Läbirääkimiste jätk

Taaskord on kätte jõudnud uus nädal ning järjekordne kohtumine õdede koolide esindajatega regionaalses terviseametis. Antud projektist oli  huvitatud kaks kooli, Bawku ning Zuarungu Nursing Training School. Esimene kool on 60 km kaugusel Bolgast, asub Burkina Faso piiril ning teine kool Bolgast 17 km kaugusel. Oodatud kohtumisele tuli ainult Bawku õdede kooli direktriss madam Damata. Meie jutuajamine oli väga konstruktiivne ja kiire. Madam ütles, et nende kool oleks väga huvitatud koostööst, kuid peab eelnevalt meie tulekut arutama kooli administratsiooniga, seega konkreetseid kokkuleppeid kohtumisel ei teinud. Kahe päeva pärast sain madam Damatalt kinnituse meilile, et meid oodatakse väga Bawku õdede kooli. Mina palusin seejuures  paar päeva mõtlemise aega, et täpsustada võimalikud külastuse kuupäevad (kusjuures selleks hetkeks ei olnud Bolga ämmaemandate kooliga mingeid arenguid toimunud).

See oli minu lähetuse kõige parem uudis. Tasapisi pidasime plaani, et mis kuupäevadel võiks kooliga tutvuda ning nädala lõpus saigi kokkulepitud, et minu lähetuse 5. nädala oleme Bawku õdede koolis koos projekti teise liikme Maritiga (Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist).  Kokkuvõtvalt võttis kooliga plaanide tegemine ja kokkulepete sõlmimine aega 4 päeva, ei mingit bürokraatiat.

Sama nädala keskpaigas sain järgmise telefonikõne terviseametist, kus mul paluti uuesti ametisse tulla, et kohtuda ka Zuarungu kooli direktoriga (kooli esindaja, kes esimesele kohtumisele ei tulnud). Paraku oli see tühikäik kuna ka seekordsele kohtumisele direktriss ei tulnud. Olin juba tasapisi selliste äraütlemistega harjunud ja mõtlesin, et jõuan veel Logre kliinikusse tööle tagasi. Kuid korraga muutus kogu sündmusteahel, mind kutsuti järgmise ülemuse juurde, kus tuli otsast peale selgitada Bolga ämmaemandate kooli ja ministeeriumi müsteeriumit. Kohtumine oli väga sõbralik, ametnikud püüdsid selgust saada, miks asjad nii keeruliseks on kujunenud. Kuna Bolga kooliga ei olnud veel endiselt mingeid arenguid toimunud, siis väljendasin väga selgelt oma arvamust, et koostöö nimetatud kooliga ei ole enam selle projekti raames jätkusuutlik ning suure tõenäosusega jätkame oma projekti Bawku kooliga.  Sellel hetkel tundus, et oleme ametnikega ühte meelt ning selle teema võib lõpuks lukku panna, kui järgmise päeva hilisõhtul helistas minu kohalik mentor, kes oli leppinud mulle kohtumise uue päeva hommikuks Upper-East regiooni ministriga. Kõige kõrgem ametnik selles regioonis, talle alluvad kõik ametid, koolid, politsei jne. Ühesõnaga väga tähtis inimene.  Mina olin sügavalt pettunud, et selline kohtumine on mulle korraldatud, sest ma ei mõistnud, miks peab kogu asjasse nii kõrge ametnik sekkuma. Kuid enne kui läksin härra ministriga  kohtuma, andis minu kolleeg mulle teada, et Bolga kooliga on Memorandum of Understanding (MOU) Terviseministeeriumis Accras allkirjastatud. Talle oli helistanud Bolga ämmaemandate kooli direktriss.   Iseenesest oli see ju hea uudis ja vaikselt juba mõtlesingi, et nüüd võiks eesootava kohtumis ära jätta.

Härra ministriga ootasin kohtumist paar tundi, enne tuli läbida turvakontrollid ja siis eskorditi meid politsei saatel härra ministri juurde. Iseenesest oli see kõik väga uhke: kabinett väga luksusliku sisustusega, härra ise meenutas oma välimuselt pigem kuningat, ta oli riietatud üleni valgesse, nii et tema valge kinganina pealt võis vaadata iseennast. Meie jutuajamine oli väga lühike, selgitasin taaskord kes ma olen ja mida Bolgas teen ning kogu sündmuse müsteeriumit. Härra kuulas ja vaatas mind ning ütles, et ta usaldab mind, seejärel saatis ta meid oma nõunikuga Bolga ämmaemandate kooli, et asi lõpuks lahendatud saaks.

Kooli jõudes paluti meil esmalt oodata, seni kuni ministri nõunik valgustas kooli direktrissi olukorrast. Kogu kohtumine oli väga pingeline kõikidele osapooltele. Eriti oli antud olukorrast häiritud kooli direktriss, ta väljendas igal sammul oma rahulolematust kogu projektile. Tema kõnemaneer oli väga range ja enamus ajast ta karjus. Peamise puudusena tõi ta esile, et MOU on valesti koostatud, on liiga üldine ja ei ole õigesti vormistatud. Samuti rõhutas direktriss, et antud projekti kasu koolile ei tule kuskilt esile.  Mina selgitasin veelkord projekti eesmärke, võimalikke koostöö kohti, enda kogemusi õppekavade arendamisel, ühisõppeainete loomisel välispartnerkoolidega ning õppeprotsessi juhtimisel ja läbiviimisel, ühisainete andmist. Samas rõhutasin, et kui nad nendes tegevustes kasu koolile ei näe ja ei soovi koostööd teha, siis see ongi vastus mida olen oodanud. Küsisin veel madami käest MOU allkirjastamise kohta (hommikune info kolleegilt) mille peale ta vastas, et  nädala alguses saatis ta  koolipoolse kirja (Benefits of Letter) ministeeriumisse, seega vestluse ajal polnud veel MOU allkirjastatud. (Koolipoolse kasu saamise kiri oligi dokument, mille taga allkirjastamine seisis).

Kokku kestis ebameeldiv vestlus umbes paar tundi. Paaril korral läks teema nii tuliseks, et ma palusin kohtumise lõpetada ja minna rahumeelselt laial, sest sellel hetkel ei näinud ma enam ühtegi võimalust meie koostöö alustamiseks. Kuid ka selle ettepanekuga ei oldud nõus. Ikka ja jälle arutati dokumentide valesti vormistamist, mille peale ma küsisin, et miks nad ei ole poole aasta jooksul suutnud anda tagasisidet dokumentide õige vormistamise kohta ja miks nad ei vasta meilidele või telefoni kõnedele. Mingi hetk tunnistas ministri nõunik, et probleem on olnud ka nendepoolne, millega direktriss siiski nõus ei olnud. Pikaleveninud vestlus lõppes järsku, kui madam ükshetk naeratas ning ütles, et tal on tervis palju parem, kohtumise alguses tundis ta ennast väga haigena, kuid nüüd hakkame koostööd tegema ning ta ootab mind esmaspäeval kooli, You My Sister. Sellel hetkel tundus see kõige veidram ja mõistusevastane asi kogu nelja nädala jooksul, ma ei suutnud madamile samaga vastata. Tänasin teda kohtumise aja eest, jätsin viisakalt hüvasti ja lubasin esmaspäeval kooli minna. 

Kogu teemat sai nädalavahetusel arutatud ka Mondo juhi ja teise vabatahtlikuga Maritiga ning ühiselt otsustasime, et käime kindlasti Bawku koolis ning kui seal on tingimused projekti alustamiseks olemas, siis on ka Mondo luba olemas ja Bolga müsteeriumi lõpetame ära. Esmaspäeval ei läinud ma Bolga kooli tagasi, saatsin direktrissile viisaka sõnumi, tänades teda aja eest ning ühtlasi andsin teada, et antud projekt ei ole enam jätkusuutlik. Sõnumile paraku vastust ei tulnud. Seevastu helistas samal päeval Bawku kooli direktriss, kes ütles, et kooli auto tuleb meile teisipäeval kell üheksa Kongo külla järgi ning nad väga ootavad meid.