Mondo's volunteers in Ghana

NAER Naljakas on Ghana blogi sissekannet alustada sõnaga naer. Aga see oli üks esimesi nähtusi, mis mind hämmingusse ajas. Esiteks Silja, eestlanna, Mondo vabatahtlik. “Ta ei ole eestlane,” arvasin teda esimest korda kohates. Ei saa olla, et üks rahvuskaaslane on pidevalt heas tujus ja naerusuine. Teiseks, korvipunuja Victoria, kes mu esmakordsel kohtumisel korvipunujate kooperatiiviga mu mingi kohmakuse peale naerma puhkes ja kogunisti nii tugevasti, et viskas ennast lausa selili põrandale ja rappus seal naeru käes. Minu õnneks polnud see mitte viimane kord, kui ma suutsin selle seltskonna südamest naerma ajada, harilikult nii, et ma ei saanud ise aru, mis see põhjus oli. Üks kord oli küll selge, kus ma vea tegin. Nimelt süüakse siin toitu parema käe sõrmede vahelt, sõrmed loputatakse enne sööma asumist üle ja peale sööki samuti. Mina, vaeseke, ajasin puhta ja kasutatud vee nõud segamini ja see pisike viperus tundus juuresolijatele, eriti Rose´l...

Ghanasse on jõudnud Eesti suvi. Otsisin välja oma sooja pesu ja sokid ning naudin ilma. Tänase vihmasabinaga on just paras hetk midagi postitada. Ma olen olnud siin juba terve igaviku ja alles aprilli lõpus avastasin, et kohas nimega Zuarungu, mis on kuskil Tartu-Nõo ots, müüakse ahjus küpsetatud sealiha: kurikuri niung (siga on kurikuri). Nüüd algas alles tõeline elu pihta. Hea küll, hapukoorest ma jäängi unistama, aga seevastu naudin sealiha paketti koos kõrvade, maksa, kärsa ja sõrgadega. Nämm. Sinna juurde muidugi ringi tiirutavad kärbsed, imetavad koerad ja pitu´d (kohalikku õlut) larpivad rõõmsad näod. Pitu on spotis parim, kui mujal pakutakse seda soojana, siis seal hoitakse jooki kenasti külmikus. Sealiha kõrvale imehea rüübe. Kusjuures ammu aega tagasi olen oma elust kolm aastat  olnud  lihavaba. Mingil hetkel sai isu nii täis, et ei võtnud peale kalaliha ühtegi teist lihatoodet suu sissegi. Vb peale Aafrikat kordan seda jälle ja elan ainult hapukoorest ja musta...