Troopilised puhangud

Kauaoodatud laavaplahvatus jõudis lõpuks kohale. Ja kestis ja kestis... See sundis mind ette võtma jalutuskäigu kliinikusse. Kongos on neid kaks. Üks katoliku kirikule kuuluv ja teine eraettevõte. Kuna ma siin juba preestrite majutuses ööbin, siis otsustasin, et pöördun uhke nimega Catholic Diocesan Health Services´sse. Tahtsin lihtsalt vereproovi anda, et teada saada, kes mul seal kõhus ennast mõnusalt sisse seadnud on. Mulle avati Patient Folder ja mõõdeti-kraaditi-kaaluti. Doktor kuulas üle, sain teada, et labor on kinni ja et homme hommikul tagasi tuleksin, siis saavad nad vereproovi võtta. Kaasa anti veel kaks pakikest pulbrit, mille ma eelnevalt ära manustama peaksin. Kõik tore. Läksin järgmisel päeval tagasi ja nad vabandasid, et laboritöötajat pole ka täna, et ta a la käib piirkonnas ringi mingeid teste tegemas. Selge. Nad soovitasid siis minna Bolgatangasse, et seal saab kindlasti verd anda. Mul polnud mingit lusti pakkuda oma kõhule võimalust vagude vahel ennast lõdvaks lasta.

Teadsin, et Eestis olles oleks ma sellise info peale ilmselgelt mingi vihanoole lendu lasknud, aga kuna siin on teised olud, siis lihtsalt veidi imestasin ja suundusin erakliinikusse. Kõik sama: folder, vererõhk, kaalumine. Ja milline rõõm. Kaaluvahe oli täpselt viis kilo erakliiniku kasuks! Teatasin neile siis rõõmsalt, et kas teate, et teil on siin täpselt selline kaal, mis naisterahvastele heameelt teeb. Nemad arvasid, et mul pole häda midagi kui lõbu laialt, aga saatsid mu ikkagi dr juurde. Jutt sama, aga siin ma sain saatelehe laborisse. Laboriarst pani mulle vooliku ümber randme ja torkas rohkete vabanduste saatel nõela mu käeseljal asuvasse veresoonde. Siis andis topsikese, kuhu peaksin ise proovi oma ekskremendist panema. Avaldasin soovi protseduuri koju tegema minna, sest olin just võtnud tableti, mis ei lase sellel kergesti sündida. Kodus ootasin ja avaldasin survet ja lõpuks jõudime tulemuse osas üksmeelele.

Kihutasin motikaga jälle kliiniku suunas. Pakikest aga ei saanudki üle anda, sest selgus, et mikroskoop on katki, tegelikult juba eilsest, aga tal ei olnud meeles mulle öelda. Ma ei hakanud purgikest neile kinkima ka, loputasin ära ja viskasin minema. Vereproovi põhjal arvas doktor, et mul on typhoid, millest ma polnud varem midagi kuulnud. Sain hunniku rohtusid ja googeldasin kiirelt, mis see on. Vahel on muidugi parem ennast liigsest infost eemal hoida. Seega arvan, et mu organism on küllalt tugev, et toime tulla ja peale sellist hunnikut rohtusid olen kindlasti terve. Järgmistele vabatahtlikele soovituseks, selle typhoidi vastu saab vaktsineerida ka ja see pole sama, mis tüüfus.

Veidi enne seda plahvatust külastas mind malaaria, aga seda põgusalt. Kuna võtan malaaria ärahoidmiseks tablette, siis ilmselt seetõttu põdesin selle kergelt läbi.  Need tabletid ei anna 100% garantiid, haigestuda võib ikka, aga ei pruugi... Palavik kestis pooltest päeva ja kohe kui rohtu hakkasin võtma, olin jalul.  Nendel kahel päeval oli elekter ka nagu nimme ära ja ventilaator ei jahutanud. Siis ma olin seal oma väikeses toas, päike otse sisse paistmas ja keesin vaikselt. Kui mu koduloom oleks üle minu jooksnud, saanuks grillitud gekot proovida. Igatahes otsustasin, et on aeg oma valgusküllasest, aga pisikesest ja kuumast toast ümber kolida suurde, pimedasse ja jahedamasse ruumi. Olen otsusega väga rahul. Muidugi selles ruumis puudub igasugune mürabarjäär. Mõnel õhtul on disko, mõnel kiriku ballaadid. Täna öösel maeti kedagi tantsu ja laulu saatel hommikuni välja.

Me jäime Dianaga samal päeval haigeks ( Diana oli samal ajal nii tüüfuses kui ka malaarias). Enne haigestumist rallisime Dianaga koos kaugemates koolides ringi. Haridusmees Francis Sapaat viis meid koolist kooli ja tutvustas meid personalile, tegime pilte tunniplaanist ja siis koostasime plaani, et ICT ja Science tunnid kattuksid ja edaspidi käisime juba iseseisvalt koos tunde vaatlemas. Siinsed teed on eriti sinka-vonka üles alla ja suhteliselt sarnased, Diana ütles kohe, et tema on lihtsalt kuskil universumis ja kuna ainuke lootus oli minul, siis ma pidin selle trajektoori endale pähe salvestama ja kui rõõmus ma olin...., et ah.. me ei eksinudki teelt. Ja et tegelikult on see kõik üsna lihtne ja loogiline.  Nüüdseks on haigustest nädal möödas, võin öelda, et oleme puhanud ja uued koolid on ootamas. 

Logre koolis tunnivaatlusel.

Novembri keskel käis siin Mondo asutajaliige Johanna Helin koos oma tütre Kaisaga. Johanna soovis näidata videot, mis eelmisel aastal tehti Kongo algkooli poisist Richardist ja tema toetajast Elina Reinoldist. Saime mu Dataprojektorit kasutades selles koolis Richardile ja tema klassile videot näidata. Johanna tõlkis ja lapsed olid vaimustuses. Nad naersid iga kord, kui Richardit kaadris näidati. 

 Filmistaar Richard.

Nägin selle sama klassiruumi seinal käsitsi joonistatud Lääne-Aafrika kaarti ja kohe tärkas idee projektori abiga midagi sarnast teha kaugemates nurkades asuvate koolide seintele. Sest tihtipeale need koolid seal on kehvemates oludes, neil pole piisavalt materjale jne. Igatahes värvi ostsin ära ja homme läheb lahti. Esialgu teen Nabdami piirkonna kaardi, kuna see on kõige lihtsam ja vb ka kõige olulisem, sest mina pole küll kuskil õpkutes kohalikku kaarti näinud, ainult internetist leidsin. Selline jätkusuutlik geograafiatund koos kestva õppematerjaliga.

Tunnivaatluste tulemusel tundub mulle, et õpetajad on siin sama kreatiivsed kui Eestiski. Ampluaa on väga lai, lihtsalt istuvaid ja niisama passivaid õpetajaid on kindlasti igal pool, samuti entusiastlikke ning endale ja õpilastele rõõmu pakkuvaid natuure. Uute ja põnevate õppemeetodite tutvustamine õpetajatele on tähtis, aga eelkõige napib siin vahendeid. Mõnes klassiruumis pole laudu ja toolegi, õpilased istuvad põrandal. Direktor näitab klassiruumi, laiutab õlgu ja suunab nukra pilgu mulle... Ma olen siin pikalt nendele kõhuli maas matemaatikat õppivate laste peale mõelnud. Selge on see, et ma pole tisler ja materjali pole ka...

.. aga miski idee siiski tärkas. Muuhulgas  kavandame me koos preestritest iirlaste Tommy ja Leoga "Teeme ära" sarnast projekti aprillis ning minu osa on sissejuhatava seminari ja töötoa läbiviimine koolides. Seminarideks valmistumiseks olen ma läbi tuustinud kogu netiavaruse, et miskit lahedat leida. Ja siis ma leidsin, kuidas plastikpudelitest saab tumba valmistada. Villa asemel saaks kasutada maas vedelevaid plastikkotte pehmenduseks (neid eelnevalt muidugi pestes) ning ümbriseks mööblitööstuse jääke. Isegi akutrelli ja klambripüstoli saaks laenata, ma arvan....

Õpilaste osaks jääks plastikpudelitega kohale tulla ja siis me meisterdaks koos tumbasid, et neid koos Kongo algkooli viia ja kinkida. Kruvide ja kaane peale ma veel mõtlen... See idee on nii värske, et isegi keegi pole saanud seda ümber lükata ja muidugi ei tea Kongo põhikool sellest veel midagi. Kuna plastikpudelitest tumba on nii kerge, siis saaks küljele ka sanga õmmelda, et kergem transportida. Isegi, kui laudu pole, on vähemalt toolid ja vihiku alla saaks toeks panna mõne tugevama papi, mida siin vedeleb küll ja küll. Selle saaks veel mõnes kunstitunnis ära kaunistada. Kui keegi tahab kodus ka tumbat valmistada, siis õpetus on siin, algab kohe pärast rahakassa õpetust :): https://www.youtube.com/watch?v=YXTtObH0t6w

Lisaks ideede genereerimisele olen ma siiski ka veidi praktikat teinud. Gundurki kooli õpetaja oli väga tänulik ristsõnade eest. Science tunnis oli teemaks päikesesüsteem ja siis ma pakkusin välja, et saan lasta mõned lehed ristsõnadega välja printida. Mul on sama õpik, mille alusel õpilased õpivad ja siis ma ajasin sealt näpuga järge, et ma suures osas õpiku infot kasutaksin. Leidsin sealt ka ühe vea. Kordavas osas oli küsimus Maa tiirlemise kohta ümber Päikese ja vastustevariantides polnudki õiget. Aga ka Eesti õpikutes on selline vigade esinemine tihe. Minumeelest saatis keegi mulle info sellest, kuidas minu redigeeritud õpikus oli pilt, kus mingil graafikul oli ida asemel lääs ja vastupidi. Hirmus piinlik. Kuigi mulle tundub, et trükkimisel võis asi peeglisse minna vms... See selleks.

Science lesson.

Logre koolis oli mul ühel päeval hommikuse ja õhtuse loodusainete tunni vahel auk. Küsisin ühelt naisõpetajalt, keda esimest korda nägin, luba niikaua tema tunnis olla. Varjamatu vastumeelsusega noogutas ta mulle ja palus ühel õpilasel õpikud tuua ja mul kuskile istuda. Sattusin inglise keele kirjandustundi. Ma jõudsin mõelda, et oleks võinud lihtsalt tund aega puu all varbaid sirutada, kui siin segavaks faktoriks osutuda. Kellele meeldiks, kui tema tundi suvaliselt sisse astutakse ja vaatlema jäädakse. Üritasin ennast eriti väikseks teha, aga seda mitte kauaks. Tunnis käsitleti Ghana autori V.B. Aakye luuletust „The color of God“:

Whoever painted God white

He must be black, says the black man

Of course not! He’s got to be green,

quipped the green man

But that cannot be. He must

be red, assured the red one

How wrong you all are

He sure is blue, vows the blue one

How silly man is, laughs the rose

Why should He be black or white

Or green or yellow or even red?

Of course He is all of these and more

can’t you see? He is

Even rose and emerald, yeah,

And damask and aquamarine

If you doubt me ask the rainbow!

Kas seda teemat pidigi käsitlema või oli see minu pärast või veel millegi tõttu, aga ega see polegi oluline. Tund oli võrratu. Õpetaja tõi välja kõik luuletuses esinevad küsimused, nii ridade vahelt, alt, pealt... Religioosne, sotsiaalne ja igasugu lähenemised. Õpilased lugesid ilmekalt luuletust. Mina googeldasin innukalt ja leidsin luuletuse üles, et oleks lihtsam jälgida. Tõesti võrratu. Tänasin õpetajat ja tundsin, et olen jälle millegi poolest rikkam.

English literature.

Eestlastest videotiim Kelli ja Martin käivad filmimas vabatahtlike tegevusi erinevates riikides. Nende esimene video sai tehtud Ukrainas ja seejärel tulid nad oktoobri lõpus Ghanasse Jasmini tegemisi jäädvustama. Muuhulgas sai tehtud üks online tund, kus mina räägin Eesti õpilastele veega seotud probleemidest Ghanas.  Kelli on seotud  „Tagasi kooli“ tegemistega ning neil seal koos Teibi ja Viktoriaga tuli mõte teha tund kuskilt kaugelt ja tundmatust. Ma kirjutasin teksti kokku, aga kuna seal oli rohkem lauseid  kui kolm, siis filmides läks pool juttu meelest ja kokku tuli üks improtund. Kelli oli igatahes väga äge ja filmis vapralt  iPhonega mu veejuttu. Hommikul eriti vara salvestasime igaks juhuks esimese versiooni valmis ja online ülekanne algas kell 8.00, Eesti aja järgi kell 10.00. Internet veidi hakkis, aga muidu läks kõik sujuvalt. Ka Eesti õpilased olid aktiivsed, kommentaariumites tunti huvi minu suhete vastu kohalikega ja seda, et mul on suured hambad ja midagi veel, aga usin redaktor jõudis kiiremini kustutada, kui õpilased kommenteerida... :)

Kongo algkooli õpilased kaevu ääres.

Kelli ja Martini siinviibimise nädal oli sisutihe ka mulle. Peaaegu igal õhtul kutsuti kellegi juurde külla ja igal pool pakuti ohtralt süüa. Ühel õhtul oli Indiast pärit preestri Lipstoni sünnipäev. Kõik istusid muruvaibale asetatud toolide peal ringiratast ja tundsid ennast hästi. Toidud olid eraldi laual ja sealt sai ise võtmas käia. Bufee oli eranditult ainult Ghana roogadega, kuigi sünnipäevalaps pärines Indiast. Indiast on üldse kolm preestrit ja nendele või nende organisatsioonile kuulub ka Lebel House, kus ma elan. Lipston sai 33. Väga paljud Ghana elanikud aga, kes on üle 30ne, ei pruugi oma täpset sünnipäeva teada. Nende vanemad enda sünniaega veel vähem. Paljud vanema generatsiooni inimesed on kirjaoskamatud ning kui laps sündis, siis tõmmati seinale lihtsalt jooni, mis kuupäev ja aasta jne. Sein aga kattub remondi käigus värviga või ehitatakse sootuks uus maja ning vanast on järel ainult varemed.
Millist päeva sünnipäevaks tahaksid:)

Nalevna nanana – kohtume varsti!

Veel pilte:

https://photos.app.goo.gl/RdaYkqwBiAz1VjD59