Mondo's volunteers in Ghana

Esimene tööpäev ei ole päris tüüpiline, sest lähen KOCDA direktoriga Bolgasse netti hankima ja turule puuvilju ostma, lisaks teeb Victor More algust kogukonna ja kogukonna arenguplaanide tutvustamisega. Kiiresti saan aru, kuivõrd puudust tunneb Victor Evansist, kes oli abiks ka kõigile teistele vabatahtlikele, kes Kongo külas töötanud on. Evans ajas asju, kirjutas Victori emaile, haldas infot digitaalsel kujul ning jagas tema entusiasmi. Justice olevat laisk ning viilib, minu ei ole siiani õnnestunud teda nähagi. Peame Victoriga plaani, kuidas Justice tööle panna või vajadusel välja vahetada ning päris paljusid toiminguid soovib Victor, et ma ka talle endale endale õpetaksin, näiteks, kuidas meilboksi sisse logida ja kirju saata, kuidas exelisse andmeid sisestada jne. Tagaistmel Bolgasse (esimest korda motika tagaistmel!) rõhutab Victor, et ma ei tohi endale Kongos sweetheart i hankida (ei olnud plaaniski!), sest see ei ole sobilik, et ma ei tohi ainult viisakusest kõigi toit...

Let's go!  Minu sihtkohaks on Ghana, täpsemalt Kongo küla ning olen järgemööda juba viies õpetaja Eestist, kelle MTÜ Mondo Eesti arengukoostöö raames Ghanasse lähetab. Minult küsitakse palju küsimusi sealse tausta ja eluolu kohta, kuid kõik küsimused võib resümeerida ühte: "Mida sa sinna otsima lähed?". Ilmselgelt ikka iseennast, kuid selle juures on ka konks: väga tihti konkreetset asja otsides ei näe me seda ka siis, kui see enda nina all on...  5. klassis pidin tegema referaadi inglise keele tunnis oma lemmikloomast. Selleks oli šimpans ning minu unistus oli minna täiskasvanuna Aafrikasse Kongosse (Kongo DV, milline kohanime iroonia) šimpansite varjupaika neid vabatahtlikuna hooldama. Põhikooli lõpul sain aru, et bioloogi ega zooloogi minust ei saa, sest naudin ennekõike tööd inimestega. Minust sai õpetaja, prantsuse keele õpetaja, ja kõik oma valikud gümnaasiumist ülikoolideni tegin lähtuval kirest prantsuse keele vastu. Siiski, p rantsuse filoloogina, olen suutnu...