Esimene nädal Kongos

Jõudsin Kongo külla eelmisel laupäeval, 10. septembril. Peale 16-tunnist bussisõitu möödus esimene päev natuke uduselt. Minu 18-kilone seljakott ja Mondo üle 20-kilone kohver hiivati Bolgatangas bussijuhi ohtra hädaldamise saatel kuidagi trotro katusele ja kui buss pilgeni rahvast täis topitud sai, võis sõit Kongo poole alata. Eelmiste vabatahtlike kirjelduste põhjalt teadsin, et siin on vihmahooajal täitsa roheline, aga sellist lopsakust ei osanud küll ette kujutada. Baobabi, shea- ja tiigipuud vaheldumisi maisi-, hirsi-, maapähkli ja sojaoa põldudega ning kitsed, lambad, lehmad kõikjal. Tee kõrval kraavis otsivad inimesed kulda. Mõnikord pidid leidma ka. Tulles Eestist, kus maa seest võib leida kive ja kartuleid, tundub see kuidagi absurdne. Maantee on täpselt nii auklik kui lubatud. Paaris kohas seisavad tee peal mahajäetud katkised reisibussid.

Kongosse jõudes sain tuttvaks KoCDA juhi, Victoriga ja pakkisin oma uues kodus kohvrid lahti. Peale väikest puhkust Lebel House’is kohtusime koos Victoriga Francis Sapaatiga haridusametist ja tegime esimese kiire Kongo küla tuuri. Pühapäeval külastasin elus esimest korda hommikust missat, kus mind ja minu siinoleku põhjust külarahvale tutvustati. Päeva teises pooles tehakse mulle küla ümbruskonnas ja  naaberkülades mootorrattatuur. Maastikud ja inimesed on nagu pildiraamatust pärit. Tundub ikka veel üsna uskumatu, et ma olengi siin.

Ka esmaspäev möödus ettevalmistuse ja sisseelamise vaimus. Oli moslemite Eid Al-Adha püha ja seega koolidel vaba päev. Hommikul oli mul esimene ametlik kohtumine KoCDA korvipunujate ja sheavõi ühistu liikmetega. Tutvusime algul ametlikult ja siis juba vähem ametlikult karastusjookide taga istudes. Naised olid Mondost saadetud meenete üle rõõmsad, uurisid fotosid ja jagasid mulle väärt nõuandeid külaeluga kohanemiseks.

Teisipäev oli esimene ametlik koolipäev, traditsiooniliselt külastavad haridusameti juhid selle puhul lasteaedu ja tervitavad pidulikult lasteaia esimest klassi alustavaid õpilasi. Külastasin Nabdami piikonna haridusameti juhi Edward Azure ja kahe haridusameti kõrge ametniku Madam Viviani ja Madam Regina väga auväärses seltskonnas kokku kolme lasteaeda: Zanlerigu, Gundorki ja Damolgo koolide juures. Protseduur oli kõigis lasteaedades valdavalt sama: lapsed kogutakse kokku, koolijuht tutvustab külalisi, Edward, Vivian ja Regina tervitavad lapsi ja manitsevad neid hästi õppima ja koolis käima, lapsed laulavad ning siis jagatakse maiustusi ja mahla. Lasteaia esimesse klassi peaksid lapsed minema 4-aastaselt, Edward juhtis mu tähelepanu sellele, et kahes koolis on lasteaia esimeses klassis ka pealtnäha vähemalt 7-8 aastaseid poisse ja tüdrukuid (st vanemad on laste kooli saatmist mitme aasta jagu edasi lükanud). Hiljem kuulen, et näiteks ühes Kongo küla 200 õpilasega koolis oli esimesel päeval kohal 10 last. Asjad võtavad siin aega ja peab ohtralt kannatust varuma.. aga seda ma juba teadsin. Samas teoreetiliselt teadmine ja praktikas läbi elamine on kaks eri asja :)
Kolmapäeval leppisime härra Azurega ametlikul kohtumisel minu tööülesannetes kokku ja valisime välja koolid, milles näidistunde andma hakkan.

Nädala kõige suuremaks rõõmuks oli neljapäevane avatud loovustund Kongo küla kiriku raamatukogu juures. Varasemate vabatahtlike Karolini ja Mai algatatud traditsioon on lastele hästi tuttav ja enamus õpilasi olid juba väga staažikad loovustundide külastajad. Esimeses tunnis joonistasime ühistööna pilte fantaasiametsast. Kui tunni alguses oli kohal 3 õpilast, siis lõpuks oli lapsi 18. Seetõttu tuli ka lõplik ühistöö päris kaootiline J kõik töötasid asjalikult ja rõõmuga. Mina sain tunnist kuhjaga häid emotsioone, loodetavasti lapsed ka.

Reedel sõitsime koos Victoriga koolidesse toetuslapsi vaatama. Külastasime kokku kuut kooli ja saime seal enamuse õpilaste andmed kontrollitud ning fotod tehtud. Kuigi kohtasin lapsi esimest korda, olid paljud näod mulle juba varem tehtud piltide pealt tuttavad. Nii tore oli võrrelda, kuidas üks või teine noor on mõne kuuga kasvus juurde visanud, soengut muutnud või muul moel suuremaks kasvanud. Tutvustasin koolijuhtidele ka sõpruskoolide programmi uut teemat ja sain paarist koolist väga põnevaid ettepanekuid projektideks. Üldiselt tundub, et koolides on siin esimene nädal suuresti ettevalmistav periood, kogutakse veel õpilaste eelmise aasta tulemusi ja otsustatakse järgmisse klassi üleviimise osas, paljud õpilased aga ei olegi veel külla (ja kooli) tagasi jõudnud. Seega jääb toetuslaste kontrollimise põhitöö kindlasti järgmisesse nädalasse.

Reede pärastlõunal käisin veel korvipunujate majas, vaatasime koos Diana saadetud materjale korvide kvaliteedi kohta ja tegime mõned fotod kõige uuematest ühistuga liitunud naistest.
Üldine eluolu on on seega siiani igati mõnus. Külas ollakse võõrastega sõbralikud, aga mitte pealetükkivad, toit on maitsev ja elamistingimused mugavad. Isegi elekter on seni valdavad kogu aeg olemas. Natuke raskem on kohaneda teistsuguse aja tunnetuse ja kokkulepete sõlmimisega, aga ongi põnev õppida ja areneda. Kõige rohkem ongi vist praegu ilmaga vedanud. Kui tulevatel nädalatel rohkem vihma sadama hakkab, on arvatavasti ka elektri ja teede läbitavusega enam probleeme. Elame-näeme!















Comments

Popular posts from this blog

Greetings from sunny Ghana!

Finding my way in a new country

Until we meet again, Kongo