Esimene nädal Kongos
Jõudsin Kongo
külla eelmisel laupäeval, 10. septembril. Peale 16-tunnist bussisõitu möödus
esimene päev natuke uduselt. Minu 18-kilone seljakott ja Mondo üle 20-kilone
kohver hiivati Bolgatangas bussijuhi ohtra hädaldamise saatel kuidagi trotro
katusele ja kui buss pilgeni rahvast täis topitud sai, võis sõit Kongo poole
alata. Eelmiste vabatahtlike kirjelduste põhjalt teadsin, et siin on
vihmahooajal täitsa roheline, aga sellist lopsakust ei osanud küll ette
kujutada. Baobabi, shea- ja tiigipuud vaheldumisi maisi-, hirsi-, maapähkli ja
sojaoa põldudega ning kitsed, lambad, lehmad kõikjal. Tee kõrval kraavis
otsivad inimesed kulda. Mõnikord pidid leidma ka. Tulles Eestist, kus maa seest
võib leida kive ja kartuleid, tundub see kuidagi absurdne. Maantee on täpselt
nii auklik kui lubatud. Paaris kohas seisavad tee peal mahajäetud katkised
reisibussid.
Kongosse jõudes
sain tuttvaks KoCDA juhi, Victoriga ja pakkisin oma uues kodus kohvrid lahti.
Peale väikest puhkust Lebel House’is kohtusime koos Victoriga Francis Sapaatiga
haridusametist ja tegime esimese kiire Kongo küla tuuri. Pühapäeval külastasin
elus esimest korda hommikust missat, kus mind ja minu siinoleku põhjust
külarahvale tutvustati. Päeva teises pooles tehakse mulle küla ümbruskonnas ja naaberkülades mootorrattatuur. Maastikud ja
inimesed on nagu pildiraamatust pärit. Tundub ikka veel üsna uskumatu, et ma
olengi siin.
Ka esmaspäev
möödus ettevalmistuse ja sisseelamise vaimus. Oli moslemite Eid Al-Adha püha ja
seega koolidel vaba päev. Hommikul oli mul esimene ametlik kohtumine KoCDA
korvipunujate ja sheavõi ühistu liikmetega. Tutvusime algul ametlikult ja siis
juba vähem ametlikult karastusjookide taga istudes. Naised olid Mondost
saadetud meenete üle rõõmsad, uurisid fotosid ja jagasid mulle väärt nõuandeid
külaeluga kohanemiseks.
Teisipäev oli
esimene ametlik koolipäev, traditsiooniliselt külastavad haridusameti juhid
selle puhul lasteaedu ja tervitavad pidulikult lasteaia esimest klassi alustavaid
õpilasi. Külastasin Nabdami piikonna haridusameti juhi Edward Azure ja kahe
haridusameti kõrge ametniku Madam Viviani ja Madam Regina väga auväärses
seltskonnas kokku kolme lasteaeda: Zanlerigu, Gundorki ja Damolgo koolide
juures. Protseduur oli kõigis lasteaedades valdavalt sama: lapsed kogutakse
kokku, koolijuht tutvustab külalisi, Edward, Vivian ja Regina tervitavad lapsi
ja manitsevad neid hästi õppima ja koolis käima, lapsed laulavad ning siis
jagatakse maiustusi ja mahla. Lasteaia esimesse klassi peaksid lapsed minema
4-aastaselt, Edward juhtis mu tähelepanu sellele, et kahes koolis on lasteaia
esimeses klassis ka pealtnäha vähemalt 7-8 aastaseid poisse ja tüdrukuid (st
vanemad on laste kooli saatmist mitme aasta jagu edasi lükanud). Hiljem kuulen,
et näiteks ühes Kongo küla 200 õpilasega koolis oli esimesel päeval kohal 10
last. Asjad võtavad siin aega ja peab ohtralt kannatust varuma.. aga seda ma
juba teadsin. Samas teoreetiliselt teadmine ja praktikas läbi elamine on kaks
eri asja :)
Kolmapäeval
leppisime härra Azurega ametlikul kohtumisel minu tööülesannetes kokku ja valisime
välja koolid, milles näidistunde andma hakkan.
Nädala kõige
suuremaks rõõmuks oli neljapäevane avatud loovustund Kongo küla kiriku
raamatukogu juures. Varasemate vabatahtlike Karolini ja Mai algatatud traditsioon
on lastele hästi tuttav ja enamus õpilasi olid juba väga staažikad loovustundide
külastajad. Esimeses tunnis joonistasime ühistööna pilte fantaasiametsast. Kui
tunni alguses oli kohal 3 õpilast, siis lõpuks oli lapsi 18. Seetõttu tuli ka lõplik
ühistöö päris kaootiline J kõik töötasid asjalikult ja rõõmuga. Mina sain
tunnist kuhjaga häid emotsioone, loodetavasti lapsed ka.
Reedel sõitsime
koos Victoriga koolidesse toetuslapsi vaatama. Külastasime kokku kuut kooli ja
saime seal enamuse õpilaste andmed kontrollitud ning fotod tehtud. Kuigi
kohtasin lapsi esimest korda, olid paljud näod mulle juba varem tehtud piltide pealt
tuttavad. Nii tore oli võrrelda, kuidas üks või teine noor on mõne kuuga kasvus
juurde visanud, soengut muutnud või muul moel suuremaks kasvanud. Tutvustasin
koolijuhtidele ka sõpruskoolide programmi uut teemat ja sain paarist koolist
väga põnevaid ettepanekuid projektideks. Üldiselt tundub, et koolides on siin
esimene nädal suuresti ettevalmistav periood, kogutakse veel õpilaste eelmise
aasta tulemusi ja otsustatakse järgmisse klassi üleviimise osas, paljud
õpilased aga ei olegi veel külla (ja kooli) tagasi jõudnud. Seega jääb
toetuslaste kontrollimise põhitöö kindlasti järgmisesse nädalasse.
Reede
pärastlõunal käisin veel korvipunujate majas, vaatasime koos Diana saadetud
materjale korvide kvaliteedi kohta ja tegime mõned fotod kõige uuematest
ühistuga liitunud naistest.
Üldine eluolu on on
seega siiani igati mõnus. Külas ollakse võõrastega sõbralikud, aga mitte
pealetükkivad, toit on maitsev ja elamistingimused mugavad. Isegi elekter on
seni valdavad kogu aeg olemas. Natuke raskem on kohaneda teistsuguse aja
tunnetuse ja kokkulepete sõlmimisega, aga ongi põnev õppida ja areneda. Kõige
rohkem ongi vist praegu ilmaga vedanud. Kui tulevatel nädalatel rohkem vihma
sadama hakkab, on arvatavasti ka elektri ja teede läbitavusega enam probleeme.
Elame-näeme!
Comments
Post a Comment