Wedding

Victor (MTÜ Mondo ja Kongo küla ühenduslüli, kes tegeleb vabatahtlikega ja on nagu isa eest) saabus hilinemisega. Esimesele kohtumisele ta ei jõudnud, sest ta lorry was walking not running, nagu ta mulle Whatsapitas. Eile tuli ta mu juurest läbi viieks minutiks, et nägu üle vaadata ja vastupidi. Määrasime kindlaks ametliku kohtumise aja ning sissejuhatuseks lubas ta meile novembris oma riiki tutvustda.  Victori kontor asub keset küla ja on pisike. Ametlik kohtumine toimus vabas vormis sheavõi esileedi Suusi, korvipunujate Roosi ning veel kahe naisega. Suusist olin ma varem pildi teinud ja Roosilt korvi ostnud, seega me tundsime üksteist ja Victoril polnudki midagi lisada. Mina aga olin kohtumiseks põhjalikult valmistunud ja pähe õppinud kaks lauset nabti keeles. Terve pool päeva kordasin paari lauset, milles kummaski kolm sõna. Kirja pole nabti keelt keegi pannud, see on ainult suuliselt levinud kohalik keel. Mina kirjutasin laused kuulmise järgi: „mpur piemi nimambii Kongo Community ka nammoo katum Ghana.“ A la mul on tore siin olla ja annan oma parima.

Oma siinviibimise teisel pühapäeval käisin taas missal. Moses, kes on sügav katoliiklane, tegi mulle ettepaneku tema kogukonna kiriku külastamiseks. Kirik asub Kongo külast ca 6 km eemal Zanlergius, koht ise ja selle ümbrus pidid olema vaatamist ning matkamist väärt. Jumalateenistus algas 6.30 ning me kiirustasime tema venna käest laenatud motikaga, et õigeks ajaks kohale jõuda. Kirik asub künka otsas ning  viimast tõusu võttes hakkas mu seljakotis mobiiliäratus helisema, järjest valjemini ja valjemini. Kirikusse jõudsime õigeks ajaks ja lisaks sellele kõigile märgata-kuulda. Kogu selle tähelepanu keskel ei saanud ma üldse aru, miks helin, mille ma olin justnagu välja lülitanud, vait ei jää. Moses juhtis oma tagasihoidlikul moel mu tähelepanu teisele, rahustamist vajavale telefonile. Mul on siin kaks telefoni, Eesti ja Ghana numbriga. Kuna ma pidin kirikusse jõudmiseks põhimõtteliselt enne kukke tõusma, siis olin kõikvõimalikud helinad mõlemas telefonis igaks juhuks sisse lülitanud. Higistasin terve jumalateenistuse ning kontrollisin iga natukese aja tagant, kas telefonid on ikka vaikuse peal. Mingil juhul ei tahtnud ma tähelepanu pühalt isalt endale suunata.

Zanlergiu kirikus, kus kõik kõiki tunnevad ja tahavad tundma saada, pidin ma pärast missa lõppu minema rahva ette ja ennast tutvustama. Suutsin end kuidagi kokku võtta ja rääkisin ära, kes olen ja mis teen. Peale etteastet äratuskelladega läks südamete võitmiseks igaks juhuks käiku ka nabtikeelne tänusõnade voor ning päev võis jätkuda. Esmalt ostsime matkaks süüa kaasa. Moses soovitas putru osta. Aga see polnud puder, vaid kissellilaadne valdavalt tšillist koosnev toode. Hea, et kõrvale sai ostetud maisijahust moodustis, mis leevendas veidi kisselli mõju. Kuigi see pala oli tegelikult omapärane ja maitsev. Nüüdseks olen samust kisselli (putru) veelgi söönud.

Matkarada suundus loogeldes Zaan mägede suunas. Zaan on nabti keeles tere ning need mäed tõesti tervitavad. Kõrgelt paistis nii Bolga linn kui ka Kongo küla. Moses jutustas, et nendesse mägedesse peitsid inimesed end orjakauplemise aegu. Rääkisin talle omakorda lugu metsavendadest. Tagasiteel astusime kohaliku mahefarmeri poolt läbi. Ta tutvustas meile oma aeda ja kalatiiki ja kakaopuud. Kakao põhjas on haruldus, sest siin on vähe vihma ja väidetavalt ei kasva ta siin. See farmer igatahes kummutas selle jutu. Lõuna lihtsalt ei lase sellel juhtuda, et ka põhi saaks kakaost kasu. Vot. Ja siis ta kasvatas veel igasugu mahetoodangut: maapähkleid, bataati, casavat, mangot jpms. Oli hästi uhke selle üle, et avastas plastmasskanistrid, kuhu komposti pani ning sinna taimed pistis. Pidi olema palju efektiivsem kui maalapil kasvatada. Lõpus tõi mulle külastajate raamatu, kuhu palus mul midagi kirjutada ning paha ei teeks ka väike amount (emale: rahasumma). Järgmisel korral tean ennast varustada väiksemate amountidega, kui peaks veel farmereid tee peale jääma. Muidu pean ise mingi äri oma tagaaeda üles panema.

Minu maja juurest küla keskusesse on viis minutit ja teel olles on alati põnev. Lapsed hüüavad kooris „solomia“, mis tähendab valget, siis vahetame kohalike inimestega tervitusi, tee peal on tihti olukordi, mida pildistada jne. Täna alustas minuga juttu üks sihvakas mees, kes tundis mind hästi ja oli veidi hämmeldunud, et ma temaga sama familiaarselt ei vestelnud. Hääl oli tuttavavõitu. Käisin peas kõik võimalused läbi, aga siis mees andis alla ja andis mõista, et ta on Timothy, noh. Oioioo, väga piinlik oli mitte ära tunda meie turvameest. Minu ainukeseks vabanduseks oli see, et ma olin teda ainult pimedas näinud ja kindlasti mitte selle särgiga. Peale seda kohtumist mainib ta igaks juhuks alati, et ta on Timothy.

Ühel paljudest toredatest päevadest tutvustati mind reverendile. Reverend ehk preester ehk püha isa. Peale tervitust ja nö sissejuhatust kutsus ta mind nagu muuseas laulatusele. Ma tõusin rõõmust kergelt lendu ja lubasin kindlasti minna. Siin on tavapärane kinkida noorpaarile kunstlilli, ka pruudikimp on kunstlilledest ning on loomulik, et korjatakse raha. Neiud seisavad korvidega rahva ees ning laulu ja tantsu saatel poetatakse rahanatuke korvi sisse. Sama korjandus toimub ka iga kord jumalateenistuse ajal kirikus. Laulatusel ei pea raha alati korvi panema võib minna ka oma kingitusega. Otsustasin, et viin kingituse. Bolgas on väga korralik supermarket, nagu Prisma umbes (s.t et saab ka külmkappe osta jms), aga Selveri mõõtu. Ostsin kullatud teeserviisi 12 euro eest ja tundsin end suursponsorina.

Laulatus algas varahommikul rahva kogunemisega kirikusse. Ees nurgas istus peigmees ning teda ei tohtinud mingil juhul tülitada. Pruudi ootamine käis tantsu ja kiriklike laulude saatel, sekka mõned palved ning kestis ligikaudu 1,5 tundi. Siis saabus pruut, valgesse riietatud tantsijate ja lauljate saatel, koos pruutneitsiga. Siis oli tantsu ja laulu veel rohkem, toimus vanematelt nõusoleku saamine, sõrmustamine, alkirjastamine ning reverendi manitsuskõne, mida tohib ja mida mitte. Enne pulmi nt ei tohtinud pruut ja peig üldse kohtuda. Igaks juhuks ööbis pruut kaks nädalat enne laulatuse toimumist reverendi pool. Mehe vanemad peavad pruudi vanematele tegema kingituse, muidu ei tule önn õuele. Kingituseks on vastavalt 1-3 lammast, 1-3 kitse, üks punane kukk ja 4 lehma. Kui abielus olles mees petab naist esimesena ning see välja tuleb, siis naine saab vabaks. Kui naine petab meest, siis peab ta kandma kaasas kotikest, mis on täidetud hirssidega, et kõik näeksid, et ta on üks kõlvatu tegelane.

Pärast laulatust kodus olles panin Curly Stringi plaadi peale ja kuulasin korduvalt lugu... ooo, reverend, oooo, reverend... kas su peas...kõlab mingigi hääl..

Ma tean, et mul tuleb hakata käima ka koolides, mis asuvad kaugemal. Kõige mugavam viis on kasutada motikat. Kuna ma jään siia kauemaks, siis olin kindel otsuses, et motika ma endale soetan. Tavaliselt on emme see, kes lastele raha jagab, nüüd vastupidi :). Paula tahtis küll, et ma moto hiljem koju kaasa võtaks, aga vist läheb raskeks. Pean juba niigi kasse, koeri ja eesleid kaasa viima. Linna läksin selle kollase putkaga, mille nimi, selgus, on candu ja see tuleb sellest, et ta on can do (all for you).  Tagasi tulin juba motikaga Apsonic.

Olen siin vahepeal koolides tunnivaatlustega alustanud. Kogun infot, et kokku panna materjal erinevatest kreatiivsetest õppemetoodikatest siinsetele õpetajatele. Tänane Kongo Junior High Schooli science tund käsitles naise ja mehe suguorganeid. Õpetaja David pani tahvlile käsitsi joonistatud plakati organitest ja selgitas lastele, mis on mis ja kus asub vulva ning milline peenis välja näeb. Üks 14-aastastest poistest arvas, et see tema peenisega küll ei sarnane, mille peale David vastas, et ta lõikab siis poisi organi küljest ja jätkab tutvustamist juba selle abil... Keset tundi astusid sisse kaks viisakates triiksärkides õpetajat, mõlematel käes vits, mis sarnanes minipiitsaga. Hommikustele hilinejate tuli nuuti anda. Vähemalt 10 õpilast kutsuti ukse taha ja tagasi klassi tulid nad hapu näoga oma sääri hõõrudes. Mina oma kutsekas panen õpilastele hilinemise eest märgi päevikusse ja sedagi mitte iga kord. On, mida õppida :).

Ma ei jõudnudki kirja panna eestlastest filmitiimi Kelli ja Martini tegemistest, Mole külastusest ja veel paljust muust. Järgmine kord. La eng biella!!