Teine nädal, Kongo küla

Esmaspäeval jalutasin Logre kliinikusse, umbes 25 min rahulikku jalutamist, teepeal tuleb kõiki tervitada ja soovida ilusat päeva. Kliinikus algab tööpäev nii nagu inimesed tööle jõuavad. Mingit konkreetset süsteemi ei tundu olevat. Maternity kliinikus töötavad nii ämmaemandad kui ka kogukonna õed, kes samuti jälgivad rasedaid ja laste arengut. Mina olin vastuvõtus ühe noore ämmaemanda õppekava lõpetaja Maryga, kes ootab oma litsentsi. Ta tegi üks kuu tagasi lõpueksami ja hinnet veel ei tea. Ämmaemand madam Bi seekord kliinikusse ei jõudnud.

Ministeeriumi müsteeriumile vahemärkus, et lubatud telefonikõnet ei tulnud.

Ka teine päev oli kliinikus suhteliselt sama võrreldes eelmisega, kuid siis juba liikus rohkem inimesi ja ka madam BI oli samuti aktiivne. Ämmaemandat külastas 6 rasedat kellel diagnoositi malaaria, pärast 2-3 tundi ootamist pandi neile tilgutid. Inimesed peavad sellega arvestama, et kui kliinikusse tullakse, siis veedetakse seal terve päev.

Kohati jääb mulje, et kliiniku personal ei taju kiire sekkumise vajadust erakorralistel juhtudel. Näiteks üks juhtum, kus vastuvõtu aega ootas üks noor ema, kes oli 3 päeva tagasi sünnitanud ega saanud vastsündinu toitmisega hakkama. Keegi temaga ei tegelenud, paluti oodata kui ükskord ämmaemand tuleb. Ma läksin last vaatama, see pilt oli šokeeriv, esimene tunne oli, et laps sureb siinsamas ära. Ma palusin ämmaemandat, et lapse kiiremas korras haiglasse saadaks, kuna tema elulised näitajad olid väga halvad. Ämmaemand andis selle peale lapsele süstlaga suhu 0 ml glükoosilahust ja riidles emaga, et ta on oma lapse nälga jätnud. Riidlemise maneer tekitas mullegi külmavavärinad. Mina püüdsin uurida, mis juhtus ja kas laps on üldse rinnal olnud, kuid ema vaimne seisund ei olnud samuti päris adekvaatne. Ma püüdsin anda lapsele veidi süstlaga rinnapiima, mis andis korraks lootust kuna südametegevus juba kiirenes ja laps avas ka veidi silmi. Kuna lapsel oli ka kõrge palavik, siis sai ta suures kogus kahte erinevat antibiootikumi, kahtlustan sepsist. Mina seisin nii kaua madami kõrval kui ta saatekirja haiglasse kirjutas ja emale andis. See kas nad sinna ka läksid, selgub mõne päeva pärast.

Samal päeval pidin ühe kogukonna õega tegema koduvisiite, kuid ka see jäi arusaamatutel põhjustel ära, lubati uuesti reedel.

Kolmapäeva hommikuks oli kokkulepitud kohtumine Bolga õdede kooli õpetajatega. Tavapäraselt ei olnud keegi mulle kokkulepitud kellaajaks järgi tulnud ning ka telefon oli välja lülitatud, seega istusin ja ootasin. Peale 2 tunni möödumist algas sõit mootorrattal Bolgasse. Kohalikus terviseametis oli visiit väga kiire. Kokkulepe, et kohtun õdede õpetajatega või esindajatega polnud jõus, aga sain rääkida telefonis õdede kooli direktoriga, kes tundus olevat teemast huvitatud. Aga kuna ta läheb homme Accrasse, siis ma saan temaga kohtuda 1,5 nädala pärast ehk 13.10. Muud ei jää üle kui ainult loota, et asi õnnestub.

Järgmisel päeval töötasin Logre kliinikus, oli imikute vaktsineerimise päev. Üldiselt toimub vaktsineerimine sama skeemi alusel nagu Euroopas, ainult et nemad alustavad põhivaktsiinidega 2.elukuust. Neil on ka kohustuslik Pneomokokk vaktsiin, Eestis on tasuline ja vabatatahtlik. Vaktsineerimistehnika erineb, neid on õpetatud süstima vaktsiini nahaalusi  mitte lihasesse. Püüan neile viia kirjandust õige vaktsineerimistehnika kohta. Samuti ei peeta kinni a-ja antiseptikast ega nõustata vanemaid ka võimalikke kõrvaltoimete suhtes. Üldiselt mulle tundub, et patsientide nõustamine on kõige väiksem osa, mis nad üldse teevad.

See oli üks kummaline nädal, iga päev diagnoositi 5-6 malaaria juhtumit, mille peale ma ka ise hakkasin endal sümptome täheldama, seega otsustasin ka ennast kontrollida. Laboris tehti vereanalüüs ja 30 minuti pärast oligi vastus, et malaaria ühe plussiga. Enesetunne oli nagu algava viirusinfektsiooni puhul, Eestis kindlasti selliste kaebustega koju ei jääks. Malaaria ravi kestab 3 päeva, tabletid 2x päevas, palju juua ja puhata.

Reedel oligi mul puhkepäev. Laupäeval oli enesetunne parem ja otsustasime ikkagi minna krokodille vaatama Paga linna, mis on Burkina Faso piiril. Giidi jutu järgi on vesiroosidega järves 200 krokodilli, kes saavad vabalt ringi liikuda. 15 krokodilli on suuremad keda toidetakse 2x päevas väikeste kanadega, teised toituvad kaladest.  Vilistamise peale ujus 98 aastane krokodill kaldale ja siis said turistid teda paitada ja pilti teha. See on müstika, aga nii see on. Järve teisel kaldal on, aga supluskoht, kus linnarahavas käib ujumas.