Allons-y !

Let's go! 

Minu sihtkohaks on Ghana, täpsemalt Kongo küla ning olen järgemööda juba viies õpetaja Eestist, kelle MTÜ Mondo Eesti arengukoostöö raames Ghanasse lähetab. Minult küsitakse palju küsimusi sealse tausta ja eluolu kohta, kuid kõik küsimused võib resümeerida ühte: "Mida sa sinna otsima lähed?". Ilmselgelt ikka iseennast, kuid selle juures on ka konks: väga tihti konkreetset asja otsides ei näe me seda ka siis, kui see enda nina all on... 

5. klassis pidin tegema referaadi inglise keele tunnis oma lemmikloomast. Selleks oli šimpans ning minu unistus oli minna täiskasvanuna Aafrikasse Kongosse (Kongo DV, milline kohanime iroonia) šimpansite varjupaika neid vabatahtlikuna hooldama. Põhikooli lõpul sain aru, et bioloogi ega zooloogi minust ei saa, sest naudin ennekõike tööd inimestega. Minust sai õpetaja, prantsuse keele õpetaja, ja kõik oma valikud gümnaasiumist ülikoolideni tegin lähtuval kirest prantsuse keele vastu. Siiski, prantsuse filoloogina, olen suutnud üles leida ühe vähestest mitte-frankofoonsetest Lääne-Aafrika riikidest siinpool ekvaatorit. Seega esindan lisaks endale, Mondole, Eestile ja Euroopale ka frankofoone ja frankofiile.

Minu missioonist: eesmärgid ei ole olulisuse järjekorras. MA tööd kirjutades sain väga hästi aru, et patsi punutakse ikka kolme salguga korraga. Nimekiri ei ole ka ammendav, teed alustades ei teata alati, kuhu tee viib. Naljatledes võin öelda, et loodetavasti elusa ja tervena Tartu tagasi, aga saate aru küll...

Eesmärk 1 -  anda oma panus ametnike prantsuse keele oskuste parandamisse, et seeläbi soodustada koostööd naaberriikide Togo, Brukina Faso ja Elevandiluu rannikuga. Kõik kolm prantsuskeelset naaberriiki on Kongo külale lähemal kui Ghana pealinn Accra. Loodan tõesti, et saan selle võimaluse, kuulsin juba Karolin Mäelt, et nii mõnigi direktor oskab prantsuse keelt.

Eesmärk 2 - jätkata Liina alustatud toidublogi ning Karolini loovustundidega. Kui MTÜ Mondo liikmed mind ette valmistasid rõhutasid nad iga ülesande puhul seda, et ma ei lähe sinna nende tööd ära tegema. Kuna olen antud projekti raames viimane õpetaja ja veel ei ole teada kas/millal järgmine sinna läheb, siis lähetuse lõpuks tahan olla kindel, et Victor (KoCDA juht) suudab oma abilistega jätkata iseseisvat järjepidevat tööd sama hästi kui meiepoolse abiga. Eks ma ajan veidi enda asja ka, aga "veel midagi uut ja huvitavat" on kindlasti põnev, kuid hetkeline mõnu. Toimivaks tulevikuks jätkan juba alustatut, sest siis on tõenäosus õnnestumiseks suurem.

Eesmärk 3 - inimesed, emotsioonid. Kõik minu koolitused, mida planeerin kohapeal läbi viia on seotud inimestega. Kasutan NLP võtteid ja põhimõtteid ning olen suunatud õppurile. Kui ma annaksin pelgalt Kongo külas tunde, jõuaksin ma õpilasteni, koolitades ka õpetajaid jõuan ma potensiaalselt veel rohkemate õpilasteni. Loovus, mäng ja tegutsemine.

Hetkel (!!!) tunnen end jube hästi ette valmistatuna. Oma seljakottidest ma veel pilti ei tee, sest lõplik pakkimine leiab aset ööl enne väljalendu; puudu on veel Eesti toetajate kirjad Kongo küla lastele ning viimased dokumendid-juhised Riinalt. Kott on pakitud arvestades kõike seda, mida olen lugenud Mardi, Anu, Karolini ja Liina blogidest (Liinaga esmakordselt kohtudes oli selline "näe-päris-elu-superstaar" tunne), vabatahtliku käsiraamatust, kuulnud Diana, Johanna ja Janika kogemustest. Tugeva visuaalina on mul juba pea täis pilte elust Kongo külas, sealsetest inimestest, ise veel kunagi kohapeal käimata.

Oma pere valmistasin ka ette, kasutasin õppematerjali "Külla Kongo Külla" väiksematest kõige suuremateni. Vennalapsed joonistasid mulle pildid kaasa, helgem pea tunneb ära Kongo küla õpilased õppimas kiriku juures lambi all, õnneks nad joonistasid pildi teistesse ruutudess ikka ennast ka. Inimesed, emotsioonid.

Minu postitustes võite kokku puutuda juba paljude tuttavate infokildudega, aga kuna ei saa eeldada, et kõik on nii usinad eelmiste blogide lugejad, siis duubeldan ka üht-teist sihipäraselt. Igav kellelgi ei hakka, sest arvan, et igavuseks Kongo küla lihtsalt ainest ei paku.