Mondo's volunteers in Ghana

The beginning of my EUAV assignment in Kongo, Ghana My arrival time in Accra should have been 5pm, a good time to arrive, just in time to reach the hostel before nightfall and shake out tired legs. Instead, I arrived at 2 am, 8 hours late with swollen legs and to sleepy immigration officers. My journey to Ghana was everything but smooth. The day before at the airport in Paris, we were stuck at the gate in an overheated airplane for 3 hours due to a technical malfunction and strict immigration laws that prohibited us from disembarking the aircraft. After the pilot deemed the vessel unsuitable for flying, we were told to change planes and finally allowed to disembark- luggage, crying babies and duty-free shopping bags in tow. Once at the new gate, aircrew personnel informed us that our flight had been unexpectedly re-routed to Lome. Later that night in Lome, our onward journey was again delayed by another two hours. You would think that passengers by then would have been raging mad...

Teadsin seda juba siia tulles, aga olen siin olles veel ja veel kinnitust saanud, et pean Mondole   ainult tänulik olema, et ta mulle sellise rikastava võimaluse andis.   Viimasele nädalale kohaselt toimus mitmeid hüvastijätte. Esmaspäeval oli planeeritud kohtumine Bolgatanga ämmaemandate kooli direktrissiga, kellega mul siiani ei olnud õnnestunud kohtuda. Kui enamus Ghana naisi on väga kenad, hoolitsetud ja sätitud, siis direktriss oli mulle üllatuseks väga tagasihoidlik. Must plekiline pintsak tekitas mulle lausa tunde, et olen vale inimese juures. Olin valmis aru andma, miks ma siin olen ja miks asjad kõige paremalt ei sujunud.   Veidral kombel, aga oli direktriss nagu ära vahetatud. Tundis siiralt huvi, mida sain ära tehtud   ja mis ma koolist arvan. Kiitsin tublisid tudengeid ja pöörasin jutu vaikselt järgmiste vabatahtlike peale. Kui minu ja Silja tulekuga oli omajagu segadust, siis uute tulijatele annab direktriss terekäe. Haridussüsteemi ja õppek...

Ghana riiki tutvustavatel kodulehtedel jääb esimesena silma loosung „Ghana on rahulik ja   turvaline maa“.   Kohalikud kasutavad tihti väljendid „nice to be nice“. Nii see tundub mulle ka siin olles. Inimesed on uskumatult sõbralikud. Samas emotsionaalsed ja kõva häälega väitlemist ja vaidlust kuuleb ikka. Kordagi aga ei ole näinud, et asi oleks sõimlemise või rusikatega lõppenud. Näitena toon ühe sõidu kohaliku väikebussi tro-troga. Bussid on päris ebamugavad: roostes, mõlkis, reeglina ei põle tuled, armatuurlauad on teibiga kokku kleebitud, kõikvõimalikud juhtmed tilbendavad, liivatolmu on kõik kohad paksult täis ja bussi seisma jäädes hakkab reisijatel higi kohe voolama. Hea, kui uksed kinni püsivad. Aga OK, sõitma peab. Istusin koos u 20 sõitjaga bussis (enamus naised). Minu kõrval istub võrratult kaunis naine koos oma imeilusa rahvariietesse riietatud beebiga. Korraga tuleb tema kõrvale purjus „not so nice“ mees. Mees hakkab kohe midagi seletama, last telef...

Kangad, rõivad ja mood Üks esimesi asju, mis Aafrikas silma jääb ja võlub, on riietuse täiesti teistmoodi mustrid ja värvigamma. Kirjuis rõivais kirikulised   Need kangad on toodetud ja trükitud Ghanas Ghanas toodetud ja trükitud puuvillane kangas on kuulus ning olnud riigile läbi aegade ekspordiartikliks. Eriti tuntud ja hinnatud on vahatrükiga kangad nn wax hollandais ehk algselt Hollandis Vlisco firma poolt väljatöötatud tehnoloogiaga toodetud kangas. Nende juures on ka Hollandis endas juba üle sajandi kasutatud Aafrikast ja Indoneesiast pärit värve ja mustreid. https://www.vlisco.com/world-of-vlisco/heritage/ Tegemist on kergelt vahatatud riiega, mis on eriti mugav kuuma ilmaga ja siinses kliimas kandmiseks, sest on õhuline ja ei määrdu kergesti.  Ka vist kõik Eesti vabatahtlikud on endale mõne rõivaeseme sellest riidest ostnud või teha lasknud. Kuigi väikesi õmblustöökodasid on praktiliselt kõikjal ümberringi, lasevad Eesti vabatahtlik...