Mondo's volunteers in Ghana

Suvi kestab, pööripäevast sain aimu vaid kalendrisse vaadates, ei mingit jõulutunnet, eriti siin külas olles. Teenistus kirikus käib nagunii igapäevaselt ja seega pole ka kardinaalset religioosset muutust märgata (minu vaatenurgast).  Bolgas nädalavahetuseks süüa hankimas käies oli küll korraks tunne, et jõuluhullus on käes, sest supermarket oli rahvast täis, kuld ja kard vedeles maas, kassiirid eksisid ja järjekorras võisid terve igaviku veeta. Siinne supermarketi süsteem võmaldab tööd saada paljudel inimestel. Esmalt lugematul arvul saalitöötajaid, mõnikord on nad hulgakesi koos ja vaatavad televiisorit. Seejärel kassiirid, kes on tublid ja teevad usinasti tööd. Nende tegevust kontrollib kassa kõrval seisev nö järelvaataja, kes ootab tšekki ning   seejärel tõmbab raamatupidajaliku täpsusega tšekilt maha toote ning paneb selle siis kilekotti. Klient väga sekkuda ei tohi. Pärast ootamist ulatatakse sulle kilekott toodetega ja tšekk, mida sa pead kindlasti näitama ukse kõrval...

Kauaoodatud laavaplahvatus jõudis lõpuks kohale. Ja kestis ja kestis... See sundis mind ette võtma jalutuskäigu kliinikusse. Kongos on neid kaks. Üks katoliku kirikule kuuluv ja teine eraettevõte. Kuna ma siin juba preestrite majutuses ööbin, siis otsustasin, et pöördun uhke nimega Catholic Diocesan Health Services´sse. Tahtsin lihtsalt vereproovi anda, et teada saada, kes mul seal kõhus ennast mõnusalt sisse seadnud on. Mulle avati Patient Folder ja mõõdeti-kraaditi-kaaluti. Doktor kuulas üle, sain teada, et labor on kinni ja et homme hommikul tagasi tuleksin, siis saavad nad vereproovi võtta. Kaasa anti veel kaks pakikest pulbrit, mille ma eelnevalt ära manustama peaksin. Kõik tore. Läksin järgmisel päeval tagasi ja nad vabandasid, et laboritöötajat pole ka täna, et ta a la käib piirkonnas ringi mingeid teste tegemas. Selge. Nad soovitasid siis minna Bolgatangasse, et seal saab kindlasti verd anda. Mul polnud mingit lusti pakkuda oma kõhule võimalust vagude vahel ennast lõdvaks las...

November came and left so quickly. It started with bidding goodbye to the film crew and me subsequently taking my leave for two weeks to attend a friend’s wedding in Cape Town and then going on a road trip through Namibia. After holidays it is always difficult to come back to work, but I was really looking forward to returning to Kongo this time. After a busy two weeks in what didn’t feel like “Africa” at all, but was still on the same continent, I was missing Kongo village, where life is simple, slow and peaceful. This community has really grown on me and day-by-day I feel more and more at home here. I am already dreading the day I have to leave, which is basically just around the corner. I think 6 months is far too short to meet the objectives that I set out to do in the beginning! It is now that I have made good friendships and that community members, especially the cooperative ladies I work with feel comfortable around me and have really welcomed me as their own. Not only pe...

October started with a surprise. I was asked to replace Kingsley, co-founder of KoCDA (our local partner and host organization), at a conference for host organizations of the EUAV programme under the SUDHAV consortium. Kingsley’s visa to France was unfortunately rejected, despite him having been invited by an EU initiative. So, together with Victor, Kingsley’s father and co-founder of KoCDA, we traveled to Paris and from Paris airport by train to Lille and further to Roubaix, where ADICE, the lead partner of SUDHAV phase 1, hosted both sending and host organizations for a one-week conference on capacity training. Topics discussed included the importance of the on-arrival training for new volunteers, how to formulate new vacancies to attract volunteers, problems and challenges that came up with volunteers, the progress of ongoing projects and general project administration and finance issues.   It was really interesting to attend the conference as a volunteer and see the ot...