solomoni abiga oleme üsna hästi informatsiooni edasi andnud.


Pelungu kliinik on hoopis teistsugune. Juba patsientide maht on poole väiksem, kuid õdede arv võrreldes Ayamfooyaga suurem. Kliinik kuulub riigile ning kindlustatud patsientide jaoks on konsulteerimine ja enamus ravi saamine tasuta. Minu tööpäev koosneb haavade sidumisest ning triaažis patsientide eluliste näitajate mõõtmisest, kindlustuse kontrollimisest. Vahepeal teeme ka medvendade Shally, Martini ja Andrew-ga konsulteerimisi, kuid need pigem keskenduvad ainult sümptomite kirjapaneku, diagnoosi väljamõtlemise ja ravimite määramisega. Haigla osas on neil 3 voodikohta, kuid üldjuhul väga kedagi sinna ei viida.

Tekib küsimus, et kui Pelungu kliinik kuulub riigile ja kindlustatud patsientidele on kõik tasuta, miks rohkem inimesi seal ei käi? Ravimeid ei ole!! Isegi paracetamol on vahepeal defitsiit, antibiootikumidest, kanüülidest ja tilkinfusioonidest rääkimata. Niisiis peavad patsiendid käima marketis apteegis ning ostma oma raha eest ravimeid, hoolimata sellest, et nad on kindlustatud ja need oleks neile tasuta. Ka sidumiste eest peavad nad maksma, oma sidumismaterjali peavad samamoodi tooma. Rikkamad tulevad iga kord uute sidemerullidega, vaesemad pesevad eelmised sidemerullid kodus ära ning on korduvkasutatavad.

Pelungu kliinikus tehakse raha eest poisslastele ümberlõikamisi. Ma kahjuks ei ole näinud kogu protseduuri, kuid sattusin peale viimasele lapsele, kelle haava just kinni seoti. Ausalt, ma tahtsin nutta ja karjuda appi. Tegemist polnud steriilse protseduuriga ning peale patsiendi sidumist läks õde järgmise lapse haava juurde veriste kinnastega. Muidugi ei suutnud ma suud kinni hoida ja pahandasin. Oma õigustuseks muidugi ei olnud õel miskit öelda. Nad teavad väga hästi, kuidas järgida hügieeninõudeid, kuid millegipärast praktikas nad seda tee.

Minu järgmise kuu plaaniks on ämmaemand Anaga ühendada jõud ning viia läbi 3 sessiooni seksuaalhariduse kohta Girls Model Junior High Schoolis, kus on 81 tüdrukut vanuses 14-17 aastat. Meie eesmärgiks on tõsta teadlikust seksi, seksuaalsel teel levivate haiguste kohta, kaitsevahendite kasutamise vajalikkusest ning missugused on võimalused teismeea raseduse vältimiseks. Lisaks on plaanis rääkida menstruatsioonist, tutvustada erinevaid vahendeid ning anda tüdrukutele võimalus küsida anonüümselt küsimusi, mida võib-olla teise ees ei julgeta küsida. Hoidke pöialt!

Teine plaan, mis mu mõtetes mõlgub, on mööbeldada Ayamfooyas haigla poole peal. Nimelt tahan luua sinna ühe väikese nurga, kus oleks kõige hädavajalikumad asjad kiirolukorras. Sinna kuuluks hapnikuballoon (mis juba eksisteerib seal), elustamiskohver, vererõhuaparaat, termomeeter, saturatsiooniandur, glükomeeter, respiraator. Viimase osas on meil arstiga lahkarvamused, tema arvates peaks respiraator olema kogu aeg operatsioonitoas, kuid minu arvates peaks olema see haigla poolel, kus kasutatakse seda rohkem ning kus esineb hädaabi olukorrad. Eks näeme, kumb jonnakam on ja peale jääb (praegu on respiraator haigla poolel).
Kongo küla ainus kiirabi


Respiraator, mille pärast võitlen
Kolmas plaan on kord majja lüüa Pelungu kliiniku sidumistoas. Ma ei taha sellest situatsioonist isegi siin praegu rääkida. Medvend Andrew küsib iga päev mult: " Kas ma toon sulle ämbri, kuhu saad kõik oma pisarad koguda?"

Ps! Mina, Ana ja Janek ostsime omale motod! Nüüd on Bolga linnas paanika lahti, terve kari vabatahtlikke jäävad kõigile liiklejatele ette. :D


Kohtumiseni!

Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo