Watchman
Mu
toas on ainult üks pistik ja seal on pidevalt miski laadimas. Kuna mu arvuti on
päevinäinud, siis kaua ta ilma akuta vastu ei pea ja ma olen õhtuti, kui on
vaja internetis olla ja tööd teha, hakanud käima Diana ja Jasmini pool – 60 m
eemal, kõrvalmajas. Neid ei pea kodus olema, mul on oma võti ja seal on köök
koos veekeetjaga, rääkimata arvukatest pistikutest. Olen endale korraldanud nö
teeõhtuid, sest tavaliselt on Diana kuskil väljas olnud. Korraks vahelepõikena
teest rääkides mainisin ka Mosesele, et mu head sõbrad Piret ja Pille panid
mulle kodust teesid kaasa. Eriti vinge tee on põdrakanepi baasil tehtud Ivan
Tsai (Piret pani veel pakile kirja, et aitab ka musta mandri tõvede korral).
Kutsusin ka Mosest mõnel õhtul teed jooma. Ta vaatas mind üsna äraoleva
pilguga. Õhtul saatis mulle paar pilti kanepist. Et kas ma seda teed olen
proovinud... Lubasin oma põdrakanepile truuks jääda..
Moses töötab muuhulgas vabatahtlikuna ühes Kongo koolis IT õpetajana (vist mainisin ka eelnevalt). Lastel sel nädalal kolmel päeval kooli polnud, sest õpetajad olid kuskil koolitusel. Lapsed aga tahtsid õppida. Moses oraganiseeris neile siis laupäevaks ehk tänaseks IT tunnid. Käisin tunniandmist vaatlemas. Arvutitund ilma arvutita. Moses joonists tahvlile hiire ja kirjutas arvutiosad välja jne. Siis edasi tuli sissejuhatus mobiilidest, sealhulgas iPhone. Jälle joonis. Kuulasin huviga ja siis tulin selle peale, et oma iPhone klassis õppematerjalina ringi saata. See polnud siiski midagi erilist, nad olid nutitelefone näinud küll ja ilmselt paljudel on see olmas ka.
Ühesõnaga esmesel õhtul koju tagasi tulles pidin ennast
surnuks ehmatama. Kell 6 läheb juba pimedaks ja äkki ja pimedus on selline, et
seda saab katsuda. See on nii tummine. Meie majade vahel on kena kividest
kõnnitee mingite astmetega jms. Mul küll mobiilituli põles, aga ikka nägi
ainult ühe sammu astuda. Ja siis ma astusin selle sammu, kellelegi peale
peaaegu. Viimasel hetkel sain pidama, muidu oleksin kena hooga talle selga
lennanud. Meie majade vahele oli otsustanud lihtsalt üks inimene puhkama tulla.
Päris raske on eristada tumedat tumedas. Ma ei öelnud mitte midagi, isegi ei
röögatanud, mis on minu puhul ime, võib-olla oli mul lihtsalt kõrikramp. Maas
lamav inimene ei lasknud ennast üldse mitte millestki häirida. Otsustasin siis
ise ka, et väga suurt numbrit ma sellest tegema ei hakka.
Diana
kutsus mind järgmisel õhutul Leo ja Thomase juurde. Need on kaks iirlast, kes
tegelevad peamiselt misjonäritööga. Iga kolmapäeva õhtul on seal väike vabas
vormis kogunemine. Pidime maja ees õhtul kokku saama, et koos nende juurde jalutada. Mul oli juba meelest
läinud intsident lamajaga, aga nüüd tuletas ta end jälle meelde. Mind hakkas
kergelt häirima, et meie kivine kõnnitee on permanentselt kellegi voodiks saanud. Rääkisin Dianale kohtumisest,
ta naeris ja vabandas, et polnud mind hoiatanud. Nimelt on see meie watchman Timothy. Ma sain teada, et meil
on oma magav turvamees. No vähemalt edaspidi ei pea kartma midagi (kuigi ainus
ehmatus siiani ongi olnud see lamav turvamees).
Moses
seletas mulle, et siin on turvamehed igal pool, mõned riiklikult, mõned nö
vabatahtlikult. See on kombeks siin. Mitte, et siin mingi kuritegevus lokkaks
või midagi sellist, aga see on osa nende kultuurist. Timothy on üles kasvanud
kiriku toel ning seal kasvamine sisaldab ka mingeid reegleid, mida tuleb
edaspidi järgida. Üheks nendeks on nt watchman´i
amet. Ta teeb seda pm tasuta, kuigi tal on kodu, pere ja lapsed. Tal on siin
meie majade vahel ka väike omaette olemine, aga ta eelistab väljas betoonil
pikutada. Muidu magab äkki röövlid maha.
Kongo
külakeses on iga kolme päeva tagant turg, siis saab osta puuvilju ja igasugu kraami.
Muidu on igapäevaselt valik väiksem, aga mitte sugugi olematu. Täna nt varusin
endale tualettpaberit, röstsaia, tomateid ja ohtralt coca-colat. See on jook,
ilma milleta siin ei saa. Mulle pole coca kunagi maitsenud erinevalt mu
kolleegist sõbrale Annele, kes manustab seda liitrite kaupa nt peale igapäevast
jooksumaratoni. Ma ei tee siin küll sporti, aga higi voolab igast poorist, siis
coca on just see, mis jõuvarud taastab. Lisaks hävitab ta veel kahtlaseid
baktereid, ilmselt hädavajalikke ka, aga hetkel see tunda ei anna. Olengi oodanud purset,
mis peaks saabuma üsna kiiresti peale Aafrika mandrile kohalejõudmist.
Millegipärast mul see viibib. Igaks juhuks kannan kotis WC-paberit. Potti olen
näinud ainult oma korteri vannitoas. Kui ma ootamatu laavaplahvatuse ajal
peaksin viibima oma toast eemal, siis tuleb olukord lahendada kohalikus
võpsikus, sest siin aetakse see asi metsikult.
Olen
Kongo külas olnud nädal aega, söönud kohalikus restoranis ”Just love” fufut,
mis on maniokist ja jamsist kokkukeedetud pallike serveerituna erinevates
vürtsistes kastmetes kas liha või kalaga või supi sees. Ka suppi süüakse siin
kätega. Siis olen veel proovinud riisi ja nuudleid ning palunud endale sinna
kõrvale muna praadida. Mõnel kiiremal ajal võtnud koju kaasa takeaway pakikese – kilekott tõmmatakse
ümber taldriku, siis ports sisse ja, kotike taldriku ümbert ära, sõlm peale ja
valmis.
Hommikul
söön tavaliselt maisiröstsaia margariini ja tomatiga, vahel olen ostnud
keedetud muna sinna peale ja eile leidsin ”marketist” kalakonservi õlis.
Nämma!! Kuna mul on jube tüütu iga kord minna kõrvalmajja, kus on köök ja
veekeetja (nagu eelnevalt mainisin), siis otsustasin ise veekeetjasse
investeerida. Siis saan oma toakese kõrval ruumis, kus on lauad, kraanikauss ja
muuseas ka röster, kohvi- või teevee ise
valmis keeta. Kohvipulbri hangin järgmine nädal linnast (kohvri ülekaalu tõttu
jätsin oma paki Ekule), seni pean Nescafe´ga läbi ajama. See on päris õudne,
isegi väike kogus paneb südame puperdama.
Kogu seda kraami hoian ma kenas
korvikeses, mille endale kohe ostsin. Minu korvi valmistas Rosa.
Gekosid
on mu tuppa nüüd rohkem kogunenud. Ma ei kujuta ette, millisest praost nad
ennast läbi suruvad, aga tung minu tuppa tulla on vastupandamatu. Loomade vastu
pole mul iseeneset midagi. Eeslid on saanud uuteks lemmikuteks ja muidugi
kitsemammamad oma tittedega, kes über minu koduaia manööverdavad. Tagaõues
kasvavad tomatid, see põld on otse mu akna alla ja olen seal mõnikord valvur
Timothey näinud. Kuna põllult näeb otse minu tuppa, siis käib ta lisaks
tomatinoppimisele aeg-ajalt kaemas, kas minuga on kõik korras J Siis veel kaktused, õitemeri, lopsakus, linnud ja
ritsikad ning paar korda päevas pikeerivad kotkad maja ümber. Eestis hoolega
kogutud stressist pole varsti jälgegi.
Eile tegime Mosesega
järgmise tripi Bolgasse, seekord papaiasid hankima. Neid on ainult linnas, külast neid ei leia, isegi
turupäeval. Ja nagu teate, ilma papaiata ei saa. Seekord sõitsime Mosese venna
käest laenatud motikaga. Nii äge oli tagaistmel ümbrust nautida, mahe tuul
juukseid sasimas (kohe ära öeldes, et koju jõudes oli nägu nagu ma oleks päev
läbi oma keldrisse kivisütt visanud, väikese tooni erinevusega. Siin on pinnas
sama värvi punane, kui Taevaskoja liivakivipaljand. Nüüd kujutage ette, et
sõidate rahvusvahelisel põldmagistraalil, kus rekade rehvide vahelt liiva
tuiskab. Rekasid oli õnneks vähe, rõõmu sõidust jälle palju ja oma nägu nägin
alles õhtul kodus).
Teel Bolgasse tegime
kõrvalpõike külla, kus elavad Mosese isapoolsed sugulased. Lapsi ei jõudnud ma kokku lugeda ja veel pooli
nendest polnud koduski. Majad olid vanad ümarad põhukatustega savionnid, taamal
paistmas vihmaperioodijärgne rohelistes toonides savann sekka pikituna
kutsuvate kõrgustikega (pühapäeval peale missat tuleb tõenäoliselt matk ühele
neist kõrgendikest). Bolgas tegime peatuse juba tuttavas kohvikus, tellisin
omale järgmiseks nädalaks kohvi, rüüpasime paar tassikest ja koju tagasi,
unustamata papaiasid. Pidime kiirustama, sest mu igapäevane malaariatablett
(Malarone) oli koju ununenud. Ma pean neid iga päev ühel ja samal kellaajal
krõbistama. Kui vahele jätan, siis ilmselt pole pääsu.
Moses töötab muuhulgas vabatahtlikuna ühes Kongo koolis IT õpetajana (vist mainisin ka eelnevalt). Lastel sel nädalal kolmel päeval kooli polnud, sest õpetajad olid kuskil koolitusel. Lapsed aga tahtsid õppida. Moses oraganiseeris neile siis laupäevaks ehk tänaseks IT tunnid. Käisin tunniandmist vaatlemas. Arvutitund ilma arvutita. Moses joonists tahvlile hiire ja kirjutas arvutiosad välja jne. Siis edasi tuli sissejuhatus mobiilidest, sealhulgas iPhone. Jälle joonis. Kuulasin huviga ja siis tulin selle peale, et oma iPhone klassis õppematerjalina ringi saata. See polnud siiski midagi erilist, nad olid nutitelefone näinud küll ja ilmselt paljudel on see olmas ka.
Tunni
lõpus oli töö arvutiosade peale. Õpilased kirjutasid usinalt ja siis jaotas
Moses tööd õpilaste vahel ringi, et neid koos kontrollida. Väga mugav viis,
õpilased saavad sõnu harjutada + õpetaja
ei pea ise kontrollima. Kasutan seda võtet ise oma töös päris tihti. Kui Moses
eraldi kedagi küsis ja ta hästi vastas, siis kõik plaksutasid rõõmu tundes. Ma
kujutasin elavalt ette kuidas ma seda oma koolis nt lukkseppadega läbi viiksin.
Koolis
käib õpetus inglise keeles. Tugeva aktsendiga, võib-olla kohaliku keele nabti
aktsendiga, aga vb lihtsalt Ghana aktsent.
Nabti keel tundub lihtne, nagu noodid – do, re, mi, fa, sol, la ja
oledki kogu jutu ära rääkinud. Näiteks la on naerma, da on ostma, ka – tapma,
mi- teadma, zo- jooksma jne. Hääldus on muidugi omaette teema. Aitäh on nt
m´poya ja eesel bong, see n selles bongis on midagi sellist, mida harjutasin
mitu päeva.
Lõpetuseks
tahan rääkida loo armidest. Minu käest küsiti, mis armid need sellised on. Uurisin
välja. Kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse lapse sündi vastu võtma ja
õnnistama ravitseja (healer). Igal
ravitsejal on nn oma käekiri, ehk viis, kuhu ja kuidas ta last õnnistab ehk
kehale sisselõike teeb. Neid lõiked võib teha kuhu iganes, olenevalt ravitsejast.
Mosese ja tema õdede-vendade ravitseja oli üks ja seesama. Tema nn käekiri
jättis armid kummalegi põsele. Mosese nooremal õel arme pole, sest tema sündis
sünnitusmajas. Aga kui laps sünnib kodus, siis kutsutakse ravitseja.
Ja
siis veel selline lugu, et diplomaat Michel Assibi vend on direktor ühes Kongo
koolis ning helistas mulle eile (ta oli Assibilt minu lahkel loal mu numbri
saanud), et kokku saada. Leppisime järgmisel nädalal, et kohtume. Tõotab tulla
sisutihe nädal, sest ka kohalik koordinaator Victor More on lõpuks Pariisist
naasmas.
Seniks head!
La-eng biella (good bye)
Comments
Post a Comment