Naer
NAER
Naljakas on Ghana blogi sissekannet alustada sõnaga naer. Aga see oli üks esimesi nähtusi, mis mind hämmingusse ajas. Esiteks Silja, eestlanna, Mondo vabatahtlik. “Ta ei ole eestlane,” arvasin teda esimest korda kohates. Ei saa olla, et üks rahvuskaaslane on pidevalt heas tujus ja naerusuine.
Teiseks, korvipunuja Victoria, kes mu esmakordsel kohtumisel korvipunujate kooperatiiviga mu mingi kohmakuse peale naerma puhkes ja kogunisti nii tugevasti, et viskas ennast lausa selili põrandale ja rappus seal naeru käes.
Nii ongi naerust saanud suurim erinevus minu Eesti mina ja minu Ghana mina vahel. Ma naeran tihti küll rõõmu pärast, elevusest, üllatusest või heameelest.
Mind ajavad naerma asjad, mida ma kodus, Eestis, mitte mingil juhul naljakaks ei peaks. Näiteks sim-kaardi saamine ja vormistamine enda nimele. Tahtsin saada teise, parema leviga firma sim-kaarti ja läksin nende kontorisse. Neiu laua taga väitis enesekindlalt, et välismaalasele nad sim-i vormistada ei saa. Ma ei uskunud oma kõrvu. Kuidas siis teise firma käest sain? Kuidas siis teised vabatahtlikud selle frima sim-kaardi on saanud? Mismoodi on kohaliku numbri saanud turistid, aga mina ei saa? Ei, väitis ta kindlalt, kui teil oleks elamis- ja tööluba, siis veel kuidagi, aga praegu mitte. Mõtlesin - nii absurdselt ebakompetentne ei saa üks töötaja ometi olla. Soovisin ülemuse jutule. Ülemus vaatas mulle sama kindla pilguga otsa ja väitis, et ta alluval oli olnud õigus, välismaalased kohalikku telefoninumbrit oma nimele vormistada ei saa. Seda ma küll ei osanud oodata! Ei näited ega loogikale rõhumine ei veennud teda. Mis siis ikka, mu hääletoon aina tõusus ja nõudsin järgmist ülemust. Telefonikõne viimasele ja ... “Milles küsimus, võtke ta passi number ja vormistage ära!” Kokkuvõttes oli kogu see lugu absurdselt naljakas. Minu Ghana tuttavad aga jäid kuuldu peale rahulikuks, reaktsioon oli - see on Ghana, harju parem ära, sul tuleb taolisi olukordi edaspidigi ette.
ILM
 |
| 11-sammuse ja 9-sammuse ümbermõõduga baobabid. |
Juuni alguseks, mil mina saabusin Ghanasse, polnud vihmahooaeg veel täies mahus alanud. Nagu seda on juhtuma hakanud, hilines ta ka sel aastal. Omamoodi vedamine, sest sain esimestel nädalatel natuke küpseda nagu võiks olla Aafrikale kohane. Aga siis tulid vihmad ja tuuled ning esimesed hommikud, kus tundsin, et tahaks sokid jalga tõmmata. Ühel päeval natuke peale laulupidu kuulasin ühtlast vihma sabinat, vaatasin halli taevast, vettinud puid ja ei saanud enam aru, kus ma olen - Eesti ja Ghana sulasid kokku jahedaks vihmaseks tombuks.
Elekter ja mobiililevi on vihmaste ilmadega kokku leppinud, et nemad võtavad vihma korral mõnikord väikesi vaheaegu. Aga tõesti ainult väikesi, sest näiteks öösel ei ole voolu niikuinii vaja. Ja kui tundub, et oluline šeavõi saadetis jääb pakkimata, kuna kiletamismasin käib vooluga, tuleb elekter tagasi 5 minutit enne kannatuse katkemist. Ma tänan, ma tänan, ma tänan.
Vihma korral võib kriipsulaiusest kraavist saada korralik oja, millest lapsed, loomad ja täiskasvanud jalgupidi läbi sulistavad. Mina olen üritanud jalgu märjaks tegemata üle pääseda, isegi ei tea, miks. Ükskord, kui olin hüpanud üle oja, millest minuga koos olnud kooperatiivinaine oma plätudega läbi kahlas, vaatas ta mu porisevõitu sandaale ja ütles: “Tee puhtaks, nii sa linna minna ei saa.” Tal oli õigus, olingi porine, tema aga puhas. Kuigi esmalt jääb mulje, et ghanalased tunnevad ennast igal pool mugavasti, kahlavad läbi pori või heidavad pikali puhkama, kuhu juhtub, siis selgub lähemal vaatlusel, et ennast ja oma vahetut keskkonda hoitakse puhtana ja korras. Maas vedelevate ja puuokste küljes rippuvate kilekottide teema jätsin kohe kõrvale, sest kas ma jäängi kogu siinveedetud ajal neid, korduvalt ärritudes, igal pool märkama või ignoreerin nähtust, mille vastu ma väga vähe teha saan. Oleks kahju, kui mul kilekottide pärast jääks märkamata see, mis on märkamist väärt.
KEEL
“Kuidas sa nendega suhtled, kui nad inglise keelt ei räägi?” Ei räägi nad jah, sest paraku on koolitee jäänud käimata, omal ajal olid koolid tasulised ja tütarlapsi polnud mõtet harida. Ka nooremaealiste kooperatiiviliikmete hulgas on inglise keele oskajaid vähevõitu, kuigi koolides on ingliskeelsed ained algklassidest alates. Mul on tõsiselt kahju osadest noortest lastega naistest, kes on nutikad, hakkajad ja tublid, aga kelle nõrk kirjaoskus ei luba edasi liikuda. Kooperatiivide, nii šeavõi tootmise kui korvipunumise algne idee on pakkuda sissetulekut lesknaistele, sest just nende olukord on õige raske.
Aga kuidas siis suhtlen? Kehakeeles! Ühel reedel juhtus nii, et punumistöökojas oli sel ajal, kui mina sisse astusin, ainult kolm naist. Žestikuleerides lugesin demonstratiivselt kokku naisi, kes pidanuks kohal olema, aga ei olnud, siis laiutasin käsi ja vaatasin sügavalt küsiva ilmega kohalolijatele otsa. Mul pole õrna aimu, kas nad must aru said, aga esmaspäeval oli töökoda rahvast täis. Ma ei pane seda sugugi oma suurepärase kehakeele arvele. Praegu rabelevad naised mitmel rindel, sest põllul kasvavad usinasti nii põlluviljad kui umbrohi, aga korvid või sheavõi nõuavad ka oma, kolmas oluline tegur on ilm, neljas on lapsed, viies on matused, kuues on ...
Kui pimedus tuleb peale ja on aeg koju minna, siis võetakse töökojast poolelijäänud korv kaasa ja tehakse kodus edasi. Šeavõi naistel sellist luksust pole, nad peavad arvestama, millise koguse nad päeva jooksul valmis teevad, et oma tegemistega töökojas mitte pimeduse kätte jääda.
Pealegi, kui kõik ausalt ära rääkida, siis prouad Suzy ja Rose, šeavõi ja korvipunumise kooperatiivide esinaised, räägivad inglise keeles väga hästi ja mõned teised veel. Need kaks naist on oma tahte ja tarkusega ettevõtete alussambad, kumbagit kooperatiivi on nendeta võimatu ette kujutada.
Mõnikord tekib isegi inglise keeles segadusi esmapilgul lihtsate sõnadega: ema, isa, vend, õde, tütar. Noor neiu Sarah tutvustas mulle kangakudumise töökojas umbes sama noort kaastöötajat sõnadega: “This is my mother.” Kuidas, palun!? Ta kutsuvat teist neiut oma emaks sellepärast, et teine on kogenum kangakuduja ning õpetab Sarah’ välja. Austusest oskuste vastu ja nendevahelise suhte iseloomustamiseks andis Sarah talle tiitli “ema”.
Niisiis tuleb Ghanas taoliste tutvustuste puhul olla kahtlustav. Samamoodi on vanusega. Kui meil öeldakse mõnikord, et vanus on vaid number, siis ghanalase vanus, võiks vist naljaga pooleks öelda, on vastavalt vajadusele küll üks, küll teine. Valijakaardile on sünniaeg kantud, kuid vanemaealiste puhul pole seda kontrollida kusagilt. Noorematega, nendega, kes haiglas sünnivad, on lihtsam, nende sünniaeg kantakse registrisse. Selgi puhul pole viperused välistatud, kui näieks poisslaps on tüdrukuks märgitud.
SÖÖK
Hell teema. Ei tahtnudki seda märksõna puutuda, aga eks ikka küsitakse, mida sa seal sööd. Seda blogi kirjutades söön küpsiseid ja joon piima peale. Küpsiseid saab küla kesktänavalt igast müügipunktist, piima saab lähima linna ühest poest. Kohalikud ei tarbi piimatooteid. Veised, kitsed ja lambad on lihaloomad, lüpsmise ja piimajutu peale ajavad vähemalt põhjapoolsed ghanalased silmad suureks. Juustu, seda päris, mitte sulatatud, võib unes vaadata. Jogurti meisterdasime Siljaga lahke bulgaaria vabatahtliku Roberti jogurtibakterite abil ise valmis. Toitumine valmistas esimestel nädalatel ja kohati praegu pehmelt öeldes raskusi. Seedimine läks korrast ära ja üks väheseid, mis meeleolu üleval hoidis, oli keedetud kapsas - kõlab naljakalt, aga kui miski sees ei püsinud, oli kodune kapsas see, mis mind alt ei vedanud.
Põhja-Ghana toidud on teravad. Vahet pole, kui palju või vähe teravad, minu jaoks on nad enam-vähem samaväärsed. Tõsi, harjutades ja toidutegijaid helde vürtsitamise eest hoiatades saab hakkama, aga ikkagi tunnen iga kord kohalikku toitu sööma hakates kerget ärevust. Aega harjuda veel on, aga krehvtise söögi sõpra minust vaevalt et saab.
Mida nemad siis söövad? Tizet, fufu, banku - väljanägemiselt sarnased toidud, kus taldrikus vedela sousti ehk supi sees on keedetud ning tambitud tärkliserikkast juurviljast või teraviljast, nt hirsist, suur “klimp”. Selle söögiga peab hakkama saama parema käe viie sõrme abil. Vahel ulatatakse valgele inimesele lusikas, aga saan ilma selleta hakkama. Järelejäänud soustivedelik rüübatakse üle serva sisse. Enamikus kohtades saab nimetatud toite kilekoti sisse panduna kaasa osta. 
Veel süüakse praetud jamssi, riisi ubadega, riisi nuudlitega, kana, pärlkana, kitse-, veise-, sea- ja koeraliha, kala. Kiidan kitseliha ja pärlkana maitset ning punast riisi. Liha tarbitakse igapäevaselt harva. Ma loodan, et ma leian siinsest köögist mõned toidud, millega ma saan sõbraks. Kehakaalule võiks kohalik köök hästi mõjuda, sest kreemikoogikesed, tegelikult igasugused magusad koogikesed, on tundmatu nähtus. On õli sees frititud küpsetisi, kuid nad pole kuigi magusad. Ka šokolaad ei kuulu kohaliku maiustuse alla, nii veider, kui see ka pole riigi kohta, kes on suuruselt teine kakao eksportja maailmas. Müügil on iiriskommid ja karamellkommid. Ghana pole kohvimaa, toodetakse tagasihoidlikes kogustes Robustat, kohalikud joovad Nescafed. Kui kioskist küsisin, kas neil teed on, ei saadud must aru, õnneks parandasin end käigu pealt ja küsisin, kas neil Liptonit on. Olen näinud töökojas toimetavate naiste peal, et on neid, kes ostavad töö juurde toitu tänavakaubitsejatelt, selmet et kodunt kaasa võtta, sest tänavatoit on üliodav, 20-50 eurosenti. Põhimõtteliselt on kohalik toit puhas, sest piirkond on vaene ja väetiste-mürkide ostmiseks vahendeid vähe. Toit tuleb kätte ränga tööga, traktor on harvaesinev nähtus.
VABATAHTLIK TÖÖ
Mind võeti mõlemas kooperatiivis väga lahkelt vastu. Ma saan aru, et mulle on antud usalduskrediit, mille on loonud eelmised vabatahtlikud oma tubli tööga. Ma pean tänama Siljat, kes kiiresti suutis mulle üle anda kogu kupatuse enne, kui ta puhkusele suundus ja kes mind igatpidi aitas ka puhkuse ajal.
Ametlik vastuvõtutseremoonia toimus mõned nädalad peale mu saabmist, sest mind vastu võtva organisatsiooni KoCDA juht Victor oli Tallinnas Mondo korraldatud üritusel. Kuidas ametlik vastuvõtt välja nägi? Esiteks oli suur koosolek, kuhu olid kutsutud KoCDA juhatus, minu mentorid ja mõlema kooperaiivi esindajad. 
Minu üllatuseks algas koosolek palvega, mille luges ette üks osalejatest. Hiljem nägin, et see on standard, midagi erakordset selles ei ole. Ainuke, mis selle koosoleku eriliseks tegi, nagu mulle hiljem öeldi, oli tema lõppemine palvega. Vastava ettepaneku tegi üks šeavõi naistest, kellega olin eelnevatel nädalatel kokku puutunud. Nabdi-keelsetest palvetest ei saanud ma aru, aga see polnudki tähtis, sest minu jaoks olid mõlemad palved ootamatud ja liigutavad, eriti see viimane, sest see ei tundunud mulle lihtsalt formaalsusena. 
Teine ametliku vastuvõtu osa toimus mõni aeg hiljem šeavõi töökojas, kuhu oli kutsutud hästi palju kooperatiivi naisi. Üllatus-üllatus, minu tervituseks tantsiti-lauldi, “sunniti” ka mind kohaliku kombe järgi tantsima, lausuti häid sõnu, anti kohalik nimi ja kui mulle lõpuks sõna anti, siis ma pidasin imelühikese kõne, sest ma tundsin ennast hirmus kohmetuna kogu sellest üles näidatud sõbralikkusest, tähelepanust ja tseremooniast.
Nii šeavõi kui korvipunujate kooperatiivi eripära on selles, et rõhuv enamus toodangust läheb välisturule. Tellijatel on enamasti eelnevad sidemed siinse piirkonna ja riigiga, seetõttu on võib-olla kergem ühist keelt leida. Samas on lääneriikide ja Ghana ärikultuur erinevad ja mingeid kompromisse peavad mõlemad osapooled tegema. Põhimõtteliselt taandub äri ikkagi inimestele ja nendevahelistele suhetele. Mingil määral takistab kooperatiivide arengut digitaalset kirjaoskust valdavate inimeste puudus. Tavaäris võiks olukorda leevendada vastava oskusega inimese tööle võtmine, kuid kooperatiivis pole see nii lihtne. On omad, on võõrad, on usalduse küsimus. Ghanalased panevad palju suuremat rõhku inimestevahelistele isiklikele suhetele kui meie ning väikeses kooperatiivis võõra inimese juurde toomine pole tavapärane, kui see võõras just Mondo vabatahtlik pole. Hetkel katsetan korvipunujate juures nende endi hulgast valitud noore nutika neiuga, kes paistab olevat ärisuhtlusest huvitatud. Sain üpris ruttu aru, et äriga seotud tegevusi nagu arvetega tegelemist, kliendisuhtlust, organiseerimist ja kvaliteedikontrolli ei peeta tootlikuks, loevad vaid tükid ja kilogrammid, sest konkreetselt nende eest saab ju raha. Püüan panna neid mõistma, et ka teistsuguste ülesannete täitmist peaks kooperatiiv tasustama.
Lähikonnas on mitmeid näiteid edukatest kooperatiividest, millest ühega õnnestus tänu Johannale, heale kliendile, natuke tutvuda. David juhatab puuetega korvipunujate ettevõtet. Nende juures köitis tähelepanu hea väljaõppe süsteem, kus uustulnukaid treenitakse sihipäraselt ja põhjalikult, mis on töötajate eripära arvestades arusaadav. Huvitav oli teada saada, et juhul, kui inimene on puudega, kuid siiski sooviks tulu teenida, saab ta kooperatiivi saata enda esindaja, kes välja õpetatakse ja kes tema eest korve punub, saadud tulu aga jagatakse kahe vahel. Oma küsimustele said vastused nii mina kui Yen Pangi korvipunujate esindajad Monica ja Rose.
Kasulikke kontakte võib tulla erinevatest kohtadest. Šeavõi kooperatiivil tekkisid potentsiaalsed kliendikontaktid kevadisest Accra šeavõi messilt, millest osavõtu organiseeris Mondo vabatahtlik Robert, aga viimane kontakt tuli hoopis korvipunumiskooperatiivi kaudu.
Mõlema ettevõtte toodang on käsitöö, kusjuures kohati rohkelt jõudu nõudev käsitöö. Näiteks šeapähkli tihkest massist või väljakloppimine, mida tohib teha kultuurilises mõttes “puhta” parema käega, on taignasegamise sarnane tegevus, ainult et “tainas” on raske nagu tsement. Ma mässasin tükk aega, aga mõlemal korral ikkagi õnnestus ja mu aktsiad esinaise Suzy silmis kahtlemata tõusid. “Tainakloppijaks” ta mind tööle vast ei võtaks, aga kergemate töödega sain hästi hakkama ja šeanaised jäid mu osalusega rahule. Tänu vanaemadele ja vanematele ei ole füüsiline maatöö mulle võõras. Edasi on järg korvipunumise käes.
Käsitöö juures on oluliseks turuargumendiks kvaliteet ja usaldus, et toode on just see, mida teda väidetakse olevat. Šeavõi puhul on kooperatiivil olemas Ghana Standardite Büroo kinnitus šeavõi kvaliteedistandarditele vastavuse kohta. Kliendid tulevad ka ise oma ideede ja nõudmistega vastavalt sellele, kellel mida vaja. Kummagi kooperatiivi klientideks on väikeettevõtted, mille omanikud käivad palgatööl või õpivad. Seda enam on rõõm näha, et nad on ette võtnud oma kaubamärkide üles ehitamise ning et sotsiaalselt vastutustundlik kaubandus pole nende jaoks, nagu ka Mondo Crafts’i jaoks sõnakõlks. Praegu on päevakorral õiglase kaubanduse sertifikaadi teema, vaatame, kuidas sellega läheb.
Kooperatiivide tootmisvõimsused on praegu suuremad kui tellimuste maht, seetõttu on uued kliendid teretulnud. Muuseas, kel raha, jaksu ja tahtmist, ootame teid külla! Majutuse leiame katolikus misjonikeskuses, tutvustame teid kooperatiivide liikmetele, näitame töökodasid ja külaelu, loodust ja kultuuri.
Siin pildil on vabatahtlik Heidi, kes on praeguseks jõudnud tagasi koju, Belgiasse. Silja saabub Eestisse septembris, mina novembris.
Midagi tuttavlikku on Aafrikas. Ma tulin kahe tõdemuse peale. Esiteks tundub kogu eelnev elu olevat olnud mingil määral ettevalmistus siin toimetulekuks - Leningradi õppima minek, idufirmandus või kasvõi improteatri koolitus, mis marjaks ära kulub. Teiseks, minu juured esi-esi-esi-esi…-esivanemate kaudu on Aafrikas, olgu teiste valgenahalistega kuidas on. Kuigi tekstide ja filmide põhjal on ettekujutus Aafrikast vast igaühel olemas, on raske uskuda, miks ma muidu ennast esimestest hetkedest siin koduselt olen tundnud, kuigi mõneti on kultuurilised erinevused metsikult suured, kasvõi kui võrrelda matusekombeid. Minu mesinädalad Ghanaga saavad millalgi otsa, argipäev võib tuua arusaamatusi, tüdimust või pettumusi, aga mul on nii hea meel, et algus on olnud ilus ja rõõmus.
Pildistasid Silja Mall, Victor More ja mina.
Comments
Post a Comment