Silja Mall Ghanat avastamas

Sissejuhatus

MTÜ Mondo oli saatnud laiali juba mitmeid üleskutseid loodusainete õpetaja vabatahtliku tööle Ghanasse. Aastaks. Esialgu ei süvenenud ma neisse. Siis hakkas tulema kirju väikestele gruppidele ja lõpuks individuaalselt. Olime lastega just Tallinn-Tartu marsruudil ja üle pika aja ei olnud mina roolis. Lõõpisin nendega, et pakutakse  võimalust lapsevanemast  aastaks lahti saada. Arutasime, et tegelikult on see ju põnev väljakutse ja nagu muuseas vastasin Mondo kirjale, et olen nõus.

Ja siin ma nüüd olen.

Sellele eelnes kaks tihedat nädalat eelkoolitust Austrias ning hiljem Mondos. Mida enam äramineku aeg lähenes, seda rohkem lasti raadiost lugusid: härra Albanilt „hello, Africa, tell me how you´re doin´..“  ja „I bless the rains down in Africa“ Totolt. Kummaline igatahes.

Igaks juhuks hoiatan, et ma kavatsen laskuda detailidesse, sest ma lubasin sõpradele jagada oma esimesi samme ja kahte eraldi blogi ma pidama ei hakka. Teised postitused tulevad asjakohasemad. Ehk.

Ghana

Lend Accrasse oli sujuv, sulandusin juba kergelt, sest enamus olid kohalikud. Samuti siselend järgmisel päeval. Väga turvaline ja ladus. Teadsin, et Tamales, kuhu siselend mind Accrast viis, tuleb vastu shuttle transport.  Ootasin minivani vms, aga selgus, et hoopis suhteliselt peen sõduauto, kus peale minu oli veel kaks reisijat. Istusime tagareas kaasreisijaga, endise Berliini diplomaadi Michael Assibiga, kes oli just tulnud kohtumiselt NewYorkist Kersti Kaljulaiuga. Täiesti tavaline ju?

Mees on pärist Bolgatangast, linnast, mis asub Kongo külast (minu kodu aastaks) 20 km kaugusel. Tal sai Berliinis 4 aastat diplomaadi elu läbi ja nüüd asus tööle Accrasse välisministeeriumi.  Ta teadis kõiki Balti riike, nende presidente, oli kaks korda Tallinnas käinud ja... no mida veel lisada. Edasi sain ma teada Ghana ajaloost ja üldse ajaloost. Ühesõnaga 3-tunnine reisi läbisin suhteliselt sekunditega. Sain küllakutse Accrasse ja palju sooje sõnu. Selline algus...

Kui olin üllatusest toibunud, tuli mulle meelde küsida, kas ehk shuttle juht mu edasi Kongo külla viib. Ta soostus mind viima pika näoga, aga soostus. See pikk nägu ilmselt tuli sellest, et see tee, mis Kongo külla viib ja edasi naaberriiki Togosse, oli tavaline Eesti kartulipõld, aga suuremate vagudega. Ma arvasin sõidu lõpuks, et pean talle auto kinni maksma. Tema oli aga tore, haaras mu uue kodu ees pakid kaenlasse (kumbki ca 25 kg) ja lubas mulle Togost mootoratta osta, kui vaja peaks minema. Seal pidi odavam olema.

Minu saabumine Kongo külla sel korral oli suhteliselt teistmoodi, sest üldiselt on vabatahtlikke vastu võtnud kohalik koordinaator Victor More. Tema aga oli Pariisis ja pidi jääma sinna nädalaks. Minuga tegeles Itaaliast pärit IT alal tegutsev Diana. Siis on siin veel Jasmin Saksamaalt, kes oli ka koos Victoriga Pariisis ja kes tegeleb ettevõtluse arendamisega (blogid samal lehel). Vahemärkuseks see, et minu ülesanne on õpetada loodusaineid erinevates koolides, hiljem õpetamismetoodikaid õpetajatele ja pildistada ning teha intervjuusid jms.

Ühesõnaga, Diana ootas mind ja oli tellinud õhtusöögi – riis, jamss, grillitud kala ja kastmed. Sellele järgnes arusaamine, kuhu olin sattunud. Olin surmväsinud, aga tõmbasin sõprade kingitud sääsevõrgu igaks juhuks voodi kohale. See oli hea mõte. Magasin täie rahuga hommikuni. Nägin unes, et ma peaksin kindlasti pühapäevasele missale minema, kuhu ma ka hommikul läksin. Missat viis läbi Indiast pärit preester. Aktsendi tõttu (pluss minu suhteliset ligadi-logadi inglise keel) läks mul pool sõnumit kaduma, aga kuna ma omasin varasemat kogemust missal käimisest Eestis, siis keskendusin inimestele. Ghana naised on väga ilusad. Kogu selle aja ma imetlesin neid kleite, mida nad kandsid. Millised mustrid ja milline lõige. Minu linane halatt nägi selle kõige kõrval väga armetu välja.

Kongo küla, kuhu ma peale missat suundusin, koosneb valdavalt madalatest eluasemetest ning teeäärsetest putkadest. Lonkisin läbi küla, saades omajagu tähelepanu. Päris küla lõpus tegin peatuse, et küsida, kust ma käterätti osta saan. Selgus, et ma polnud seda psisasja Eestist kaasa võtnud. Selgus ka, et see on hädavajalik, eriti kui päevas eriti tihti dušši all käia. Hommikusöögi ajal märkasin, et üks mulle väga sobiv käterätt ripub nagis ning laenasin selle. Ilmselgelt pean ma selle tagastama, muidu kokk Patrick arvab, et mul on miskid pahad kalduvused.

Käterätti ma ei saanud, aga leidsin hoopis sõbra. Ta nimi on Moses Naab ja ta on Mondo tegemistega kursis. Kõigele lisaks on ta lõpetanud turismi eriala . Alustuseks sain giidituuri Kongo külas ning sellele pidi lähitulevikus järgnema krokodillifarm, vilistavad kivid ja veel hulga põnevat. Meie tutvus ei vajanud üldse pikemat sissejuhatust, vaid see nägi välja selline nagu oleksid vanad head sõbrad taaskohtunud. Ta teadis ka teisi vabatahtlikke Jasminit ja Dianat, aga polnud nendega rääkinud.. Ma sõna otseses mõttes jooksin esimesel päeval sülle väga toredale inimesele.  Siinkohal palju tervitusi Toomasele!! Mulle meenus, et Toomas rääkis mulle Mosesest, kes töötab kuskil multmeedia kontoris. Palus tervitada. Mida ma ka tegin ja saadan tervitused vastu. Samuti Diana Tammele Mondost, kelle filmi ta kohe üles otsis ja käima jättis.

Suhteliselt terve päev  möödus Mosese seltsis, sain teada palju katoliiklusest ja kohalikust religioonist. Tegin tutvust tema sõpradega ning küla toidukohtadega. Söök on siin väga vürtsikas. Tuleb harjuda.

Minu korter on ühes majas ning teiste vabatahtlike oma teises. Nendel on wifi ja köök ning täna sain ka nende ruumi võtme, et teenuseid kasutada. Kui seal oma esimesel wifivisiidil olin, siis tutvusn ka kohaliku haridusametniku Francis Sapaatiga. Tema on samuti üks mu tööandjatest. Kuna ka Victorit hetkel pole, siis arvas ta, et võtame esialgu vabalt ning andis kuni Victori tagasitulekuni sulandumisaega.

Oma toa olen enam-vähem sisse seadnud. Mu vannitoas elavad sipelgad (kraanikausi kohal olevas praos) ja gekopoiss on otsustanud asendada mu lemmikuid Eestis. Ka sellega tuleb harjuda. Õnneks ei vaja nad toitmist.

Kokkuvõtteks on mulle väga oluline ja ma olen väga õnnelik, et Tartu Kutsehariduskeskus, kus ma töötan, toetas mind mu valikul ja ootab tagasi. Samuti tänan Viljandi Kutsehariduskeskuse inimesi, kes sponsoreerisid  Data projektoriga. Rääkimata sõpradest ja Mondost ning eelmisteest vabatahtlikest Maist ja Toomasest, kelle kaasa antud ellujäämispakikeste keskel ennast mõnusalt sisse olen seadnud.

Teine päev Kongos!

Moses lubas mulle hommikul vastu tulla ja Bolgasse viia. Sest mul on ju ikkagi käterätti vaja. Samuti pidime uurima motikate hindu, sest tundub, et ka korralik liiklusvahend on siin hädatarvilik. Bolgasse sõitsime kolmarattalises putkas, juhiks tema vend ja sihiks 20 km kaugusel asuv linn läbi juba tuttava kartulipõllu.

Teadsin juba Toomaselt, et Bolgas on üks kohvik, kust saab head kohvi. Selgus, et Moses oli ka talle giid olnud eelmisel aastal ning nüüd viis ta sinna mind. Kohvik oli selline armas hipilik putka, kus ka käsitöö müügil. Üks sõnumiga ehe ripub  mul nüüd kaelas. Putka omanik kiitis Toomast taevani ja mul oli selle üle ainult hea meel. Lubasin Toomasele palavad tervitused edasi anda.

Ma ei tea, kas te jaksate veel lugeda, aga Bolga teele jääb ka Mosese kodu ning ta kutsus mind korraks külla. Tutvusin tema isaga ja kaksikutest õelastega. Ehtne Ghana elamine. Ümber aiamüüri kitsed, kanad, sead jne ning seespool valatud betoon, mis on nagu siseõu ja ümber selle maja. Maja ees laiutas gigantne baobab.

Bolgast ostsin lisaks käterätile veel kaks õpikut:  Integrated Science for Junior Hihg Schools ning Essential Geography for Senior Secondary  Shools. Esimest soovitas mulle Toomas.

Kuna Moses õpetab ka Kongo kahes koolis ITd, siis viis ta mind ühesse neist – Nabdami tüdrukutekooli  ning ma tutvusin sealse personali ja lastega. Kirjutasin oma nime tahvlile ja nende nägusid nähes mainisin, et seda nime pole vaja inglise keeles hääldada. Siis nad  hääldasid selle kõla järgi väga hästi välja, aga ilmselt ei saanud nad aru, miks see ei võiks näiteks Saidža olla. Järgmine nädal lähen sinna juba mõnda  tundi andma või vähemalt proovin. Igatahes läheb mul siin juba kergelt intensiivseks. Moses lubas täna poole kuue ajal läbi tulla. Näis, mis plaan tal varuks on :)