Watchman

Mu toas on ainult üks pistik ja seal on pidevalt miski laadimas. Kuna mu arvuti on päevinäinud, siis kaua ta ilma akuta vastu ei pea ja ma olen õhtuti, kui on vaja internetis olla ja tööd teha, hakanud käima Diana ja Jasmini pool – 60 m eemal, kõrvalmajas. Neid ei pea kodus olema, mul on oma võti ja seal on köök koos veekeetjaga, rääkimata arvukatest pistikutest. Olen endale korraldanud nö teeõhtuid, sest tavaliselt on Diana kuskil väljas olnud. Korraks vahelepõikena teest rääkides mainisin ka Mosesele, et mu head sõbrad Piret ja Pille panid mulle kodust teesid kaasa. Eriti vinge tee on põdrakanepi baasil tehtud Ivan Tsai (Piret pani veel pakile kirja, et aitab ka musta mandri tõvede korral). Kutsusin ka Mosest mõnel õhtul teed jooma. Ta vaatas mind üsna äraoleva pilguga. Õhtul saatis mulle paar pilti kanepist. Et kas ma seda teed olen proovinud... Lubasin oma põdrakanepile truuks jääda..

Ühesõnaga  esmesel õhtul koju tagasi tulles pidin ennast surnuks ehmatama. Kell 6 läheb juba pimedaks ja äkki ja pimedus on selline, et seda saab katsuda. See on nii tummine. Meie majade vahel on kena kividest kõnnitee mingite astmetega jms. Mul küll mobiilituli põles, aga ikka nägi ainult ühe sammu astuda. Ja siis ma astusin selle sammu, kellelegi peale peaaegu. Viimasel hetkel sain pidama, muidu oleksin kena hooga talle selga lennanud. Meie majade vahele oli otsustanud lihtsalt üks inimene puhkama tulla. Päris raske on eristada tumedat tumedas. Ma ei öelnud mitte midagi, isegi ei röögatanud, mis on minu puhul ime, võib-olla oli mul lihtsalt kõrikramp. Maas lamav inimene ei lasknud ennast üldse mitte millestki häirida. Otsustasin siis ise ka, et väga suurt numbrit ma sellest tegema ei hakka.

Diana kutsus mind järgmisel õhutul Leo ja Thomase juurde. Need on kaks iirlast, kes tegelevad peamiselt misjonäritööga. Iga kolmapäeva õhtul on seal väike vabas vormis kogunemine. Pidime maja ees õhtul kokku saama, et koos  nende juurde jalutada. Mul oli juba meelest läinud intsident lamajaga, aga nüüd tuletas ta end jälle meelde. Mind hakkas kergelt häirima, et meie kivine kõnnitee on permanentselt  kellegi voodiks saanud. Rääkisin Dianale kohtumisest, ta naeris ja vabandas, et polnud mind hoiatanud. Nimelt on see meie watchman Timothy. Ma sain teada, et meil on oma magav turvamees. No vähemalt edaspidi ei pea kartma midagi (kuigi ainus ehmatus siiani ongi olnud see lamav turvamees).

Moses seletas mulle, et siin on turvamehed igal pool, mõned riiklikult, mõned nö vabatahtlikult. See on kombeks siin. Mitte, et siin mingi kuritegevus lokkaks või midagi sellist, aga see on osa nende kultuurist. Timothy on üles kasvanud kiriku toel ning seal kasvamine sisaldab ka mingeid reegleid, mida tuleb edaspidi järgida. Üheks nendeks on nt watchman´i amet. Ta teeb seda pm tasuta, kuigi tal on kodu, pere ja lapsed. Tal on siin meie majade vahel ka väike omaette olemine, aga ta eelistab väljas betoonil pikutada. Muidu magab äkki röövlid maha.

Kongo külakeses on iga kolme päeva tagant turg, siis saab osta puuvilju ja igasugu kraami. Muidu on igapäevaselt valik väiksem, aga mitte sugugi olematu. Täna nt varusin endale tualettpaberit, röstsaia, tomateid ja ohtralt coca-colat. See on jook, ilma milleta siin ei saa. Mulle pole coca kunagi maitsenud erinevalt mu kolleegist sõbrale Annele, kes manustab seda liitrite kaupa nt peale igapäevast jooksumaratoni. Ma ei tee siin küll sporti, aga higi voolab igast poorist, siis coca on just see, mis jõuvarud taastab. Lisaks hävitab ta veel kahtlaseid baktereid, ilmselt hädavajalikke ka, aga  hetkel see tunda ei anna. Olengi oodanud purset, mis peaks saabuma üsna kiiresti peale Aafrika mandrile kohalejõudmist. Millegipärast mul see viibib. Igaks juhuks kannan kotis WC-paberit. Potti olen näinud ainult oma korteri vannitoas. Kui ma ootamatu laavaplahvatuse ajal peaksin viibima oma toast eemal, siis tuleb olukord lahendada kohalikus võpsikus, sest siin aetakse see asi metsikult.

Olen Kongo külas olnud nädal aega, söönud kohalikus restoranis ”Just love” fufut, mis on maniokist ja jamsist kokkukeedetud pallike serveerituna erinevates vürtsistes kastmetes kas liha või kalaga või supi sees. Ka suppi süüakse siin kätega. Siis olen veel proovinud riisi ja nuudleid ning palunud endale sinna kõrvale muna praadida. Mõnel kiiremal ajal võtnud koju kaasa takeaway pakikese – kilekott tõmmatakse ümber taldriku, siis ports sisse ja, kotike taldriku ümbert ära, sõlm peale ja valmis.

Hommikul söön tavaliselt maisiröstsaia margariini ja tomatiga, vahel olen ostnud keedetud muna sinna peale ja eile leidsin ”marketist” kalakonservi õlis. Nämma!! Kuna mul on jube tüütu iga kord minna kõrvalmajja, kus on köök ja veekeetja (nagu eelnevalt mainisin), siis otsustasin ise veekeetjasse investeerida. Siis saan oma toakese kõrval ruumis, kus on lauad, kraanikauss ja muuseas ka röster,  kohvi- või teevee ise valmis keeta. Kohvipulbri hangin järgmine nädal linnast (kohvri ülekaalu tõttu jätsin oma paki Ekule), seni pean Nescafe´ga läbi ajama. See on päris õudne, isegi  väike kogus paneb südame puperdama.  Kogu seda kraami hoian ma kenas korvikeses, mille endale kohe ostsin. Minu korvi valmistas Rosa.

Gekosid on mu tuppa nüüd rohkem kogunenud. Ma ei kujuta ette, millisest praost nad ennast läbi suruvad, aga tung minu tuppa tulla on vastupandamatu. Loomade vastu pole mul iseeneset midagi. Eeslid on saanud uuteks lemmikuteks ja muidugi kitsemammamad oma tittedega, kes über minu koduaia manööverdavad. Tagaõues kasvavad tomatid, see põld on otse mu akna alla ja olen seal mõnikord valvur Timothey näinud. Kuna põllult näeb otse minu tuppa, siis käib ta lisaks tomatinoppimisele aeg-ajalt kaemas, kas minuga on kõik korras J Siis veel kaktused, õitemeri, lopsakus, linnud ja ritsikad ning paar korda päevas pikeerivad kotkad maja ümber. Eestis hoolega kogutud stressist pole varsti jälgegi.

Eile tegime Mosesega järgmise tripi Bolgasse, seekord papaiasid hankima. Neid on ainult linnas, külast neid ei leia, isegi turupäeval. Ja nagu teate, ilma papaiata ei saa. Seekord sõitsime Mosese venna käest laenatud motikaga. Nii äge oli tagaistmel ümbrust nautida, mahe tuul juukseid sasimas (kohe ära öeldes, et koju jõudes oli nägu nagu ma oleks päev läbi oma keldrisse kivisütt visanud, väikese tooni erinevusega. Siin on pinnas sama värvi punane, kui Taevaskoja liivakivipaljand. Nüüd kujutage ette, et sõidate rahvusvahelisel põldmagistraalil, kus rekade rehvide vahelt liiva tuiskab. Rekasid oli õnneks vähe, rõõmu sõidust jälle palju ja oma nägu nägin alles õhtul kodus).

Teel Bolgasse tegime kõrvalpõike külla, kus elavad Mosese isapoolsed sugulased. Lapsi ei jõudnud ma kokku lugeda ja veel pooli nendest polnud koduski. Majad olid vanad ümarad põhukatustega savionnid, taamal paistmas vihmaperioodijärgne rohelistes toonides savann sekka pikituna kutsuvate kõrgustikega (pühapäeval peale missat tuleb tõenäoliselt matk ühele neist kõrgendikest). Bolgas tegime peatuse juba tuttavas kohvikus, tellisin omale järgmiseks nädalaks kohvi, rüüpasime paar tassikest ja koju tagasi, unustamata papaiasid. Pidime kiirustama, sest mu igapäevane malaariatablett (Malarone) oli koju ununenud. Ma pean neid iga päev ühel ja samal kellaajal krõbistama. Kui vahele jätan, siis ilmselt pole pääsu.

Moses töötab muuhulgas vabatahtlikuna ühes Kongo koolis IT õpetajana (vist mainisin ka eelnevalt). Lastel sel nädalal kolmel päeval kooli polnud, sest õpetajad olid kuskil koolitusel. Lapsed aga tahtsid õppida. Moses oraganiseeris neile siis laupäevaks ehk tänaseks IT tunnid. Käisin tunniandmist vaatlemas. Arvutitund ilma arvutita. Moses joonists tahvlile hiire ja kirjutas arvutiosad välja jne. Siis edasi tuli sissejuhatus mobiilidest, sealhulgas iPhone. Jälle joonis. Kuulasin huviga ja siis tulin selle peale, et oma iPhone klassis õppematerjalina ringi saata. See polnud siiski midagi erilist, nad olid nutitelefone näinud  küll ja ilmselt paljudel on see olmas ka.

Tunni lõpus oli töö arvutiosade peale. Õpilased kirjutasid usinalt ja siis jaotas Moses tööd õpilaste vahel ringi, et neid koos kontrollida. Väga mugav viis, õpilased saavad sõnu harjutada +  õpetaja ei pea ise kontrollima. Kasutan seda võtet ise oma töös päris tihti. Kui Moses eraldi kedagi küsis ja ta hästi vastas, siis kõik plaksutasid rõõmu tundes. Ma kujutasin elavalt ette kuidas ma seda oma koolis nt lukkseppadega läbi viiksin.

Koolis käib õpetus inglise keeles. Tugeva aktsendiga, võib-olla kohaliku keele nabti aktsendiga, aga vb lihtsalt Ghana aktsent.  Nabti keel tundub lihtne, nagu noodid – do, re, mi, fa, sol, la ja oledki kogu jutu ära rääkinud. Näiteks la on naerma, da on ostma, ka – tapma, mi- teadma, zo- jooksma jne. Hääldus on muidugi omaette teema. Aitäh on nt m´poya ja eesel bong, see n selles bongis on midagi sellist, mida harjutasin mitu päeva.

Lõpetuseks tahan rääkida loo armidest. Minu käest küsiti, mis armid need sellised on. Uurisin välja. Kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse lapse sündi vastu võtma ja õnnistama ravitseja (healer). Igal ravitsejal on nn oma käekiri, ehk viis, kuhu ja kuidas ta last õnnistab ehk kehale sisselõike teeb. Neid lõiked võib teha kuhu iganes, olenevalt ravitsejast. Mosese ja tema õdede-vendade ravitseja oli üks ja seesama. Tema nn käekiri jättis armid kummalegi põsele. Mosese nooremal õel arme pole, sest tema sündis sünnitusmajas. Aga kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse ravitseja.

Ja siis veel selline lugu, et diplomaat Michel Assibi vend on direktor ühes Kongo koolis ning helistas mulle eile (ta oli Assibilt minu lahkel loal mu numbri saanud), et kokku saada. Leppisime järgmisel nädalal, et kohtume. Tõotab tulla sisutihe nädal, sest ka kohalik koordinaator Victor More on lõpuks Pariisist naasmas.

Seniks head!

La-eng biella (good bye)