Tagasi Kongos ehk Elevant elutoas

Kui elevant on elutoas, siis on majas ilmselgelt midagi viltu. Ja maailmas täpselt see toimubki. Elutuba on elevante täis. Nii Eestis kui Ghanas. Kõikjal lainetab korralikult, kus teine, kus kolmas laine. Meie aga maandusime jaanuari alguses Accras, et Kongo külas oma missioone jätkata / alustada. Miks praegu, miks siin ja miks üldse, kui maailm on täpselt nii pöörane, kui see parasjagu on? Mujalt maailmast ja ka Ghana suurematest linnadest tuleb järjest ärevakstegevaid sõnumeid ja olles siin koos meditsiinitöötajatega, kuulen paratamatult kõhedaid lugusid elust enesest, aga elu ei saa päriselt seisma jääda. Hoiame end ise ja siis hoitakse ka meid. Kas mõtleme enese hoidmise all kodus istumist ja enese isoleerimist kõigist ja kõigest või siis püüdu jätkata maksimaalselt tavapärast elu, võttes kasutusele kõik targemate inimeste poolt välja pakutud abinõud, jääb igaühe enda valida. Meie valisime selle viimase ja siin me nüüd oleme. Ja igati rahul – elame ise edasi ja kui hästi läheb, saame ka siinsesse ellu omapoolse panuse anda. 

Vabatahtlikud lennujaamas jätkulendu ootamas

Niisiis – kolm vabatahtlikku on pärast väikest vaheaega taas küla vahel liikumas. Hetkel on meid siin kolm – minule lisaks ämmaemand Maria Eestist ja medõde Marina Hispaaniast. Tõsi, kohalike jaoks on endiselt kõik valged eestlased, nii et pole väga haruldane, kui keegi Marinat eesti keeles tervitab. 

Tundub, et meid oodati väga. Keegi meid ei karda ega ole ka meil põhjust ülemäära kedagi karta. Aastatagusest eristab pilti põhiliselt vaid see, et mõnel on mask lõua otsas. Tõsi, linnades on lood tõsisemad ja seda teatakse ka külades, nii et ka kätepesunõud on muutunud tänavapildi loomulikuks osaks. 

Maskid moodsas kunstis

Mis seal salata, on esinenud hetki, kus ka meile on meelde tuletatud (isegi ühekaupa tsiklitel liikudes), et mask peab ees olema. Ja ega siin vaielda olegi – kord on kord ja kui tahame siin rahus edasi toimetada ja olla aktsepteeritud, tuleb mängida kohalike reeglite järgi. Maskid, nagu arvata võib, on siin enamasti üsna värvilised ja on leidnud tee ka kohalikku kunsti. 

Vabatahtlikud koos Victori, vastuvõtva organisatsiooni juhiga

Püüan veidi kokku võtta, mis toimunud ja toimumas. Osa siinseid mõtteid ja teksti võib Facebooki-sõpradele ka tuttav tunduda, aga loodetavasti saan andeks. 

Minu jaoks oli seekordne saabumine teistmoodi. Tulin ju tagasi puhkuselt, mis kahe nädala asemel kestis kümme kuud. Ja nüüd on hulk nädalaid juba seljataga. Saabudes oli kõik justkui sama, aga miski polnud endine. Küla on sama, siinsed inimesed on samad, minu töö on seotud sama koha ja teemaga, isegi mootorratas, millega sõidan – „obama-type“ Apsonic – on sama, aga... Elame uues kohas, minuga koos on uued inimesed... Aeg-ajalt tekib nagu mingi lühis... 

Taas tuttavatel tolmustel teedel veeremas

Kojujõudmise tunne ise aga oli võimas. Tegelikult tunnen, nagu ei olekski ära käinud – osa minust oli kogu aeg siin. See kuumus, need lõhnad ja värvid, inimesed, punased päikeseloojangud, kõik on nii „oma“. Harmattan on täies jõus ja na gu kunagi juba kirjutasin, on see aeg, mil õhk enam eriti läbi ei paistagi – mõni päev päikest ei ole ja kui ongi, kaob see tolmu sisse tubli pool tundi enne loojumist. On ilmselt aasta kõige jahedam periood – ööd on päevaga võrreldes üsna vilud ja hommikul külma duši alt tulles tuleb lae all keerlev tiivik ikka välja lülitada, et mitte päeva lõdisemisega alustada.

Kongo ise on nagu Kongo ikka. Pealtnäha ei pruugi esmapilgul arugi saada, et miski oleks muutunud. Hea küll, natuke on. Mõni maja on juurde kerkinud. Neid ikka kerkib, aga tavaliselt läheb aega, kuni need päriselt valmis saavad – kui seinad püsti, läheb katusega teinekord aastaid. Ja selliseid on palju. Ja maantee Kongo ja Bolgatanga vahel on täielikult uuenenud – eelmise aasta lõpus olid valimised ja nagu ikka, paneb see paljud asjad liikuma. 

Kohe näha, et vanad sõbrad!

Esimeste päevade-nädalate kõige eredam emotsioon oli loomulikult tohutu jällenägemisrõõm, mis tekib, kui kohtud inimestega, kelle elust oled oma tahte vastaselt kadunud, teadmata, kas neid enam kunagi näed. Kusjuures paljudega ei ole ka võimalust muul viisil suhelda. Jääksin tõsiselt hätta, kui peaksin kirjeldama, kuivõrd soojendab südant, kui Sind veel aasta hiljem Bolgatanga tänavatel nimepidi hüütakse ja küsitakse, kuidas Eestis elu on. Või juhuslikul kohtumisel suvalises kohalikus poes rõõmust hüppama hakatakse - tuli ka seda ette. Nüüdseks on enamus toona maha jäänud inimesi uuesti üles leitud ja paraku seguneb see muidugi juba tasapisi ka teadmisega, et peagi tuleb uuesti lahkuda, küll siis aga loodetavasti juba nagu kord ette näeb, viisakalt tänades ja silmanurgast pisarat pühkides, lubades kindlasti kunagi naasta! 

Pildil olen koos Rastaga, kes peab Accras Jamestownis kunstigaleriid-kohvikut-hotelli. Tema oli üks esimesi, keda Ghanasse jõudes taas külastasin. Ja oh seda rõõmu! Muide, Rasta on tegelikult pärit Congost. Sellest riigist siis, eks!

Piitanga kividel päikeseloojangut vaatamas

Külas aga kogu aeg toimub midagi. Esimesed tegemised olid loomulikult kohtumised vastuvõtvate organisatsioonide ja institutsioonidega. Minu jaoks juba tuttavad, aga uutele kolleegidele siiski uued kohad ja inimesed. Tahtmatult meenub aeg, mil ise täiesti rohelistena saabusime... Ja kui palju oli meil sisseelamisel abi juba kohal olnud vabatahtlikest. Püüan siis omalt poolt teha Maria ja Marina kohanemise võimalikult mugavaks. Siinkohal tervitused Siljale ja Margele, kes meile omal ajal samamoodi abiks olid!

Meie siinoleku teisel nädalal oli Ghanas esimene koolipäev pärast 10-kuist pausi. Tegelikult isegi sättisime oma tuleku sellesse aega, et siinolek maksimaalselt efektiivne oleks, on minu töö ju otseselt koolidega seotud. Esimese päeva puhul (päeva ametlik nimi dokumentides oligi „My first day at school“) kutsusid haridusametnikud meid endaga kaasa koole külastama, et vaadata üle muu vajaliku hulgas ka see, kuidas järgitakse koroonaviiruse leviku piiramiseks kehtestatud reegleid. Meie tee viis kahte kooli - Ziemboug ja Kotintabug, mõlemad Kongo külast suhteliselt kaugel, nii et ega me muidu ilmselt sinna sattunud oleks.

Ziembougi koolis

Õpetajatega vesteldes kumas läbi mure, et paljud lapsed ei jõua pärast pausi kooli tagasi. Kurb tõde on, et paljud tüdrukud on lapseootele jäänud või mehele läinud, poisid aga sattunud illegaalse kullakaevanduse küüsi, nn. galamsey-rahva hulka ("galamsey" - "gather them and sell"). Mõlemad probleemid eksisteerisid loomulikult ka enne viirusest tingitud kriisi, aga linnadevahelise liikumise keelamine, koolide sulgemine ja muud piirangud tegid niigi keerulise olukorra veel oluliselt raskemaks, nii et ega siin palju võimalusi ole, elama ju peab... Teemadega siiski tegeletakse ja laste kooli tagasi saamine on prioriteetide hulgas olulisel kohal.

Teine mure on, et lapsed on selle ajaga palju unustanud. Distantsõppe võimalust siinkandis eriti ei ole, edasijõudnumates piirkondades edastati õppekava küll nii raadio kui televisiooni kaudu, et lapsed midagigi õppida saaks, aga siiani see ei ulatunud. Kuigi raadiote ostmiseks oli siin-seal isegi toetus ette nähtud.

 

Trahv õpetajale maskita kooli ilmumise eest on 4500 cedi, mis teeb ligi 650 eurot. Ütleme nii, et lihtsa õpetaja poole aasta palk. Ja maski nõutakse ka nö. e-õppel, kui õpetajal peaks olema võimalus tunde üle interneti anda. Ikka selleks, et kohustuslikku maskikandmist sügavamale inimeste teadvusse juurutada. Ja mis seal salata, tundub, et töötab - ollakse üsna teadlikud ja ka väiksemates linnades on asutuste ustel sildid "NO MASK, NO ENTRY". Ning peetakse kinni ka. Tõsi, tänaval liikudes on mask mõnikord lihtsalt lõua otsas...

Üle pika aja taas keskuses toimetamas

Meie keskus on uueks semestriks valmis. Üldine plaan on selline, et uus semester tehakse nüüd pikem, et kaotatut võimalikult palju tasa teha, suvevaheaeg tuleb lühem ja sügisel alustatakse uue õppeaastaga nii, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Kuidas see kõik tegelikkuses välja hakkab nägema, näitab aeg. Aga meie lähtume sellest ja anname oma parima, et uue õppeperioodi jooksul võimalikult paljud lapsed keskuses arvutile ligi saaks.

Robotit ehitamas

Lisaks arvutitele saavad lapsed sel hooajal ka roboteid katsuda. Kunagi pakkusin välja, et ühele siinsele koolile (täpsemalt Kongo Junior High Schoolile) eraldatud robootika- ja elektroonikakomplekte, mille kasutamiseks pole koolil õigeid tingimusi, võiks hakata kasutama meie keskuses, kus on olemas turvalised hoiustamistingimused ja robotite programmeerimiseks vajalikud arvutid, samuti piisavalt ruumi / toole / laudu tundide ja õpitubade läbiviimiseks. 

Hoidke eest, kes saab - robotid on liikvel

Mõeldud-tehtud! Tänaseks on esimesed robootikatunnid juba toimunud. Mosese, Kongo JHS direktori ja teadusõpetaja Emmanueli, meie keskuse uue koordinaatori Elijah' ja Kongo JHS õpilastega oleme nüüd juba päris mitmel korral kokku pannud ja lahti võtnud mitu isenägevat ja -veerevat tegelast, kes alati tublisti elevust tekitavad. Ja mitte ainult lastes! Robootikakomplektid jõudsid Kongo Junior High Schooli 2019. aastal, mil Ghana Education Service viis ellu projekti BSTEM - The Basic Science, Technology, Engineering and Mathematics Education Project. Selle projekti raames said kümmekond kooli endale teaduskomplektid, mis sisaldavad robootika-, elektroonika-, matemaatika-, füüsika- ja keemiatundideks vajalikke praktilisi vahendeid, mis peaks hoogustama teadushariduse andmist ja seeläbi edasi viima kogu Ghanat ja selle konkurentsivõimet. Nabdamis sai selleks kooliks just Kongo JHS.

Emmanueliga moodsa aja tervitust vahetamas

Mõte on imeline, aga nagu Kongo JHS'i direktorilt kuulsin, olla meie siin Kongos praegu ainsad, kes komplekte seni sihipäraselt kasutavad. Just nii olevat talle öeldud, kui ta meie esimesest tunnist kõrgemale poole raporteeris. Natuke kurb. Ilmselt on asi peamiselt selles, et koolidel puuduvad selleks vajalikud tingimused. Kongo kool on isegi õnnelikus seisus, neil õnnestus paari aasta eest uus maja lisaks ehitada, aga ikka on kitsas. Samuti on võimalik, et paljud teadusõpetajad ei oma tegelikult vajalikku kvalifikatsiooni ja mine tea, ehk ka huvi. Või siis on komplektid lihtsalt katsetuste käigus otsa saanud. Kongogi kooli viiest robotist üks käis korra laenuks väljas ja tagasi jõudsid vaid varemed. Sest mis seal salata, tingimused on keerulised ja komplekt koosneb paljudest imetillukestest jubinatest. Väikesed õhinas käed võivad kergesti midagi üle keerata või kogemata laualt maha lükata...

Hetk robootikatunnist

Kongo JHS-i direktor Emmanuel on aga pööraselt aktiivne ja kuna nende kasutada on nüüd ka meie maja, siis nemad said lõpuks komplekte ka päriselt kasutama hakata.

Inspiratsiooni selleks kõigeks saame aga kasvõi siitsamast Ghanast - just noil päevil laekus uudis, et siinne tüdrukutekool The Methodist Girls Senior High School (MEGHIS) on võitnud rahvusvahelise robootika- ja programmeerimisvõistluse CoderZ Juniors League, kus osales 5000 tiimi üle maailma. Ja seda juba teist korda järjest. Päris muljetavaldav, kas pole?

Tamales

Robootikateema jookseb kaudselt läbi ka järgmisest teemast. Nimelt külastasime hiljuti Tamalet (siinne lähim suurem linn, meist umbes sama kaugel kui Tartu Tallinnast), eesmärgiks kohaliku tehnoloogiaettevõtte TechAide poolt välja töötatud Asanka-seadme vahetamine uue vastu. Hoolikas blogilugeja ilmselt teab, millega tegu, aga mälu värskendamiseks – Asanka (tõlkes „kogukonnapada“) on seade, mis võimaldab ilma kallist interneti kasutamata tekitada juhtmeta võrgu, mille kaudu saab korraga edastada läheduses viibivatele arvutitele ja nutitelefonidele kõikvõimalikke õppe- ja lisamaterjale. Kasulik nii koolides kui koolitustel.

Mavis ja VR-prillid

Olime kuulnud, et firma peab Tamales ka arvutiklassi. Seade vahetatud, palusimegi firma esindajal meile klassi näidata. Mõneminutise taksosõidu kaugusel oligi ühe kooli territooriumil kohalikus mõistes viimase sõna järgi sisustatud arvutiklass, õigupoolest lausa kaks klassi kokku 56 arvutiga, mille juurde kuuluvas ja juba valmis, kuid veel ametlikult avamata robootikaklassis olid olemas nii 3D-printer kui virtuaalreaalsusprillid. Meid vastuvõtnud inimesed ei olnud kadedad ja jagasid rõõmuga kogemusi ja mõtteid teemal, kust oma projekti edasiarendamisel tuge saada. 

Elevant elutoas

Et aga ees oli nädalavahetus, viis tee Tamalest edasi Mole rahvusparki. Eelmisel korral sattusin sinna vihmaperioodil ja siis kutsuti kuival ajal tagasi, olevat ägedam... Ja jutt puha tõsi, oligi! Eelmisel korral nähtud ühe elevandi asemel nägime kümmet, neist üht suisa elutoas... Ja nüüd juba veidi otsesemas tähenduses. Ja hea küll, mitte päris elutoas, vaid motelli õuel, hommikusöögilauast kümmekonna meetri kaugusel.  Lugematul hulgal antiloope, paaviane, krokodille, tüügassigu ja muid tegelasi kohtasime hiljem veel lisaks. Nii et igati väärt käik!

Sõdalaste tants

Koduse Kongo ümber olevad lähemad vaatamis- ja viibimisväärsed kohad on kõik endised ja taas aktiivselt vabatahtlike poolt külastatud. Tagasi on päikeseloojangud Piitanga kividel, ronimised Bongo mägedes ja turupäevad järjekorras Kongo-Bolgatanga-Pelungu-Kongo-Bolgatanga-Pelungu ja nii edasi, turg ikka iga kolme päeva tagant. Turuplatsil aga mängib nüüd muusika. Lisame sellele matustehooaja ja saamegi kohati ööpäevaringselt kõrvulukustavalt valjusti ja soovida jätva helikvaliteediga kõlava muusikalise tausta, mis meid tihtilugu ööd läbi üleval hoiab, aga mis seal ikka teha, kohalikke kombeid juba solmiid muutma ei hakka...  

Õnnelikud mehed trelliga

Alates oma esimesest siiatulekust olen olnud küla ainus akutrelliga mees. Võtsin tookord enda oma kodust kaasa, aga nüüd on Kongo kogukonnalt ka täiesti uus oma akutrell - meile kaasa elav, kuid tundmatuks jääda sooviv heategija palus Kongosse palus toimetada uhiuue akutrelli koos otsikutega. Karbitäis erinevas mõõdus kruvisid lisas kingitusele veel värvi juurde. Tõsi, kruvide kontseptsioon on ikka üsna uus, kui harjunud ollakse vana hea naela ja ise kokkukeevitatud haamriga, ja vajab harjumist. Üleandmisel viisin läbi ka esimese kiirkoolituse, kuidas kruvidega ümber käia. 

Rõõm kingituse üle oli igatahes siiras ja jääb üle vaid loota, et masin ka tublisti sihipärast kasutust leiab. Minu vana trell, mille omal ajal siia tõin ja mis kuuldavasti vahepeal ka omajagu tööd olla teinud, võib nüüd minuga koos koju tagasi tulla.

Koolielus on uue õppehooaja alguses aga veel segadusi. Ühtset tunniplaani veel ei ole, nii et pidime koos lähemalasuvate koolide õpetajatega oma keskusele uue ajutise tunniplaani välja töötama. Eks lähemad nädalad siis näita, kas see ka tööle hakkab. Praegu paistab, et võib isegi hakata, tundide paigutuse taga on õpetajad ise ja kes siis veel paremini võiks teada, mis töötab ja mis mitte.

Ka kogukonna sees on initsiatiivi. Kohe-kohe peaks algama kogukonnakursus, mille käigus mõned tublid kohalikud inimesed plaanivad ettevõtlikumatele kogukonnaliikmetele inglise keelt, matemaatikat (loe: raamatupidamise algteadmisi) ja ehk ka lihtsamat arvutikasutust õpetada. Igati kiiduväärt algatus, püüame seda omalt poolt toetada ja pakume selle läbiviimiseks ka kõike meie kasutuses olevat, alustades ruumidega ja lõpetades kasvõi dataprojektoriga.

Keskuse kasutuses olev tehnika täieneb tasapisi. Eesti inimeste kaasabiga oleme saanud täiendada arvutiparki, stabiliseerida majasisese elektrivõrgu ja vajadusel saame nüüd 4G-modemi abil ühenduda ka internetti, et olla valmis nii koolitundideks, kogukonnakursuseks, avalikeks ja vähemavalikeks õpitubadeks. Ja ka lihtsalt selleks, et asjast huvitatud lapsed/noored/suured saaksid tehnikale ja teadmistele lähemale. Kõik eelnevate kuude jooksul tehtud pingutused hakkavad nüüd ühte kohta kokku jõudma. 

Lõppu veel ehk paar sõna aastatagusest ajast, mil Eestisse puhkusele lendasin ja sealt enam Aafrikasse tagasi ei pääsenud. Kellelgi, kes sellist ettevõtmist planeerib, on ehk huvitav teada. 

Mõni pani ilmselt tähele, et pärast Eestisse naasmist kadusin mõneks ajaks radarilt. Tõsi, vahepeal vilksatasin siin ja seal, andsin mõne intervjuu, aga sellega kõik piirdus. Olid üksikud inimesed, kellega suhtlesin, ja üksikud kohad, kus käisin. Tõsi, ka üldine olukord mängis selles oma osa - olime ju kõik sunnitud koduseinte vahel viibima rohkem kui kunagi varem. Aga minu sees toimus midagi veel. 

Aafrikasse minnes öeldi meile, et ilmselt on pärast raskem koju tagasi kohaneda kui minnes sinna, meie jaoks uude keskkonda. Suhtusin sellesse kerge umbusuga. Mis seal siis keerulist saab olla – kodu ju. Rohkem eksida ei oleks saanud. Sain aru, et uuesti kodumaa ja meie siinse eluga harjumine oleks olnud raske isegi siis, kui oleksin saanud selleks ette valmistada. Kahjuks ei olnud mul sedagi võimalust – puhkuse lõpus seisin sisuliselt oma kodu esikus, kohvrid käes, kui tuli kõne: „Ei, Sa ikkagi ei lähe!“... Sel hetkel olnuksin peaaegu valmis omal käel minema. Sest tegelikult tehniliselt oli see veel võimalik. Aga mõistus sai võidu. Ja hea oli. Nüüd saan aru, kui väga mind hoiti. See, mis järgnes nii ühel kui teisel pool, ei jätnud kahtlust, et külla lõksu jäänuna olnuksin ilmselt üsna täbaras olukorras. 

Mis siis siin nii rasket oli? Ghanasse jõudes ei tekkinud hetkekski paljuräägitud kultuurishokki. Loomulikult oli hetki, mis panid pead vangutama, hämmingut tundma, isegi ärrituma, aga kordagi mitte sel määral, et seada küsimärgi all minu seal viibimist või üldse minekut. Mida aga ei saanud öelda koju tagasi tulles. Kui palju kordi ma endalt küsisin, miks oli mul vaja puhkusele tulla. Mõistus saab aru küll, aga emotsionaalselt ikkagi keeruline. 

Olin kodus. Ja samas ei olnud ka... Minu vabatahtlikupõli kestis mõnda aega koduseinte vahel edasi – töö oli ju pooleli jäänud ja oli, mida sain veel kodust teha, koordineerida, kirjutada, helistada, mahajäänud inimestega suhelda... Muudeks, päriselt kohalikeks tegemisteks motivatsiooni leidmine oli alguses ikka väga raske, et mitte öelda võimatu. 

Kui keeruline on aga elada nii, et suur osa Sinust jäi kuhugi lõksu, teab ilmselt vaid see, kes on seda ise kogenud. Kodus oldud kümne kuu jooksul jõudsin elu uuesti sisse seada – uus töökoht, uus eriala, uued teadmised ja kogemused, kodus tehtud värskendused... Armastan seda, mida Eestis teen, inimesi, kes on mu ümber, aga osa minust igatses endiselt seda kõrbekuumust, neid punaseid päikeseloojanguid ja öid täis ritsikate siristamist. 

Kakaopuu all 

Nüüd olen taas tagasi, kõige sellega uuesti kohtunud, tänulik ja õnnelik, et selle võimaluse sain. Nii siinse kogukonna, projekti kui ka iseenda pärast. Kuupikkusena mõeldud ja veebruari alguses lõppema pidanud lähetus kestab vähemalt praeguste plaanide järgi märtsi lõpuni. Ei olnud lihtne otsus, aga tänu toetavatele ja mõistvatele inimestele siin- ja sealpool saan projekti siiski lõpuni viia.

Veebruari alguses lahkudes oleksin läinud hetkest, kus pusletükid peaks hakkama pilti moodustama – keskus on valmis, sinna oleme abivalmis toetajate abil juurde soetanud uut tehnikat – nii laua- kui sülearvuteid, mobiilside najal toimiva modemi - ja selle kõige kaitseks isegi UPS-i. Ja mis eriti põnev – Vodafone’i Bolgatanga kontori väitel ulatub meie külani juba ka püsiühendust võimaldav liin, kus aga hetkel veel signaali sees ei ole. Tõsi, paljud head asjad võtavad mõnikord aega, nii et me just homme seda signaali ei oota, aga küll ta kunagi tuleb!

Lisaks igapäevastele tegemistele esineb aga ka teistmoodi tegemisi. Hiljuti näiteks osalesin ADRA Slovensko poolt korraldatud Zoom-ümarlaual, mille teemaks oli vabatahtlike jalajälg kohalikus kogukonnas. Huvitav teema ja sellest saaks ka pikemalt rääkida, seekordsesse üritusse mahtus vaid jäämäe tipp. Eks ma ole seda siin-seal oma postitustes puudutanud ka, aga tõsi, eilsesse vestlusringi mahtus põhiliselt vaid meie tegevuse positiivne osa. Iga valgusega kaasneb aga alati ka mõni vari, aga eks see olegi osa meie ülesandest – leida valgusvihule see nurk, mille alt valgusega kaasnev vari ei jätaks pimedusse midagi suuremat kui on see, mida parasjagu valgustame. Seda, kuidas see meil õnnestub või mitte, näitab aeg. Kokkuvõtteid teha on veidi vara, aga tõsi, juba tuleb meilgi mõelda, kuidas jätkuvad tegevused mõne nädala pärast, kui meid siin enam kohapeal ei ole. Aga sellest kunagi hiljem! ;-)